E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 2 (89) 2016

Elupäästjad lahinguväljal

Gaasimask peatab nähtamatu surma

Mägi­Karabahhis lahendust ei paista

Õppeajal palk alates 650.- EUR

Palk lõpetamisel alates 1350.- EUR

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

32 / 2016

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

14 Sammud soomusmanöövri-võime pooleJalaväe soomuk on hea, jalaväe lahingu­masin parem, aga lahinguvälja valitsevad tankid. Jätkub teema Eesti kaitseväe liiku­misest soomusmanöövrivõime keerulisel teel.

18 Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv?Ameeriklaste OICW projekt luua kahe eri rauaga ründerelv, millega tulistada NATO 5,56 × 45 mm tavamoona ja 20 mm granaa­te, peatati rohkete vigade tõttu. Kui kaugele jõuavad sama ideega lõunakorealased?

22 Ulmelise välimusega XM25 püüab muuta lahingu käikuKuidas loodi relv, mis sai patrullis käijate lemmikuks.

23 Kellele on vaja jõu kasutamise reegleid?Sellest kirjutab kaptenmajor Taavi Urb oma arvamusloos.

24 Korrakaitse lahingupiirkonnas oli karm ja vastuolulinePärast ala lahinguga vallutamist on vaja hõivatud piirkonnas kord tagada. Kuidas sai sellega hakkama ukrainlaste eripataljon Tšernigiv, sellest kirjutab Igor Kopõtin.

30 Kaitseväe pilk taevasseTänapäeva radari­ ja seiretehnika areneb kiiresti ja Eesti õhuväes moderniseeritakse radareid pidevalt. Kuidas õhuseire toimib, milline õhupilt meie kohal välja näeb ja kuidas seda analüüsitakse, sellest räägib Alar Laats.

34 Mägi-Karabahhi konfl ikt numbritesVastamisi on väikesed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid. Ülevaade konfl ikti osapoolte relvajõududest, nende suure­matest liitlastest ja relvamüüjatest annab vihjeid ka suurriikide huvidest selles küsimuses.

36 Mägi-Karabahhi Gordioni sõlmKonfl iktil on kirju ja verine ajalugu, teemat aitab kommenteerida Mart Nutt.

42 Kanada soomusvägede Afganistani õppetunnidSuure tankiüksuse lahingukogemustest ja kõigest üksuse toimimiseks vajalikust räägib Kanada relvajõudude major Trevor Cadieu.

49 Veterani surma põhjusedKarget statistikat Andres Siplaselt kaitseministeeriumist.

52 Gaasimask peatab nähtamatu surma

Andres Meose põhjalik ülevaade gaasi­maskide ajaloost tänapäevani.

60 Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945Veristest ja mõttetutest heitlustest Saksa väegrupi Nord ja Punaarmee vahel Kuramaa põrgus paar kuud enne sõja lõppu kirjutab Hanno Ojalo.

66 RaamatututvustusIlmus raamat eesti sõdurite traagilisest saatusest 1945. aasta Tšehhimaal.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Toimetaja reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS­i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa Ajakiri Sõdur tänab kol­ltn René Innost, v­vbl Margus Truud, n­vbl Aune Survat, n­vbl Kätlin Pärnapuud ja v­srs Priit Pulverit kaasabi eest kaanefoto lavastamisel.

8 Elupäästjad lahinguväljalKatastroofi meditsiini keskuse arst-lektor kapten Indrek Oliveti räägib lahingus kannatada saanutele meditsiinilise abi andmise tähtsusest ja sellest, kuidas koolitada iga ajateenija oma kaaslast sellisel raskel hetkel aitama.

MAT

HIS

BO

GEN

S

4

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

EESTI UUDISED

Eesti suhtekorraldajate liit (EPRA) autasustas märtsi kes­kel õppuse Siil 2015 mainekam­paaniat 2015. aasta suhtekorral­

dusauhindade eripreemiaga. Preemia üleandmisel toodi välja, et õppuse Siil 2015 mainekampaania on hea näide sellest, kuidas avaliku sektori asutus on efektiivselt kasutanud kõiki erasektori turunduskommunikatsiooni meeto­deid. Õppuse Siil 2015 mainekampaa­nia kestis kokku 11 kuud, kampaania eesmärk oli suurendada reservväelaste osalust õppusel ning saavutada laiema

Õppuse Siil 2015 mainekampaania võitis suhtekorralduse eripreemia

avalikkuse toetus õppusele ja reservväe­le põhinevale riigikaitse mudelile.

Õppuse Siil 2015 mainekampaaniat planeerisid ja juhtisid kaitseväe pea­staabi strateegilise kommunikatsioo­ni osakonna kaitseväelased. Õppuse ajal panustasid kampaaniasse ja mee­diasuhtlusesse ka kommunikatsiooni­valdkonna reservväelased. Varem on kaitseväge suhtekorraldusauhinnaga autasustatud 2014. aastal, kui tunnustati kaitseministeeriumit ja kaitseväge Eesti esimese veteranipäeva kommunikat­siooni eest.

IG

A

O K A S

L

OE

B

Tartus Raekoja platsil 19. aprillil peetud tseremoonial annetas Tartu linn 2. jalaväebrigaadile lipu. Kaitseväe juhataja kindral­

leitnant Riho Terrase sõnul on kaitseväe ja Tartu linna side pikaaegne ning seega on Tartu linn 2. jalaväebrigaadi lipu an­netajana parim valik. Tartu linnapea Ur­mas Klaasi sõnul on Tartu linn lipu an­netamise üle uhke ning loodab nii lippu kui 2. jalaväebrigaadi kaitseväelasi näha ka Tartu linnale olulistel tähtpäevadel.

Tartu Raekoja platsil toimunud ri­vistusel osales üle 800 ajateenija ja te­gevväelase 2. jalaväebrigaadi staabist, Kuperjanovi jalaväepataljonist ja tagala­pataljonist. Esines kaitseväe orkester ning pärast rivistust oli huvilistel või­malik tutvuda 2. jalaväebrigaadi relvas­tuse ja varustuse näitusega ning maitsta sõdurisuppi.

2. jalaväebrigaad võttis üle ajaloolise Sakala partisanide pataljoni lipu, vapi

ja rinnamärgi. Sakala Partisanide Rü­gement tegutses edasi ka pärast Vaba­dussõja lõppu, olles üks reservjalaväe­rügement, mis valmistus kaitsma Eesti vabariiki. 2. jalaväebrigaad soovib jätka­

ta sama tugeva tegevväelastest ja reserv­väelastest koosneva võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena, toetudes Sakala Partisanide Rügemendi loodud väärtustele.

Tartu linn annetas 2. jalaväebrigaadile lipu

Mereväekooli poolt läbi vii­dud mereväe esimese pool­aasta suurim koostööharju­tus algas 18. aprillil. Kahe

nädala vältel tegutsesid ühiselt ajatee­nijad, mereväe põhikursuse kadetid ja tegevteenistujad ning harjutusele olid kaasatud mereväe laevastiku sõjalaevad,

vahipataljon, õhuvägi ning politsei­ ja piirivalveamet.

Harjutuse esimesel nädalal viidi läbi laevadevahelisi manöövriharjutusi, õhu­ ja pealveesihtmärkide laskmisi, vintsimis­ ning öiseid navigatsioonihar­jutusi. Nädal lõppes vahipataljoni toel toimunud väekaitseharjutusega, kus sa­

damas mängiti läbi avatud laeva ürituse käigus ettetulevaid olukordi. Harjutuse teise nädala keskmeks oli miinitõrje harjutamine asümmeetrilise ohu tingi­mustes. Õhuväe kopter etendas vastast õhurünnakutel mereväe laevadele ning politsei­ ja piirivalveameti kopter toetas laevu evakueerimisharjutusel.

Mereväes algas poolaasta suurim koostööharjutus

SILV

ER M

IKIV

ER

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

5

Kuperjanovi pataljoni miinipildurid harjutasid koos liitlastegaVõrumaal Tsiatsungõlmaal lõppes 24. märtsil neli päeva kestnud Kuperja­novi jalaväepataljoni miinipildujapata­rei õppus Sula, kus ligi 120 ajateenijat harjutas jalaväerühma kaitselahingu pidamist koos liitlastega. Praegu Eestis teenivate Ühendriikide 2. ratsaväerüge­mendi 3. eskadroni sõdurite kasutuses olevate soomustransportööridega Stryker harjutati kaitsesse asumist ning rünnaku tõrjumist. Liitlased täitsid õppusel vastase rolli.

Pioneerid rajasid Järva maleva kaitseliitlastele kaevikuliini1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ligi 170 ajateenijat rajasid rasketehni­kat kasutades märtsi viimasel nädalal Järvamaale Nurmsi lennuvälja lähistele Kaitseliidu Järva malevale mõeldud õppe positsioonid koos jooksukraavide ja laskepesadega. Kogu tööd juhtisid ajateenijatest nooremallohvitserid. Lisaks kaevikuliini ehitamisele rajas pio­neerikompanii tehnikarühm alale ligi­pääsu lihtsustamiseks ka uue teelõigu.

Pioneerikompanii ajateenijad said laagris ettevalmistuse välikindlustuste rajamiseks nii jalaväele kui ka soo­mukitele. Lisaks vastast takistavate miiniväljade ning tõkete rajamisele õpiti ka oma üksuste liikumist toetavate teede ja sildade ehitamist ja miinide demineerimist.

Kaitsevägi hangib 120 mm miinipildujate laskemoonaKaitsevägi ja Iisraeli firma Elbit Systems allkirjastasid 31. märtsil raamlepingu, mille alusel tarnib viimane järgnevate aastate jooksul kaitseväele 120 mm miinipildujate moona.

„Hangitav moon on täiesti uus ning NATO standarditele vastav, see tagab moonale pikema kasutusea ning kvali­teetsemad omadused,“ ütles kaitseväe poolt lepingu allkirjastanud toetuse väejuhatuse ülema asetäitja kaptenleit­nant Roman Lukas.

Lepingu alusel tarnitavate miinide kogus on piisav kaitseväe laskemoona­varude tagamiseks ning väljaõppe läbiviimiseks, esimene saadetis laskemoona saabub käesoleval aastal. Esimese tarne maksumus on veidi üle 2 miljoni euro.

Soome­Iiri ühispataljonis teeni­vad Eesti kaitseväelased naasid 20. märtsil ÜRO baasist 6­50, mis asub Liibanoni ja Iisraeli

eraldaval sinisel joonel, ja jätkavad pat­rullimist pataljoni põhibaasist 2­45.

„Kaks kuud ÜRO baasis 6­50 möö­dusid rühma jaoks väga töiselt, sest lisaks tavapärasele patrullimisele tuli tegeleda laagrivalvega ning osa üksu­sest oli ka pidevalt valmisolekus, et rea­geerida intsidentidele, mis sinise joone ümbruses toimuda võivad. Rühm sai nende ülesannetega hästi hakkama,“ üt­les Estpla­20 ülem nooremleitnant Priit Lillemets.

Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil

UNIFIL ligi 40 Eesti kaitseväelast, kel­lest suurema osa moodustab rühma­suurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B­kompanii baasil. Eesti jalaväerühm on osa Soo­me­Iiri pataljonist.

Eestis algas 19. aprillil NATO kahepäevane õhuväeharjutus Ramstein Alloy 1, et arendada Balti õhuturbes osalevate õhu­

väelaste koostööd. Õppusel harjutati nii õhulahingute pidamist, sideprob­leemidega lennuki otsimist ja eskor­timist kui ka tulejuhtide ja lennuki pilootide koostööd. Õppusel osalevad lahingulennukid harjutasid lähenemi­si tsiviillennuväljadele, Balti õhuruu­mis viibis õppuse ajal ka NATO eel­

Ämaris korraldati kaheksa riigi õhuväelaste koostööharjutus

hoiatuse ja õhuruumi juhtimise lennuk AWACS E­3. Samuti korraldati Ämari lennubaasi lähistel lennupääste õppus, millest võttis osa ka politsei­ ja piiri­valveameti lennusalk helikopteriga AW139.

Eesti õhuväe ülema kolonel Jaak Ta­rieni sõnul osalesid ka käesoleval aastal lisaks Eesti, Leedu, Belgia, Hispaania, Poola ja Briti õhuväelastele õppusel meie partnerriikide Rootsi ning Soome õhuväed.

Eesti jalaväelased Liibanonis naasid siniselt joonelt põhibaasi

EESTI UUDISED

SIIM

VER

NER

TED

ERRO

LAN

D M

URO

F

6

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

MAAILM

2 Harop UA tegi lahingudebüüdi Mägi-Karabahhis

Aserbaidžaani relvajõud kasutasid Iisraeli päritoluga Harop/Harpy 2 mehitamata õhusõidukit (unmanned aircraft ehk UA) esmakordselt sõjaolukorras Armeenia posit­sioonide vastu. 4. aprillil YouTube’i postita­tud videos näeb Israel Aerospace Industries (IAI) Haropi UA­d, mis leiab maapinnal oleva sihtmärgi ja lukustub sellele, eesmärgiga sihtmärk hävitada. Tabamuse hetke varjab mäeahelik ja plahvatust näha pole. Samas kinnitavad sellise rünnaku toimumist mitu kohalikku meediaväljaannet, kelle raportite kohaselt tabas Harop rindejoone läheduses Armeenia vabatahtlikke transportivat bussi, tappes viis­kuus võitlejat.

Harop on kamikaze­tüüpi mehitamata õhusõiduk, mis stardib maapinnal asuvast konteinerist tahkel kütusel töötava kiirendi abil ja selle tiivad volditakse õhus automaat­selt lahti. Haropit liigutab edasi propeller, mille paneb tööle rootormootor. UA kiirus on umbes 185 km/h ja maksimaalne lennuula­

Heckler & Koch võitis 1. aprillil ilmunud teate kohaselt 44,5 miljoni USA dollari suuru­se lepingu, et konstrueerida

Ameerika Ühendriikide relvajõudude jaoks kompaktne poolautomaatne täp­susrelv (Compact Semi­Automatic Sni­per System ehk CSASS).

Saksa relvatootja tuli võitjaks seitsme pakkumise hulgas, mis on ilmselt seo­tud ka H&K plaanidega täiustada kogu USA maaväe 7.62 mm kaliibriga M110 poolautomaatseid täpsusrelvi.

Lepingu kohaselt testitakse kõige­pealt 30 relva ja kui nende kvaliteet ja operatsioonivõime vastab nõutu­le, tarnib H&K USA maaväele kokku kuni 3643 uut täpsusrelva, sest neid

1  Heckler & Koch valmistab ameeriklastele uue täpsusrelva

tus üle 500 km. Otsenähtavuse puhul saab operaator UA­d juhtida kuni 150 km ulatuses.Sihtmärkide leidmiseks kasutavad Haropi IAI Tamam POP­200 operaatorid elektro­op­tilisi ja infrapuna (EO/IR) sensoreid. Harop saab rünnata sihtmärki oma 15 kg kaaluva kildlõhkepeaga nii maaga paralleelselt kui ka vertikaalselt väga erineva nurga alt.

3 Poola maaväele mobiilsed 120 mm miinipildujasüsteemid

Poola allkirjastab 320–375 miljoni USA dol­lari suuruse lepingu 96 iseliikuva 120 mm RAK miinipildujasüsteemi hankeks. Viieaas­tane leping Huta Stalowa Wolaga (HSW) allkirjastatakse tõenäoliselt aprilli lõpus.

Leping katab kaheksa miinipilduja­kompanii varustamist uue RAK 120 mm miinipildujasüsteemiga, mis paigaldatakse Rosomak 8 × 8 kerele, mis on Poola variant Patria AMV­st. Tellimuses on kokku 64 RAK M120K miinipildujasõidukit ja 32 AWD toetussõidukit. Masinad jaotatakse igas kompaniis kahte rühma, igas rühmas

neli M120K­d ja AWD pluss kaks AWD toetussõidukit kompaniiülemale ja tema asetäitjale.Esimene kompanii saab varustusega komplekteeritud käesoleva aasta jooksul. Järgnevalt varustatakse samamoodi kaks kompaniid aastas ja kõik miinipildujasüs­teemid ja toetussõidukid antakse Poola maaväele üle aastaks 2020.

Iga kompanii juurde lisatakse hiljem ka luurerühm, mis varustatakse nelja 4 × 4 AWR luuresõidukiga, ja logistikarühm, kelle käsutuses on kolm või neli AWA 8 × 8 laskemoona vedavat toetusmasinat, mis baseeruvad Jelcz P882.D53 8 × 8 veokil. Iga kompanii saab ka mobiilse töökoja.

4 Prantsusmaa tellib armeele esimesed Sagem Patrollerid

Prantsusmaa allkirjastas 5. aprillil lepingu mehitamata õhusõidukite Sagem Patrolleri hankeks, et tõsta oma armee UA­võimekust. 300 miljoni euro suurune leping sisaldab kahte Patrolleri süsteemi, milles mõlemas viis mehitamata õhusõidukit ja maapealne juhtimiskeskus. Lisaks sisaldub hinnas veel kaks maapealset juhtimiskeskust, mis on mõeldud väljaõppeks, ja 12­aastane leping süsteemide hooldamiseks.

Esimesi moodsaid süsteeme oodatakse aastaks 2018, kui need vahetavad välja praegu kasutatavad Sagem Sperwer UA­d, mis on olnud kasutusel juba 2004. aastast.

Oktoobris 2014 väljendas Prantsuse armee juht kindral Pierre de Villiers avalikult soovi sõlmida leping Thalesiga ja omandada nende UA­d Watchkeeper. Siiski otsustati korraldada konkurss, mille võitis hoopis Sa­gem, kes kasutas Ecarys ehk ex­Stemme S15 purilennukil põhinevat lennuvahendit.

Patrollerit on praegu võimalik tellida kahes modifi katsioonis – elektroopti-lise infrapunaandurite ja radariga ning hiljem ka elektroonilise luure (ELINT) varustustasemega.

Peatselt erru saadetav UA Sperwer kaalub 330 kg, alustab lendu katapuldilt lastes ja maandub langevarjuga õhkpatjadele. Patroller kaalub kolm korda rohkem ja vajab

16

sooviti hankida vähemalt võrdses ko­guses praegu kasutusel olevate H&K M110­tega.

Heckler & Kochi teadaandes märgi­takse, et uus CSASS võimaldab M110 võrreldes efektiivsemalt täita erinevaid ülesandeid, sest on töökindlam, täp­sem ja ergonoomilisem. Relva kaalu ja pikkust on vähendatud, täiustatud on katte materjale, päästikut, käepidet, kaba ja optikat, vähendatud tagasilööki, lisatud on parem summuti ja suurenda­tud relva modulaarsust.

Jane’s Infantry Weaponsi andme­tel on H&K G28 tsiviilkasutuses oleva MR308 ehk Distinguished Match Rifl e’i (DMR762) edasiarendus. G28 on kasu­tusel ka Saksamaa relvajõududes.

6 MAAILM

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (aprill 2016)

nii õhku tõusmiseks kui ka maandumiseks lennurada. Sagemi väitel suudab Patroller läbi viia 15 tundi kestva õhuoperatsiooni ja tema tegevusulatus on 150 km. Prantsusmaa armee oleks rahul olnud juba ka sellega, kui uus UA suudab õhus püsida 8 tundi.

Konkursi võitmisel mängis rolli ka Sage­mi välja käidud lubadus, et hanke võidu kor­ral loob see Prantsusmaal 300 uut töökohta ja annab tegevust 25 kohalikule fi rmale.

5 Venemaa saatis Süüriasse uued ründekopterid

Satelliidipildid näitavad, et 31. märtsil saabusid 30 km Homsi linnast kagus asu­vasse Al­Shayrati õhubaasi neli Venemaa Föderatsiooni Ka­52 Alligatori ja kolm Mi­28N Night Hunteri helikopterit. Al­Shayrati oli varem kasutatud vene Mi­24 ja Mi­35 helikopterite tugipunktina. Lisaks võimeka­le õhuväegrupile Al­Shayratis on Venemaa lähetanud ründekoptereid ka Tiyase õhu­väebaasi. Abkhazian News Network Agency (ANNA) avalikustas 3. aprillil videod, milles on näha kahe Vene Mi­24P ründekopteri ja ühe Mi­8 transpordikopteri õhkutõusmist Tiyasi baasist. Vähemalt üks Mi­24P kandis rakette.

Esmakordselt märgati Ka­52 ja Mi­28N koptereid Süüria Vene õhuväe põhibaasis Hmeimimis 17. märtsil avalikkuseni jõudnud videos. Venemaa ei ole avaldanud andmeid selle kohta, mitu kopterit piirkonda kokku on lähetatud. Venemaa kaitseministeeriumi videotel on näha, kuidas kaks Ka­52 kop­terit sooritavad korduvaid raketirünnakuid Al­Qaryatayni lähistel. 3. aprillil teatas Süüria valitsus, et nende väed on linnas „täielikult taastanud julgeoleku ja stabiilsuse“ ja hävita­nud seal kõik Daeshi võitlejad.

6 USA ja Venemaa tülis Su-30 müügi tõttu Iraanile

USA ja Venemaa pole ühte meelt selles, kas Suhhoi Su­30 Flanker ründelennukite müümine Iraanile on legaalne. USA valitsus teatas 5. aprillil, et kavatseb kasutada vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus sellise tehingu blokeerimiseks. Venemaa valitsuse

samal päeval antud vastulauses väidetakse, et selle juhtumi puhul ei saa vetostamist kasutada.

USA asekantsler Thomas Shannon ütles Ameerika Ühendriikide senati väliskomisjon istungil, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolut­siooni 2231 kohaselt on Su­30 hävitaja müük Iraanile ilma ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolekuta keelatud.

Venemaa välisministeeriumi relvakont­rolli osakonna juhataja Mihhail Uljanovi sõnul aga pole resolutsioonis sellise eks­porditehingu keelu kohta midagi öeldud.

Lahkheli Washingtoni ja Moskva vahel sai alguse veebruaris avalikustatud rapor­tist, mille kohaselt otsis Iraan võimalust viimase generatsiooni Su­30 omandami­seks. Kokkuleppe tingimustes sätestati, et Iraani vastu suunatud tavarelvastuse müügi keeld jääb püsima veel viieks aastaks pärast lepingu allkirjastamist 18. oktoobril 2015 või kuni rahvusvaheline tuumaenergia agentuuri (IAEA) raporti avalikustamiseni, mis kinnitab, et Iraan on lepingutingimusi täitnud. Seega oleks Iraanil keelatud osta Su­30 hävitajaid kuni 18. oktoobrini 2020 ilma ÜRO Julgeoleku­nõukogu ühehäälse nõusolekuta.

Kuna ÜRO relvaembargo ei laiene kait­seotstarbeliste militaarsüsteemide peale, mis võimaldas Iraanil osta Venemaal S­300 õhukaitsesüsteeme, sõltub ka Su­30 ostu legaalsus sellest, kas nimetatud ründelennukeid saab liigitada kaitserelva­de alla. Kuigi Su­30 lennukitel on ilmsel­gelt olemas ründevõimekus, väidavad nii Venemaa kui ka Iraan, et neid kasutatakse antud juhul vaid õhukaitse eesmärgil.

1ründekopteri Mi­28N Night Hunter kaotasid Venemaa Föderatsiooni relvajõud aprilli algul Süürias Homsi linna lähedal, kui kopter tehnilistel põhjustel alla kukkus. Kopteri mõlemad piloodid hukkusid.

2Ameerika Ühendriikide õhujõudude (USAF) strateegilist pommitajat B­52H Stratofortress jõudsid 9. aprillil Katari, et alustada õhulöökidega Süürias ja Iraagis asuvate Daeshi positsioonide pihta.

500Textroni taktikalist soomustatud patrullautot saabuvad Kanada armee käsutusse. Masinad on relvastatud nii 40 mm automaatgranaadiheitjaga kui ka C6 FN MAG 7.62 × 5.1 mm kuulipildujaga.

20uut komposiitsoomusega moderniseeritud BTR82­A lahingumasinat tellisid Venemaa Föderatsiooni relvajõud oma maavägedele. Väliselt meenutavad uued soomustransportöörid oma vanemat venda BTR80­A. Kokku on Venemaa maavägede ja merejalaväe käsutuses umbes 2000 BTR80 põlvkonna soomustransportööri.

12transpordikopterit CH­47F Chinook tellis Holland endale 308 miljoni USA dollari eest Boeingi tehasest. Holland soovib lähiaastatel täiendada oma õhujõudusid kokku 17 Chinooki kopteriga.

235

4

Ühendriikide õhujõudude (USAF) strateegilist pommitajat B­52H

Textroni taktikalist

automaatgranaadiheitjaga kui ka C6 FN MAG 7.62 × 5.1 mm kuulipildujaga.

uut komposiitsoomusega

12transpordikopterit CH­47F Chinook

6

8

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

AASTAPÄEV

Elupäästjad lahinguväljal

KRIS

TJAN

KO

STAB

I

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

9FOOKUS

Üks meditsiinioskuste kontrollijaid õppusel Siil oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja­ ja ka­tastroofimeditsiini kes­kuse arst­lektor kapten

Indrek Olveti.Nii on kapten Olvetil hea ülevaade

sellest, kuidas ajateenijad tulevad toime iseenda ja lahingus kannatanud kaaslase abistamisega. Tema hinnangul jääb see, kuidas õpetatakse kannatanuga hakka­masaamist ajateenistuses, paljudele reser­vväelastele kogu elu jooksul kõige otsese­maks kokkupuuteks inimelude päästmise tehnikaga. Just nendele teadmistele tu­gineb edaspidi nende tegevus kriitilises olukorras, kas või liiklusõnnetuse kanna­tanuid abistades. Ja vastupidi, kui lahin­gus kannatanu käsitlemise alusteadmised saamata jäävad, võib reservväelane edas­pidi tahtmatult teha fataalseid vigu.

Hinnates haavatute käsitlemist senis­tel Kevadtormidel ja Siilil, ütleb kapten Olveti, et oskused on olnud seinast sei­na. On olnud üksusi, kus kannatanud pikutavad kraavipervel, kiiver peast võetud, ning ülem vaatab vaid kella, millal haavatuaeg otsa saab ning me­hed sõjapidamise juurde tagasi pöördu­vad. Kurb, kui need ajateenijad lähevad reservi teadmisega, et just nii mu vägi mind pihtasaamise korral aitabki. Sa­mas kõrval on olnud üksusi, kus jär­gitakse korrektselt lahinguvigastatu käsitluse põhimõtteid alates tavavõit­lejatest kuni parameedikuteni. Samuti organiseeritakse kannatanute korrektne transport kõrgemasse ravietappi. Ometi peaksid üksuste väljaõppekavad ja üle­mate ettevalmistus olema ühesugused.

Kapten Olveti kinnitusel pole kan­natanu elu päästmine lahinguväljal, kui tema elutähtsad organid pole pöördu­matult kahjustatud, juhul kui järgida korrektselt vastavat algoritmi, mingi raketiteadus. Olulisemate toimingu­tega saab hakkama võitleja ise, tema lahingu paariline või jaosanitar. Taktika­lise lahingus kannatanu käsitlemise süs­

teemi (TCCC – Tactical Combat Casua-lity Care) võib kokku võtta lihtsalt: õige tegevus õigel ajal.

MOGADISHU TÕI ARUSAAMISETaktikalisel lahingus kannatanu kä­sitlemisel pole ette näidata liiga pikka aja lugu. Ameeriklastel on sellealane väljaõpe alates 1996. aastast. Alguses juurutati see vaid eriüksustes. Näiteks USA 75. ranger’ite rügemendis oli tak­tikaline lahingus kannatanu käsitlus osa väljaõppe rutiinist ja seda õppisid kõik, reamehest kindralini. Tulemust saab kirjeldada matemaatiliselt. Selles üksuses oli välditavatesse lahinguvigas­tustesse suremus 3–5%, samal ajal kui USA armee tavaüksustes, kus taktikalise lahinguvigastatu käsitluse alast medit­siiniväljaõpet ei antud, oli see protsent 24. Praegu on TCCC kogu USA armee taktikalise väljaõppe loogiline osa ja nad harjutavad seda palju.

Ameerika sõjaväejuhid on tunnista­nud, et omamoodi murdepunktiks sai Mogadishu 1993. aasta operatsiooni sündmustik. Võiks ju arvata, et USA­s on paljude vereohvritega kogemu­si saadud juba vähemalt aastast 1941. Kuid üks asi on elude hinnaga saadud kogemused, sootuks teine aga arusaa­mine, et on asju, mida elude säästmi­seks peab teadma igaüks. Mõistmine, et meditsiiniline tegevus peab olema integreeritud taktikalisse tegevusse, tuli alles pärast Mogadishut (vaata ka filmi „Allatulistatud Black Hawk“). Haavatu taktikalises olukorras pole eraldi medit­siiniprobleem, vaid see on ka taktikaline probleem. Kannatanu abistamine võibki olla osa üksuse missioonist. Sellest ajast alates on eriväelaste põhimõte, et kõik peavad neid asju oskama, viidud järje­kindlalt kõigi USA ja ka näiteks Ühend­kuningriigi sõjaväelasteni.

Kapten Olveti meenutas, et USA­s käis neile kursusel kõnelemas üks palju­de lahingumedalitega autasustatud kap­ral, kes ütles, et te võite olla väga vinged arstid­õed, aga kui te sõidate punktist A punkti B ja kolonn satub varitsusele, siis olete te kõik sõdurid ja peate teadma, mida teha taktikalises olukorras. Siis ei saa öelda, et sorri, mina olen mõnus tagalamees ega tea midagi. Samamoo­

Kesk Kevadtormi lahingumöllu astub ajateenija ligi õppu­se kontrollija ning teatab, et nii­ või naasuguse sõjas ette tuleva paratamatu asjaolu tõttu on võitleja saanud siia või sinna haavata ning nüüd … Jah, mis nüüd saab?

Ivar Jõesaar

Kannatanu käsitlemine ROLE2 meditsiiniüksuses.

10

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

di peavad kõik, reamehest kindralini, teadma taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhimõtteid.

Eesti kaitsevägi sai lahingus kanna­tanute käsitlemise kogemused Iraagis ja Afganistanis. Sealt on pärit ka reaalsed kogemused, mis juhtub siis, kui ülem on liiga kindel, et midagi ei juhtu, ja ometi saadakse patrullis haavata. Afganista­nis kujunes välja rutiin, et enne baasist väljaminekut planeeriti alati ka me­ditsiinitegevus. Rühmaülemad tahtsid olla ootamatusteks valmis ja nõudsid, et mehed teaksid, mida vajaduse korral teha, ning harjutaksid oma tegevust läbi vähemalt kord kuus.

Kapten Olveti hinnangul on tunda, et ka väljaspool Scoutspataljoni teeniva­te Afganistani veteranide lahingukoge­muse autoriteet maksab. Nemad teavad põhireegleid ning õpetavad ja drillivad oma ajateenijaid. Eriti paistab see välja nendest üksustest pärit meeste puhul, kus tuli tegeleda päris haavatutega.

Eesti kaitsevägi alustas taktikalise la­hingus kannatanu käsitlemise süsteemi juurutamisega piisavalt aegsasti ja areng selles vallas on olemas. Küll aga jäid õppusel Siil silma liiga suured käärid üksuste vahel. Kui kõik teeksid vales­ti, oleks teine asi, aga kui ühes üksuses kõik toimib ja teist üksust isegi ei huvita see teema, siis on siin mõtlemise koht.

KANGELASARMEEVastupidise näitena USA ja Ühend­kuningriigi sõjaväele võiks tuua Ukraina armee, keda oli nõukaaja traditsioonide kohaselt välja õpetatud kangelasteks. Nende üksikvõitlejate meditsiiniteadmi­sed olid nullilähedased. Sellise võitjaar­mee mentaliteediga sattusid nad nüüd sõtta. Kui selgus, et kohe võit ei tulegi, tekkis arusaam, et on vaja oluliselt pare­mat meditsiinisüsteemi kui olemasolev on. Kapten Olveti sõnul olid ukrainlased KVÜÕA korraldatud lahingu meditsiini kursust kuulates alguses tõsiselt häm­mingus, et kas nii saab ka või. Loomu­likult olid nad ka ise omi haavatuid päästes palju ära teinud, aga neil polnud kindlat süsteemi. Kursuse korraldajad arvasid algul, et ukrainlased teevad nal­ja, rääkides, et kui võitleja saab haavata, saadetakse keegi teda ära tooma. Kui see saab ka haavata, saadetakse järgmine ja … üle kolme ei saadeta.

Erinevalt kangelasprintsiibist on tak­tikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhiprintsiibiks, et see tegevus ei tohi juurde tuua uusi haavatuid. Tihti saab sõdur päästa ennast ise, kasutades sel­

leks lihtsaid vahendeid, nagu näiteks žgutt. Kui ukrainlased, kellel alguses polnud korralikku tänapäevast üksik­võitleja varustust, hakkasid positsiooni­del rutiinselt kandma kuuliveste ja kiiv­reid, vähenes neil oluliselt miinipilduja ja Gradi kildudest haavatasaamise tõttu võitlusvõime kaotanud võitlejate hulk.

Kapten Olveti on veendunud, et Uk­raina sõjaväemeedikute õpetamine on olnud kasulik mõlemale osapoolele. Kui sõjaväelastele heidetakse tihti ette, et õppusel harjutatakse eelmist sõda, siis ukrainlastel on pakkuda väga väärtuslik kogemus praegusest konventsionaal­sest konfliktist. Ukraina konflikt teeb ka meile selgeks, et kui on sõda, võivad kõik haavata saada. Elude päästmiseks vajalik süsteem peab olema viidud iga meheni. Kui liita siia meie kaitseväe

Iraagist ja Afganistanist kaasa toodud sõnum, et meditsiin on oluline, ja koge­mused, kuidas taktikalist lahingus kan­natanu käsitlemist praktikas läbi viia, oleme kriisiolukorraks palju paremini ette valmistatud. Kuigi jah, Afganistani kogemuse baasil tekkis kohati pette­kujutlus, et haavatasaamise korral saa­bub üsna kiiresti kohale evakuatsioo­nikopter ja kannatanu transporditakse kohe kiiresti kirurgilise ravi etappi.

KUIDAS MAHTUDA VÄLJAÕPPEKAVASSE?Eesti kaitseväes korraldati esimene tak­tikalise lahingus kannatanu käsitlemise kursus meedikuile 2007. aastal KVÜÕA­s. Ka sõjakoolis hakati sellest kadettidele rääkima umbes samal ajal. Seega ei tarvit­se nüüdsed pataljoniülemad, kes lõpetasid sõjakooli varem, sellest midagi teadagi. Kui aga pataljoni ülem saab aru, et medit­siin on oluline, ja ütleb, et ta tahab, et tal oleks korralik toimiv meditsiinisüsteem, siis kompaniiülemad­rühmaülemad ja nende abid peaksid juba teadma, mida selle loomiseks teha.

Ka ajateenijad saavad viimastel aas­tatel juba baasväljaõppekursuse käigus teada, kuidas lahinguolukorras ennast ja oma lahingupaarilist või jaokaasla­si haavatasaamisel esmaselt abistada. Iseasi, kui palju neid toiminguid Ke­vadtormile eelnevatel kuudel uuesti läbi harjutatakse.

Teoreetiliselt on kõik lihtne. Tuleb läbi teha „abi tule all“­faas ja taktikalise abi faas, ka abi evakuatsioonil on üks osa kannatanu käsitlusest. Nende põhi­mõtete eiramine võib reaalolukorras vas­tase tule all päädida nii kannatanute kui ka valesti tegutsevate abistajate surmaga. Nii mõneski üksuses võivad võitlejad seda kõike ka osata, aga et Kevadtormil on kohati keskseks stsenaariumijärgse eesmärgi saavutamine, siis kipub haava­tutega tegelemine jääma kohati teisejär­guliseks. Samas on sõja­ ja katastroofi­meditsiini keskuse (SKMK) meeskond selle nimel vaeva näinud, et see muutuks, ning õppuse stsenaariumisse planeeri­taks sisse ka haavatud ning nende evaku­atsiooniprotsess kõrgemasse ravietappi. Et Kevadtormi õppusel hinnatakse aja­teenijate välja õppeprotsessi tulemust, siis peab sellealane väljaõpe kindlasti olema üks eelneva väljaõppe osa.

Kapten Olveti sõnul on välja­õppeplaanis formaalselt näpuga järge ajaval ülemal muidugi õigus, Exceli ta­belis pole ühtki tühja rida, kuhu lisada meditsiiniväljaõpet. Aga kui rühm lä­

FOOKUS

Erinevalt kangelasprintsii-bist on taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhiprintsiip, et see tegevus ei tohi juurde tuua uusi haavatuid.

CSCATTTC – Command and Control – juhtimine: kriisiolukorras peab sündmuskohal olema kindel juht. Tema ülesanne on kogu tegevust kontrollida ning selgeid ja konkreetseid käske anda.S – Safety – ohutus: ala peab olema ohutu. Lahinguolukorras tähendab see seda, et vastane peab olema tulega maha surutud. Vastasel juhul on väga suur tõenäosus uute kannatanute tekkeks.C – Communication – kommunikat­sioon, side: sündmuskoha juhil peab olema side kõrgemate üksustega ning samuti peab toimima ka kohalolijate vahel side ja info liikumine.A – Assessment – olukorra hindamine: mis on toimunud, esialgne info kanna­tanute kohta, kas on vaja lisajõude.T – Triage – triaaž: selektsioon õnnetuskohal.T – Treatment – ravi: piirdub vaid elu­päästva esmaabiga: kannatanu esmane ja teisene ülevaatus.T – Transport – transport: transpordi tellimine, kannatanute transpordiks ettevalmistamine.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

11

heb näiteks laskma ja laskeväljal mahub tegutsema kaks jagu, siis otsitakse kol­mandale jaole ajatäidet. Sama hästi kui laadida kuulipildujalinte, teha relva drille või kätekõverdusi, võiksid nad harjutada kannatanu esmast ülevaatust, sealhulgas žguti pealepanekut. Rühma parameedik on nooremallohvitser, kes on saanud nooremallohvitseride kursusel pedagoo­gilist ettevalmistust ja võib vabalt seda õpet läbi viia. Kui ta iga kord teeb me­ditsiinilisi drille kas või pool tundi, siis kujuneb välja rutiin. Ning need oskused on lahinguolukorras vähemalt sama olu­lised kui õige relvakäsitsus, laetud kuuli­pildujalindid või sportlikud lihased.

Kapten Olveti sõnul püsib kaitseväes riviohvitseride ja ­allohvitseride seas vi­salt arusaam, et meditsiin, see on mingi meedikute asi. „Ei pea olema arsti ega õe eriharidusega, et õpetada žguti kä­sitsemist. Mujal maailmas teevad seda jalaväeinstruktorid ning taktikalist la­hingus kannatanu abistamist „tule all“­ faasis oskab vastava väljaõppe saanud jalaväeinstruktor kindlasti paremini õpetada kui meedik.“

SKMK eesmärk on jõuda sinnamaa­le, et tulevikus hakkaksid ka meie jala­väeinstruktorid lahingus kannatanu abistamise drille läbi viima, integreerides seda muu väljaõppe sisse. Mõni jaoõppe episood võikski olla keskendatud haa­vatuga tegelemisele. Näiteks on teemaks jagu rünnakul. Jagu võtab mingi posit­siooni ära. Üks mees saab haavata ras­kemalt, teine kergemalt ja ongi tegevust kõigile. Ka üksuse ülem peab mõtlema, mis ma nüüd teen, keda kuidas infor­

meerin, kuidas ülesanded ümber jaotan, kuhu evakuatsiooni planeerin. Kui aja­teenijal tekib arusaam, et selline väljaõpe võib puudutada mingis olukorras teda ennast, ongi oluline eesmärk saavutatud.

RESERVÜKSUSI TULEB JÄRELE AIDATAReservõppekogunemine toob kokku eri aastakäikude mehed ning nende medit­siinialane väljaõpe on väga ebaühtlane. Siili kogemus oli kapten Olveti sõnul ko­hati väga nukker: haavatu võis olla maas pikali ja terve üksus kõndis mööda: keegi lihtsalt ei teadnud, mida peaks tegema.

Reservväelaste liidendamisega on kogetud raskusi ka pataljoni sidumis­punktis. Meditsiinirühma ülem on ta­valiselt ajateenijast aspirant, kes pole saanud spetsiifilist meditsiinitaktikalist väljaõpet. Nii keskenduvad nad sageli sellele, mida nad oskavad, ehk jalaväe­lisele tegevusele: ringkaitsepositsioonid, maskeerimine, relvakäsitsus, mida on samuti vaja, kuid mis siiski pole selles üksuses peamine. Samas unustatakse, mis on tegelikult selle meditsiiniüksuse eesmärk ehk vastavale üksusele medit­siini tagamine. Kui meditsiiniüksuse ülem ei tea ega tunne ka huvi, millise erialaga (arst, õde) on tema üksusele juurde lisatud reservväelased, ei jäta see toimuvast just parimat muljet.

MASSILISTE KANNATANUTE JUHTUMÕppuste kontrollimisel on kapten Olve­ti sõnul näha, kui pole massiliste kan­natanute olukorra plaani. Kui kuskil on

mitteharjumuslikes oludes tegutsemas hulk inimesi, peab tegevuse korraldajal olema ka massiliste kannatanute plaan. See, et kaitseväes pole 10–20 raske kan­natanuga õnnetust juhtunud, on meie õnn, aga ka õnnetus, sest uinutab val­misolekut. Siilil oli näha, milline sega­dus puhkeb, kui plaani pole ja tekitatak­se massilisi kannatanuid.

Masskannatanute situatsiooni plaa­ni koostamisel on kindlad algoritmid (ingliskeelse akronüümina CSCATTT): juhtimine, ohutus, side, olukorra hin­damine, triaaž, elupäästev esmaabi ja transport peavad olema läbi mõeldud iga suure ürituse ja rahvakogunemise puhul. Juhused on väga lollid ja halvad asjad juhtuvad siis, kui sa neile kõige vä­hem mõtled. Asjad, mida sa läbi harju­tad, nii ei juhtu, ja asjad, mida sa jätad läbi harjutamata, juhtuvadki.

Näiteks sõjakoolis püstitatakse õhu­väe kadettidele teoreetiline olukord, kus nad vastutavad Kevadtormi VIP­päeva eest. Liitlaste kopteriga veetakse vippe Ämarist metsa demopäevale ja maan­dumisvea tõttu kukub kopter läheduses asuvasse telklinnakusse. Selles olukor­ras ei piisa vastutava ohvitseri vastusest, et me kutsume metsa kiirabi. Õhuväela­sed said läbi arutada, kuidas CSCATTT sellises olukorras toimib.

Kapten Olveti sõnul on algoritmi­põhine tegevus oluline näiteks kannata­nu esmase ülevaatuse juures.

Kannatanu esmase ülevaatuse ees­märgiks on leida ja lahendada eluohtli­kud seisundid, milleks on: verejooksud, hingamisteede sulgus, hingamismehaa­

FOOKUS

KRIS

TJAN

KO

STAB

I

Kannatanu saabub dr Indrek Olveti nõudliku pilgu all ROLE2 üksusse, et läbi viia triaaž.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

12 FOOKUS

nika probleemid, vereringeprobleemid, teadvusseisundi probleemid ning ala­jahtumine. Selleks, et kogu see tegevus saaks tehtud õiges järjekorras, tuleb jär­gida kindlat algoritmi: C ABCDE.

Selle esmase ülevaatuse algoritmi alusel on katastroofiliste verejooksude sulgemine kõige prioriteetsem. Samuti tuleb alguses kohe üle kontrollida kõik eelnevalt asetatud sidemed ja žgutid. Edasi tegeletakse hingamisteede, hinga­mismehaanika, vereringe, teadvussei­sundi ning hüpotermia ärahoidmisega.

C – katastroofilised verejooksud!A – hingamisteed ­ vajadusel nende

avamine ja avatuna hoidmine;B – hingamismehaanika – lahtise

õhkrinna korral selle sulgemine, ventiil­pingelise õhkrinna kahtluse korral kan­natanu kiire transport meediku juurde.

C – vereringe kontroll – pulsi kat­sumist alustatakse randmelt – kui seal pole pulssi tunda, siis vajab kannatanu kiiret meediku abi.

D – teadvusseisundi kontroll kasuta­des AVPU skaalat (A – teadvusel, vastab adekvaatselt; V – kannatanu reageerib häälele aga ei vasta küsimustele; P – kannatanu reageerib valule; U – kan­natanu ei reageeri ühelegi ärritusele). Mida kehvem on tulemus, seda kiiremi­ni vajab kannatanu abi.

E – kannatanu tuleb alati soojalt kin­ni katta, unustamata seda ka selja tagant teha.

Inimestel, kes ei tegele iga päev inim­elude päästmisega, on kannatanute abistamisel palju abi, kui vajaduse tek­kimisel on taskust võtta vastavasisuline juhend kas näiteks lamineeritud lehena või siis nutitelefonis oleva rakendusena. Ka ukrainlased said Tartust kaasa sellise lamineeritud C ABCDE­i tegevuste tut­vustusega lehed ning lubasid neid enda juures rakendama hakata. See töötab igal juhul paremini kui olukord, kus sa pead kriisiolukorras hakkama krampli­kult meelde tuletama, et mida ma nüüd inimelu päästmiseks kunagi ammu õigu­poolest õppisingi. Lahinguväljal tapavad väga lihtsad asjad ning samuti saab väga lihtsate meetoditega kannatanu päästa. Pigem juhtub lahinguväljal sageli seda, et mingi oluline liigutus jäetakse tegemata. Kui ikka verejooksu ei peatata, siis pärast viiendat liitrit jääb see ise seisma. Aga ka inimene on surnud.

JÄTKUVALT RIVISAmeeriklaste ja inglaste kogemusest ning teadmistest haavatute käsitlemi­sel on meil veel palju õppida. Kapten

Käsil on haava õmblemise peen töö.

KRIS

TJAN

KO

STAB

I

13

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

FOOKUS

Kapten Olveti loetleb mõningaid erinevatel õppustel silma jäänud ja reaalolukorras ilmselt fataalse lõpuga olukordi.

­ Kui üksusel on meditsiinievakuatsioonisõiduk ning üksuse rännaku ajaks tõstetakse see täis suvalist varustust, siis üksuse varitsusele sattudes pole kannatadasaanuile võimalik kiiresti abi anda ega neid pataljoni sidumispunkti transportida.

­ Sõiduki meeskond peab teadma, mis on MEDEVAC­i sõiduki eesmärk ning ülemad peavad andma neile selge käsu, mida nad eri olukordades teevad.­ Kui toimub kannatanute evakuatsioon, siis tähendab see, et elupäästev tege­vus peab toimuma vajadusel ka sõidu ajal meditsiinisõidukis. Parameediku töö pole juhi kõrval raadiosidet pidada ja kaarti lugeda.

­ Kui evakuatsioonimasinad on antud juurde teistele üksustele, siis tuleb ma­sina meeskondade ülematele selgitada, kuidas nad pärast kannatanute viimist pataljoni sidumispunkti üksuse juurde tagasi jõuavad. Kui pole raadioühendust, olgu vähemalt mobiilinumbrid, et teada saada, kuhu üksus on liikunud.

­ Evakuatsioonisõidukite meeskondadel peab olema korralik kaart, et nad teak­sid, kas sõidavad omade või vastase alal.

­ Kui üksusesse oodatakse evakuatsioonisõidukit, tuleb keegi sellele vastu saata. Sõdur, kes on vastu saadetud, peab masina meeskonnale korrektselt märku andma, mitte lihtsalt metsaserval seisma. Kui terve põld on laigulisi täis, ei hakka masina meeskond igaühelt küsima, kas teie tellisite evakuatsiooni. Meil sõidetakse sageli kuni vastaseni välja ja siis tullakse tagurpidi tagasi. Nii muutub evakuatsioonisõiduk ise sihtmärgiks.

­ Ja veel, nii õppusel kui ka tegelikus olukorras on oluline meditsiiniluure. See tähendab, et rahulikul ajal vaadatakse üle haiglate asukohad, juurdepääsud, autode parkimise kohad jne. Tänu Kevadtormile me näiteks teame, et evakuat­siooni­UNIMOG ei mahu sõitma Võru haigla kiirabi kaare alla. Napilt läks, et selle teadasaamise käigus autole furgooni katus peale jäi. Reaalses olukorras pole sellist asja kellelgi aega uurida. Meditsiiniluure peab selliste asjade välis­tamiseks juba eelnevalt selgitama, milliste masinatega kuhu sõita saab ja kas kannatanu tuleb autolt maha võtta enne kaart või kaare all.

Tähelepanekuid õppustelt

Olveti sõnul on ameeriklased teinud oma Afganistani kogemuste põhjal head taktikalise lahingus kannatanu veebi lehed, kust meedikuil on võimalik lugeda, mida täpselt tehti mingil konk­reetsel juhul ning kui hästi või halvasti mõjutas tehtu lõpptulemust. Tehtud vigu analüüsitakse, mitte ei üritata süüdlast otsida või määrata. Samuti rõ­hutatakse seda, mida tehti õigesti.

Eestile oli iga kannatanu eelkõige suur tragöödia. Paraku on tagajär­jeks ka see, et juhtunuga seostuv info sageli salastatakse ja seda ei saa kasu­tada õppe materjalina. Kapten Olveti on veendunud, et ka meil on aeg oma materjalid läbi töötada, neist õppida ja toota omi õppeväärtusega juhtumikir­jeldusi, et ei säiliks vaid suuline koge­mus ja kõmuajakirjanduse kajastused. Brittide eeskujul on meie meedikud kasutanud õppustel amputeeritud jal­gadega Afganistani sõja veterane. Nen­de vigastuste kohta on olemas korralik kirjeldus, sest iga haavatuga käis põl­lult haiglani kaasas brittide dokumen­tatsioon. On olemas röntgenipildid ja haavatute nõusolek. Ajateenijatest pa­rameedikute reaktsioon sellistele rea­listlikele õppustele on väga meeldejääv. Muidu on ajateenijal ikka arvamus, et miinile astunud haavatut tähistab terve põlve külge seotud kummijalg. Aga kui autolt tõstetakse maha reaalne jalutu mees, kellele on tehtud korralik ampu­tatsioonimulaaž ja kui see haavatu veel ise räägib, mis temaga on, ja õpetab, kuidas ja kui kõvasti tuleb žgutti pan­na, et veri tegelikult ka kinni jääks, siis jääb selline kogemus parameedikule eluks ajaks meelde.

Vigastatud on kapten Olveti sõnul väga tänuväärsed väljaõppepartnerid. USA ja Ühendkuningriigi uuringud näitavad, et vigastatute kasutamine õppustel mõjub üldjuhul hästi ka nen­de endi psüühikale. Nad näevad, et on süsteemile kasulikud ja saavad oma kogemuse abil aidata ära hoida järg­misi vigastusi või isegi säästa mõne elu.

Kangelassüsteem, kust me oma aja­loo tõttu tuleme, oli ebainimlik. Heal juhul võisid saada postuumselt meda­li. Kapten Olveti on rahul, et kaitseväe meditsiiniettevalmistus on välja jõud­nud inimlikku süsteemi ja inimliku mõõtme annab ka see, et kord vigas­tada saanu tuleb meiega kaasa lõpuni. Iga sõjaväelane võib ühel hetkel haava­ta saada ja siis peame me kõik olema valmis õigesti tegutsema.

Õppusel hinnati realistlikuks grimeeritud „kannatanute“ peal, millist haiglaeelset esmaabi nad vajavad.

MAT

HIS

BO

GEN

S

14

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME

NATO doktriinist lähtu­des võib maaväeväe ük­sused jagada kolmeks: kerged, keskmised ja rasked (inglise keeles vastavalt light, medium,

heavy forces). Kergeüksuste hulka kuu­lub näiteks strateegilise mobiilsusega kergejalavägi, mida on võimalik õhu­vahenditega transportida pea kõikjale, kuid selle kaitstus ning tulejõud on nõr­gad. Keskmiste üksuste hulka kuuluvad motoriseeritud jalaväeüksused, näiteks praegu SISU XA­188 soomukeid kasutav Scoutspataljon, millel on teatud tulejõud, kaitstus ja operatiivne ning taktikaline mobiilsus, kuid mitte raskeüksustega sa­mal tasemel. Raskeüksuste tulejõud on piisav, et vastase tegevus halvata, samal ajal on üksus hea liikuvusega, suudab lahinguväljal kiirelt manööverdada ning tema kasutatavad soomukid pakuvad jala väele piisavalt kaitset.

Tulenevalt parematest omadustest on raskeüksused võrreldes keskmiste ja kergeüksustega oma tegevuses lahingu­väljal palju agressiivsemad, ründavama iseloomuga ning võimaldavad kasutada teistsuguseid taktikalisi lahendusi. Eesti ostetud soomuk CV9035 pakub tava­liste soomustransportööride ja paljude eri jalaväe lahingumasinatega võrrel­des meeskonnale paremat kaitset, mis võimaldab sellel lahingutegevusest va­hetult osa võtta. Kui praegu kaitseväes kasutusel olev SISU XA­188 pakub tea­tavat kaitset vastase keskmiste otsetule­

relvade eest vaid piiratud määral ning jalavägi on sunnitud kontakti sattudes kohe jalastuma, siis CV9035 meeskond jalastub alles viimasel võimalusel, et ka­sutada maksimaalselt ära masina tule­jõudu ning soomuskaitset.

Roomikutel liikuva CV9035 maas­tikuläbivus on arusaadavalt parem kui ratastel SISU XA­188 oma. Seejuures on tähelepanuväärne, et tänu roomi­kuile on CV9035 erisurve pinnasele väiksem kui keskmise inimese oma. Võrreldes soomustransportööridega on maastikuläbivus jalaväe lahingu­masinate puhul palju olulisem kritee­rium, sest kui soomustransportöör on mõeldud jalaväe lahinguväljale trans­portimiseks, siis jalaväe lahingumasin peab sõdureid ka lahinguväljal kiiresti edasi viima.

CV9035 suudab sujuvalt liikuda nii sügavas lumes, poris kui ka soostunud aladel, vaid kergemate sildade ületami­

Kaitsevägi liigub järjekindlalt soomusmanöövrivõime poole

Sander MändojaREAMEES

1. JALAVÄEBRIGAADI

TEABEOHVITSER

Eesti kaitseväes on pikalt räägitud soomusmanöövrivõime arendamise vajalikkusest ning samuti on see sisse kirjutatud plaanides ja arengukavades. Seoses Hollandist hangitavate jalaväe lahingumasinatega CV9035 on sõnadest paberil saamas reaalsus ning kaitsevägi tegemas suurt arenguhüpet edasi.

15

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME

sel võib mõningal juhul probleemiks saada tema üle 30­tonnine mass.

SOOMUSJÕUD ARENEB JÄRK-JÄRGULTKeskmisest üksusest raskeüksuseks muutuv Scoutspataljon relvastatakse jala väe lahingumasinatega, mis tähen­dab, et CV9035 vahetab välja praegu kasutusel olevad SISU XA­188 ratas­soomukid. See aga ei tähenda, et Pasid kaitseväest kaoksid: SISU XA­180 ning XA­188 soomukitega relvastatakse 1. jalaväebrigaadi kaks jalaväepataljoni, Viru ja Kalevi pataljonid, mis kokku­võttes tähendab, et 1. jalaväebrigaadi koosseisus on tulevikus üks mehha­niseeritud ning kaks motoriseeritud jalaväepataljoni. Lisaks jalaväe lahin­gumasinatele saab Scoutspataljon enda käsutusse ka samal platvormil olevad toetussoomukid, mis ehitatakse ümber Norrast hangitud CV90 soomukitest.

Toetussoomukite hulka kuuluvad näi­teks tulejuhtimis­, miinipilduja­, kan­natanu evakuatsiooni­ ja relvameeskon­dade ning laskemoona transportimiseks mõeldud soomukid.

1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleit­nant Veiko­Vello Palmi sõnul ei tähen­da jalaväe lahingumasinate hankimi­ne mingil juhul seda, et kaitsevägi on tankide soetamise kavadest loobunud. „Brigaadiülema ja hingelt tankistina loodan, et tulevikus kuulub 1. jalaväe­brigaadi koosseisu ka oma tankiüksus. Jalaväe lahingumasinate tugevdamine tankidega võimaldab lahinguväljal käi­tuda veelgi agressiivsemalt ja otsusta­vamalt,“ ütleb kolonelleitnant Palm.

Samas leiab brigaadiülem, et jalaväe lahingumasinate juurutamisest alusta­mine oli õige otsus, sest praegu Scouts­pataljoni relvastuses olevad SISU XA soomustransportöörid on võrreldes CV9035­ga üsna piiratud liikuvusega

CV9035 on jalaväe lahingumasinatest üks moodsamaid ning sobib Eesti oludesse väga hästi, maastikuläbivuses on ta võrdne või edestab isegi lahingutanke. Koos otsin-gu-hävitus (hunter-killer) sihtimissüsteemi ning programmeeritava laske-moonaga kujutab CV9035 tõsist ohtu ükskõik milli-sele vastasele kuuluvale sihtmärgile.

ARD

I HAL

LISM

AAScoutspataljoni teenistuses on SISU XA-188 soomukid, millel pole raskeüksustega samaväärset võimekust ja tulejõudu.

16

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ning suudaksid lahinguväljal tankidele vaid piiratud toetust pakkuda ja seega ei võimaldaks tankidel kogu manöövri­võimet kasutusele võtta. „Alati ei ole vaja tanki võimast pearelva või ülitugevat soomust, piisab lihtsalt suurest tulejõust ja heast soomuskaitsest ning seetõttu on moodne jalaväe lahingumasin teatud olukorras isegi universaalsem kui tank,“ resümeerib kolonelleitnant Palm.

Soomusmanöövrivõime täielikuks rakendamiseks lahinguväljal toetavad jalaväe lahingumasinatega relvastatud Scoutspataljoni brigaadi kaudtule­ ja tankitõrjeüksused, õhutoetuse tagavad liitlaste õhuväeüksused. CV9035 on jala­väe lahingumasinatest üks moodsamaid ning sobib Eesti oludesse väga hästi, maastikuläbivuses on ta võrdne või edes­tab isegi lahingutanke. Koos otsingu­hä­

16

ning suudaksid lahinguväljal tankidele vaid piiratud toetust pakkuda ja seega

Soomusmanöövrivõime täielikuks

„Loodan, et tulevikus kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu ka oma tankiüksus. Jalaväe lahingumasinate tugevdamine tankidega võimaldab lahinguväljal käituda veelgi agressiivsemalt ja otsustavamalt,“ ütleb kolonelleitnant Veiko-Vello Palm.

vitus (hunter-killer) sihtimissüsteemi ning programmeeritava laskemoonaga kujutab CV9035 tõsist ohtu ükskõik mil­lisele vastasele kuuluvale sihtmärgile.

Soomusmanöövrivõime arendamine ei piirdu siiski vaid tehnika soetamise­ga. Vaja on koolitada juhid ja mehaa­nikud, kes hakkavad lahingumasinaid käsitsema, õpetada üksuste ülemaid soomusväge taktikaliselt kasutama,

ARD

I HAL

LISM

AA

CV9035 suudab tankidele juba tõhusat toetust pakkuda ja suurendab märgatavalt meie üksuste tulejõudu.

ARHIIV

SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME

luua kallite sõjamasinate hooldamiseks ja hoidmiseks vajalik taristu ning sobi­vad väljaõppetingimused. Praegu viibib osa CV9035 kasutama hakkavatest kait­seväelastest koolitusel Hollandis, tule­vikus hakkab soomusüksuste väljaõpet koordineerima 1. jalaväebrigaadi allu­vusse loodud soomuskool.

Kolonelleitnant Palmi sõnul on Scoutspataljoni muutmine motori­seeritud üksusest mehhaniseeritud üksuseks juba alanud: „Praegu oleme ettevalmistuse etapis, koolitades spet­sialiste ja luues tingimusi ülemineku sujuvaks jätkumiseks. Scoutspataljoni ümberrelvastamine toimub allüksuste ehk kompaniide kaupa ning esime­sega alustame juba selle aasta lõpus. Kõigepealt koolitatakse lahingumasi­nate spetsialistid ja meeskonnad ning seejärel alustatakse jalaväeüksuste väljaõpetamisega.“ Pärast esimese väl­jaõppetsükli lõppemist on tulevastel ajateenijatel samuti võimalik CV9035 väljaõpet saada.

Scoutspataljoni isikkoosseisu jaoks tähendab CV9035 relvastusse võtmine kolimist Paldiskist Tapale. Ümberpaik­nemise põhjuseks on Tapa linnaku lä­hedus kaitseväe keskpolügoonile, kus hakkab toimuma suur osa üksuse välja­õppest. Lisaks ehitatakse Tapale jala­väe lahingumasinate hoolduseks ning hoiustamiseks vajalik taristu ja rajatakse lähiharjutusala linnaku äärde.

TELLI SÕDUR KOJU!HEA KAITSEVÄELANE,tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat.

Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA!

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile sodur@mil.ee, märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada.

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. aasta kolmandat numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

SÕDUR KOJU!tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega

ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKSsaada vastav sooviavaldus meiliaadressile

, märgi ära oma nimi, , märgi ära oma nimi,

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. aasta kolmandat numbrit juba tehakse.

Mistahes soomuk on parem kui tavaline auto, aga lahinguvälja kuningas on siiski rasketank. Pildil sakslaste Leopard 2A6.

18

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

18 TULEVIKURELVAD

Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv?

Kas oleks hea idee konstrueerida jalaväelasele relv, mille eri raudadest saab vaenlase

pihta täiesti erineva moonaga vaheldumisi tulistada? Kui vastane on kirbul, läheb

käiku ühes salves olev 5,56 × 45 mm NATO tavamoon, kui ta aga varje taha peitub,

võtavad tema väljasuitsetamise töö enda peale teises salves olevad 20 × 30 mm õhus

lõhkevad eelprogrammeeritavad granaadid. Geniaalne! Või siiski mitte …?

Sverre Lasn

Alar Viidalepp

K11 DAE on relv nagu ulmefi lmist, aga selle suurus ja keerukus asetab tema kasutamis-mugavuse suure küsimärgi alla.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

19TULEVIKURELVAD

Sellise relva loomise võima­lusi on püüdnud välja selgi­tada nii USA kui ka mitme teise maa, sealhulgas Lõu­na­Korea relvakonstrukto­rid. Korealaste arendustöö

tulemusena sündis S&T Daewoo K11 DAW ehk Dual-barrel Air-burst Weapon.

Korea arendajate laual olev multi­funktsionaalne relv käib üsna sama jalga varasema ameeriklaste projektiga luua OICW (Objective Individual Combat Weapon), mis püüdis endas ühendada kaks relva: tavalist NATO 5.56 × 45 mm moona kasutava relvaraua kohal asub 20 × 30 mm granaate tulistav laskeseade. Sellised granaadid olid küll väiksemad kui laialt kasutamist leidnud 40 mm granaadid, kuid siiski piisavalt võim­sad, et olla efektiivsed. Relva täpsuse suurendamiseks lisati sellele digitaalne sihtimissüsteem.

Ameeriklaste tellimusel kulutati OICW arendamisele sadu miljoneid dollareid ja projekt ületas korduvalt nii aja­ kui ka eelarvelimiidid. Lõpuks OICW projekt peatati, kuid arendu­se tulemusena sündinud prototüü­pidest said relvakonstruktorite jaoks järgmiste samalaadsete projektide inspiratsiooniallikad.

DAEWOO VÕTAB KÄSILE DAW-I PROJEKTIAastast 1981 tegutsev Daewoo Precision oli üks ameeriklaste ideest tuld võtnud relvastusetootjaid, kes kahte moona laskvat relvasüsteemi arendama asus. Tegu ei ole tundmatu fi rmaga, vaid toot­jaga, kes on kuulsust kogunud automaa­tide K1 ja K2 ning kergekuulipilduja K3 valmistajana ja konstrueerinud varem­gi hea disainiga usaldusväärseid relvi. Kuigi Daewoo Precisioni välja töötatud relvad näivad esmapilgul nii mõnegi olemasoleva tootega väga sarnased – näiteks nende kergekuulipilduja K3 näib vihjavat FN Minimi/M249­le – pole suuremat osa nende nimetatud kahe rel­va osadest võimalik omavahel vahetada. Daewoo on välja mõelnud oma relvade disaini jaoks unikaalsed lahendused, mis samas pole põrmugi vähem töö­kindlad. Sellest annab tunnistust fakt, et K3 on Lõuna­Korea armee üksuste üks põhilisi kergekuulipildujaid.

Daewoo poolt käima lükatud K­11 arendamine kõndis ameeriklaste OICW projekti jälgedes. 5.56 mm tavamoonale lisaks võimaldab K­11 välja tulistada ka 20 × 30 mm kaliibriga nii õhus kui ka sihtmärgiga kokkupuutel plahvatavaid

automaadil aga ei töötanud korralikult üksiklaskudega tulerežiimilt automaat­tule režiimile ümberlülitamine.

„Igasuguste eri tõrgetega relvade arv ületas 20%, see on lahinguolukorras täiesti lubamatu,“ kommenteeris selli­seid nukraid tulemusi üks Korea kaitse­ministeeriumi ametnik.

ARENDAMINE LÄKS VAREMGI ÜLE KIVIDE JA KÄNDUDETeated, et korealased arendavad K11­ni­melist relva, hakkasid liikuma 2006. aastal. Relv anti aastal 2008 Korea rel­vajõududele testida ja aastaks 2010 sai Korea armeest esimene maailmas, kes asus oma jalaväeüksusi sellise uut tüü­pi ründe automaadiga varustama. Sama aasta mais tellisid ka Araabia Ühende­miraadid endale prooviks 40 relvast koosneva partii, makstes ühe K11 eest 14 000 USA dollarit, mis tegi kogu par­tii eest kokku veidi üle poole miljoni dollari.

Juba järgmise aasta märtsiks oli sel­ge, et K11 disain vajab suuri muudatu­si, sest koguni 15 praktikas kasutamist leidnud relva 39­st andsid tõrkeid või leidus neil muid ohtlikke kontruktsioo­nivigu. Laskmise ajal kippusid liikuma relvarauad, probleeme oli päästikus­üsteemiga, lasersihiku läätsed läksid seespoolt uduseks ja tekkisid tõrked, kui relva püüti üksiklaskude režiimilt automaattule režiimile ümber lülitada. Lõuna­Korea relvatootjate sõnul õnnes­tus neil relva konstruktsiooni muutmise teel nimetatud vigadest vabaneda ja aas­

granaate, mida sai programmeerida lõhkema müüride taha või hoonetes­se varjunud vastaste kohal. Ühe sellise ründeautomaadi hind on hinnanguliselt 15 miljonit woni ehk 12 900 USA dollarit.

Korea relvaarendajad hooplesid, et K­11 oleks esimene selline kõrgtehno­loogiline ründerelv, millega jalaväe­üksused varustatakse. Ametlikult esit­leti uut imerelva esimest korda Abu Dhabi IDEX 2009 relvanäitusel 2009. aasta veebruaris. Tuledesäras stendil nägi relv välja nagu ahhetamapanev ese tulevikust, kuid millised olid vastukajad tema praktikas kasutamise järel? Korea kaitseväe memodest selgub, et paar­kümmend sellist ründeautomaati leid­sid kasutamist Afganistani konfl iktis ja relvaga opereerimisel tekkis kaheksa eri tüüpi tõrget, millest paljud olid seotud lasersihikute ja teiste sihtimisseadme­tega. Näiteks ei vedanud välja pimedas tulistamisel abistama pidanud kauguse­mõõdikud või olid vigased lasersihikute läätsed. Kahel automaadil kiilus relva­rauda kinni moon või tekkisid tõrked programmeeritavate sütikutega, viiel

K11 DAW Lõuna-Korea sõduri käes – tegu on üsna suure relvaga.

Korea relvaarendajad hooplesid, et K-11 oleks esimene selline kõrgtehnoloogiline ründerelv, millega jalaväe-üksused varustatakse.

ARH

IIV

20

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

taks 2014 oli parandatud disainiga relvi toodetud 4000 tükki, mis kõik ka samal aastal armeele üle anti.

2014. aasta septembris peatas aga relva tootmise tõsine viga tulekontrolli­süsteemis, kuid taas lubasid arendajad, et viga saab hiljemalt 2016. aasta lõpuks kõrvaldatud. Praegu võibki realvateat­mikest lugeda, et „Daewoo K11 DAW arendamise staatus on advanced deve-lopment“, mis võiks siis tähendada um­bes seda, et relva arendamine on lõpp­järgus, kuid see pole valmis.

NATUKE K11 DISAINIST JA ERGONOOMIKASTK11 süsteem koosneb kolmest põhilisest komponendist – 5.56 mm automaadist, 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud mugavalt ja relva kasutaja jaoks in­tuitiivselt leitava­le kohale.

Tuleümberseadur asetseb relva va­semal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on nelja­asendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi seaduri asukoht ja ka disain tunduvad harjumuspärased, ilmnesid siiski sel­ged erinevused teistest relvadest, sest kella 9 olevale „safe“ asendile järgnevad

tegreeritud padrunikestasuunaja, mis sarnaneb nii suuruselt kui ka kujult M4 automaadi padrunikestasuunajaga.

GRANAADID ANNAVAD MITU VÕIMALUSTK­11 20 × 30 mm granaadilaskesüstee­mi kasutab 405 mm pikkust vintrauda ja selle moon asub viis granaati mahu­tavas salves. Granaadiheitja laadimi­seks sisestatakse granaatidega täidetud salv salvepessa ja tõmmatakse süsteemi vinnastushoob taha. Seejärel lükatakse vinnastushoob ette, mis suunab 20 mm moona salvest lukukotta. Selline laadi­missüsteem on väga sarnane tavalise poltlukuga vintpüssiga. 20 × 30 mm moona tulistades on päästik kaheast­meline ja päästikukäik mõnevõrra pikk, mis on iseloomulik paljudele bull-pup­tüüpi relvadele, mis kasutavad tu­listamiseks ülekandesüsteeme.

Granaate toodab K­11 jaoks tuntud Korea laskemoonatootja Poongsan, kelle PMC laskemoon on müügil ka USA­s.

Lisaks õppemoonale, kus lõhkeai­ne puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,

viivitusaja järel õhus lõhkevad, sihtmärgi tabamisel lõhkevad ja High­Explosive (HE) lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhisea­distusele on laskemoona

sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Gra­naatide kasutamise eri sätteid saab

programmeerida ja aktiveerida, ka­sutades selleks koos sihtimisseadmega kolme spetsiaalset nuppu, mis asetsevad kaugusemõõdiku nupu kõrval.

20 mm moona plahvatuse program­meerimiseks saab kasutada vasakpool­

TULEVIKURELVAD

Juba algusest peale hakkas ka K11 lahinglaskmistel tõrkeid andma ja hoolimata relvatootja püüetest on olukord kestnud juba aastaid.

ARH

IIV

PMC laskemoon on müügil ka USA­s. Lisaks õppemoonale, kus lõhkeai­ne puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,

viivitusaja järel õhus lõhkevad, sihtmärgi tabamisel lõhkevad ja High­Explosive (HE) lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhisea­distusele on laskemoona

sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Gra­naatide kasutamise eri sätteid saab

programmeerida ja aktiveerida, ka­saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi seaduri asukoht ja ka disain tunduvad

sutades selleks koos sihtimisseadmega kolme spetsiaalset nuppu, mis asetsevad

komponendist – 5.56 mm automaadist, 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud mugavalt ja relva

Tuleümberseadur asetseb relva va­semal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on nelja­asendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi

Korea laskemoonatootja Poongsan, kelle PMC laskemoon on müügil ka USA­s. 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja

integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud

Tuleümberseadur asetseb relva va­semal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on nelja­asendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi

PMC laskemoon on müügil ka USA­s. Lisaks õppemoonale, kus lõhkeai­ne puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,

lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhisea­distusele on laskemoona

sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Gra­naatide kasutamise eri sätteid saab

programmeerida ja aktiveerida, ka­sutades selleks koos sihtimisseadmega

Ameeriklaste kulukas projekt luua OICW läks üle kivide ja kändude ning peatati lõpuks täiesti.

ARH

IIV

K11 DAW tehnilised andmed­ kasutatav laskemoon ründeautomaadil 5.45 × 45 NATO, granaadiheitjal 20 × 30 B­ salve maht ründeautomaadil 30 padrunit, granaadiheitjal 5 granaati­ laadimata relva kaal 6,1 kg­ automaadi vintraua pikkus 310 mm, granaadiheitjal 405 mm­ sihtimisseadmed: infrapunasihik, laserkaugusemõõtja, digitaalse skaalaga optiline sihik

ARH

IIVAR

HIIV

kolm on unikaalsed. Liigutades seadu­rit vastupäeva kella 6 asendisse, töötab relv kolmelasuliste valangute režiimil. Testlaskmiste sooritajate sõnul on sellis­te valangute tagasilöök üsna kerge, mis võimaldas relva hõlpsalt terve valangu jooksul sihtmärgil hoida.

Nihutades seaduri kella 3 asendis­se, on relv lülitatud režiimi, milles iga päästikuvajutusega tehakse üksiklask. Viies tuleümberseaduri kell 12 olevasse asendisse, aktiveerub 20 × 30 mm gra­naadilaskesüsteem ja sama päästikuga, mis võimaldab kasutada ka 5.56 mm moona, on nüüd võimalik välja lasta ta­gumises salves olevaid 20 mm granaate. Samaaegselt granaate ja 5.56 moona väl­ja tulistada ei saa.

Tavamoona kasutamise vinnastus­hoob asub päästiku kohal päästikuga samal joonel relva vasakul küljel. Pad­runikestad väljuvad relva paremal kül­jel olevast kestaheiteavast, kuhu on in­

21

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Bullpup ehk kuidas teha relv lühemaks ilma relvaraua pikkust vähendamataK11 kasutab bullpup­tüüpi salveasetust. Bullpup märgib sellist relvakonstruktsioo­ni, kus salv asub päästikusüsteemist ta­gapool. Selline lahendus aitab relvaraua pikkuse samaks jätta, kuid lühendada relva mõõtmeid. Selline geniaalne disain säilitab relva tulejõu ja täpsuse, vähenda­des samas relva pikkust ja kaalu, mis teeb selle kaasaskandmise palju lihtsamaks ja mugavamaks.

Sõna bullpup päritolu ei ole täpselt teada. 1957. aastal kasutati seda näiteks õhukese salvega täpsusrelva kohta. Kuna tegu on äärmiselt huvitava lahendusega, püüab ajakiri Sõdur lähitulevikus bull-pup­tüüpi relvi ja nende arendamise aja­lugu pikema artikliga tutvustada.

Bullpup­tüüpi relvade huvitavamad esindajad on näiteks Belgi tootja FB Hers­tali valmistatud FN90, milles number 90 tähendab väljatöötamisaastat. FN90 kasu­tab 5.7 × 28 mm moona ja selle padruni­salv asub hoopis relva peal. Veel võiks nimetada brittide SA80­t või austerlaste Steyr AUG­i, mille mõlema salves tavaline NATO 5.56 × 45 mm moon. Prantslased ka­sutavad senimaani oma kuulsat juba 1967. aastal disainitud FAMAS (Fusil d‘Assaut de la Manufacture d‘Armes de Saint­Étienne) bullpup­püstolkuulipildujat.

Suurema kaliibriga bullpup­tüüpi relvi kasutavad näiteks ka USA ja teiste riikide snaiprid.

Bullpup ehk Bullpup ehk Bullpupkuidas teha relv lühemaks Bullpupkuidas teha relv lühemaks BullpupBullpup ehk Bullpup ehk Bullpup

FN90

SA80

FAMAS

Steyr AUG

set ovaalset nuppu relva laesääre küljes. Nupul olev horisontaalne vagu aitab nuppu tabada ja tuvastada ka ilma selle­le pilku pööramata. Kui tuleümbersea­dur on kella 12 suunas näitavas asendis, saab relva kasutaja vajutada program­meerimisnuppu, mille järel kuvatakse sihiku ülemises vasakus nurgas (praegu küll veel ainult koreakeelne) tekst, mis näitab, milline sütikurežiim parajasti valitud on.

Granaatide kõige tavalisem valik on „point detonation“, mille korral plahva­tab moon sihtmärgiga kokkupuutel. Sü­tikurežiimi valik „point detonation-de-lay“ on mõeldud pehmete või õhukeste sihtmärkide läbistamiseks ja moona plahvatamiseks sihtmärgi sees või taga. Viimane „airburst“­säte lubab tulistajal programmeerida moona plahvatama mingil kindlal lennu hetkel. Selliste vii­vitusrežiimil välja tulistatud granaatide efektiivseks kasutamiseks võib laskja näiteks programmeerida 20 mm moona plahvatuse kaugusmõõdiku paika pan­dud punkti ees või taga.

Kaks vertikaalset nuppu relva ees­mise käepideme juures lubavad plahva­tuse toimumise punkti kaugust muuta ühemeetriste sammudega. Sel moel on laskjal võimalik näiteks määrata kaugus suletud ukseni ja plahvatuse punkti so­bivalt muutes valida võimalus, et „point detonation-delay“­sättega moon läbis­tab ukse ja plahvatab mõned meetrid majas seespool.

Keerulisemaks muutub olukord aga siis, kui laskemoon küll programmee­ritakse, aga seda ei tulistata 2 minuti jooksul välja. Sellisel juhul deaktiveerib granaat ennast ise, kuid relva kasutaja peab 5 minutit ootama, et moonas olev elektriline laeng täielikult kaoks ja seda oleks võimalik uuesti programmeerida. Ühelt poolt võib just see viis minutit lahinguolukorras osutuda kriitiliseks viivituseks, teiselt poolt on keeruline ta­gada, et stressirohkes lahingukontaktis suudab sõdur kindlasti kõiki selliseid ajaintervalle jälgida.

Kui granaadid tulistatakse või satu­vad pehmesse sihtmärki nagu muda või liiv jne ja kohe ei detoneeru, aktiveerub granaadi sütikus olev automaatne tur­valisusmehhanism ja moon õhib ennast kahe sekundi jooksul pärast täielikku peatumist, mis tagab, et lahinguväljale ei jää õhkimata granaate.

Ameerika OICW probleemid olid muuseas lõhkemise järel tekkinud fragmentide suurus ja nende hajumis­raadius ehk teisiti öeldes olid 20 mm

moona fragmendid liiga väiksed, et olla efektiivsed. Lisaks ei sisaldanud granaadid piisavalt lõhkeainet, et nen­de ümber tekiks efektiivne tappev raa­dius. Pealegi liikusid OICW relval „air-burst“­sätet kasutades füüsikaseaduste tõttu suur osa granaadi fragmentidest vertikaalselt sihtmärgist eemale, muu­tes need ebaefektiivseteks. Just need kolm suuremat probleemi põhjustasid­ki Ameerika OICW programmi nurju­mise. Seda, kas Poongsan on sellised probleemid Korea päritolu K11 20 mm moona valmistamisel lahendanud, ei ole veel teada.

OPTIKA KUI RELVA HINGViimasena heidame põgusa pilgu K11 sihtimisseadmetele, mis on selle relva hing. Kui K11 DAW leiab rakendamist päevasel ajal, saab kasutada optilist si­hikut, millele tekib digitaalne skaala. Pimedas saab kasutusele võtta infrapu­nasensoriga (IR) sihiku, laserkauguse­mõõtja ja laskekeha ballistikat auto­maatselt hindava arvutisüsteemi, mis töötab patareitoitel.

Kuigi sihiku skaalal on sihtimiseks mitu punkti, on selle kõige tähtsam osa suunaga ülespoole olev V­kujuli­ne kujund sihiku alumises keskmises osas. See on punkt, kuhu on suunatud kaugusemõõdik. Sihtimiseks on vaja asetada kujundi tipp sihtmärgile, akti­veerida kaugusemõõdik ja tekibki pu­nane sihikujoonestik. Kaugusemõõdiku aktiveerimiseks vajutatakse nuppu, mis asub relva eesmise käepideme parema külje juures. Nupu külgedel asuvad kaks väikest serva võimaldavad selle tunne­tamist ka ilma nuppu vaatamata.

MIDA KOKKUVÕTTEKS K11 KOHTA ÖELDAKas K11 võiks olla iga sõduri abimees tuleviku lahinguväljadel? Pigem siiski mitte. Samas ei saa võtta ka väga kate­gooriliselt eitavat seisukohta, sest kuigi K11 on oma 6,1 kg kaaluga üsna raske, võib sellise relva jaoks leiduda ka oma nišš, sest K11 DAW võimekus tulistada eelprogrammeeritavat moona varju­nud vastaste pihta on taktikalises mõt­tes läbimurdeline lähenemine ja paneb ka vastased nuputama vastukäike oma kaitsepositsioonide rajamisel. Ka viivi­tusega plahvatama programmeeritud moona võimekus läbistada kergemaid varjeid ja kinnises ruumis initsieeruda võib leida laialdasemat kasutamist. Igal juhul tasub korea relvaarendajate pon­nistustel silm peal hoida.

TULEVIKURELVAD

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

TERRORISM

Aastani 2021 on armee arvestanud XM25 aren­damisel üle 100 miljo­ni USA dollari suuruse välja minekuga, annab teada ajakiri IHS Defence

Weekly. Ameerika sõjaväelased on arva­musel, et varustades selle relvaga jagu­dest suuremad üksused, võivad sellised üksused tulevikus olla suutelised kallu­tama lahingu lõpptulemuse sama suurte või isegi suuremate vastase jõudude vas­tu enda kasuks, sest lisaks tavapärasele jalaväe taktikale võimaldab XM25 lüüa rivist välja ka kaugemal varjete taga pü­siva vastase elavjõu.

Relva tootja Orbital ATK väitel on XM25­ga võimalik hävitada seina taga, laskepesas või raskesti ligipääsetavatel positsioonidel asuvad vastase sõdurid.

Tootja sõnul on relva efektiivse tule ulatus kuni 1000 meetrit, see peaks pa­nema vastaspoole tõsiselt oma kaitse­võimalusi kaaluma, sest tema pihta hakkavad lendama eelprogrammeeri­tud 25 mm granaadid, mida saab pan­na õhus lõhkema nii sihtmärgi kohal, ees kui ka taga, muutes lõhkemiskohta kolmemeetrise sammuga. Granaadid programmeeritakse ja nad arvutavad automaatselt välja määratud lõhkemis­kauguse, lugedes enda spiraalse keerle­mise kordi pärast väljatulistamist. Ühe relva konstrueerija Richard Audette’i sõnul on XM25 pikk samm edasi, sest tegu on esimese kergrelvaga, mis kasu­tab nn tarka tehnoloogiat.

Kui USA vägedes kasutusel oleva M203 granaadiheitja efektiivne tuleula­tus on umbes 150 ja maksimaalne 350

Ulmelise välimusega XM25 püüab muuta lahingu käikuKahte eri relva omavahel ühendada püüdvad arendused liiguvad oma teed, kuid need tulevikku suunatud projektid on inspireerinud näiteks sellise relva nagu ameeriklaste XM25 Counter Defi lade Target Engagement (CDTE) System loomist.

meetrit, siis XM25 suudab vastast efek­tiivselt mõjutada kuni 600 meetri kau­guseni. Samuti on näidanud testid, et XM25 on 300% efektiivsem kui teised samalaadsed jao tasemel kasutatavad granaadiheitjad.

USA armee on nimetatud relva saa­nud testida ka lahinguoludes Afganis­tanis 2010. aastal. Praktikas saadud vastukaja ei ole enam nii rõõmustav kui tootja kiidulaul. Nimelt kurtsid rel­va kasutanud jalaväelased military.com lehe andmetel selle liigse kaalu üle, li­saks poldud rahul 25 mm granaatide tulejõuga, mistõttu ei soovitud loobu­da oma seni harjumuspäraste M4A1 auto maatide kasutamisest XM25 ka­suks. Samas kiideti, et näiteks patrullis ootamatult tekkinud tulekontakti korral suudeti seda relva kasutades kontakt kiiresti ja edukalt lõpetada, mistõttu rel­va proovinud sõdurid lahkusid temast kahjutundega, kui see kästi edasi anda järgmisele testijale.

XM25 tehnilised andmedSalve asetus bullpupKaliiber 25 × 40 mmLaadimata relva kaal 6,35 kgPikkus 749 mmGranaadi algkiirus 210 m/sEfektiivne laskekaugus 600 mMaksimaalne laskekaugus 1000 mGranaate salves 5 tk

Allikad: military.com, The Diplomat, IHS Defence Weekly

22

XM25 meeldis eriti neile ameerika sõdureile, kes pidid tihti patrullis käima.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ARVAMUS 23

JÕUKASUTUSREEGLID ON ALATI PIIRAVADEnamik nõustub tänapäeval Carl von Clausewitzi seisukoha­ga, et sõda on poliitika jätk. Sellest järeldub, et sõjaväelased peavad järgima poliitilise juhtkonna eesmärke ja kasutama meetodeid, mis neid toetavad. Kui ka eesmärk võib pühitseda abinõu, ei tohi abinõud eesmärgile vastu töötada. (Vaenuliku küla puruks pommitamine ilmselt ei toeta eesmärki kohali­ke elanike südameid võita.) Siin sekkuvadki jõu kasutamise reeglid, mis ei luba sõjaväelastel kasutada vahendeid, mis võiksid poliitilistele eesmärkidele vastu töötada. Eriti oluline on see tänapäeva konfl iktides, kus sõjaväge kasutatakse ja ini­mesed hukkuvad, aga keegi ei taha sõna „sõda“ suhu võtta; kus rohkem saavutatakse ähvardamise kui reaalse vägivallaga ning keegi ei taha pilli päris lõhki ajada või vähemalt mitte selles süüdi jääda.

Jõu kasutamise reeglid saavad sõjaväelaste õigusi ainult pii­

Kellele on vaja jõu kasutamise reegleid?

Taavi UrbKAPTENMAJOR

Jõu kasutamise reeglid (rules of engage-ment, ROE) põhjustavad sageli peavalu. Sõjaväelastest ülemad leiavad tihti, et jõu­kasutusreeglid on liiga piiravad. Samal ajal kahtlustab riigi tsiviiljuhtkond, et sõjaväe­lastele on antud liiga vabad käed.

rata. Need ei saa anda õigusi, mis juba pole antud riigi seadus­tega ja vähemalt demokraatlikes riikides ei saa jõu kasutamise reeglid lubada midagi, mis pole lubatud rahvusvahelise õigu­sega. Kui riigi seadused ei luba kasutada sõjaväge rahvarahu­tuste mahasurumiseks, ei saa seda lubada ka jõu kasutamise reeglid. Samas ei saa jõu kasutamise reeglid kunagi keelata enesekaitset.

JÕUKASUTUSREEGLID PEAVAD LÄHTUMA OLUKORRASTUniversaalseid jõu kasutamise reegleid ei ole võimalik luua. Neid tuleb alati kohandada vastavalt muutunud oludele. Või­malik on küll luua võimalike jõukasutusreeglite nimekiri, kust sobivad välja valida. See on NATO tasemel olemas MC 362/1 „NATO Rules of Engagement“ näol. Jõu kasutamise reeglid peavad arvestama keskkonna eripära. Näiteks pole merel midagi peale hakata õigusega peatada (maismaa)sõidukit ja reisijate pagasit läbi otsida. Küll aga on oluline teda, millistel asjaoludel võib teise riigi laeva peatada ja läbi otsida ning kui suurt jõudu tohib seejuures kasutada. Jõu kasutamise reeglid ei tohi olla liiga ranged ega ka liiga leebed ning vajadusel peab saama neid operatiivselt täiendada. Sageli lahendatakse see nii, et teatud õigusi ei anta otse üksuse ülemale, vaid kompo­nendi või sihtüksuse ülemale, kes siis saab jõulisemaks tegut­semiseks loa anda.

KELLELE ON VAJA JÕU KASUTAMISE REEGLEID?Vastus kõlab: nii riigi valitsusele kui ka sõjaväelastele. Jõu ka­sutamise reeglid annavad riigi tsiviiljuhtkonnale kindluse, et sõjaväelased ei kasuta liigses agaruses meetmeid, mis võiks poliitilisi eesmärke kahjustada. Sõjaväelastele annavad jõu kasutamise reeglid kindluse, et nad ei saa ettevaatamatusest sõda käivitada ja neid ei süüdistata oma volituste ületamises või kohustuste täitmatajätmises. See kõik toimib muidugi ai­nult siis, kui jõu kasutamise reeglid on oludele vastavad ja on olemas töökindel süsteem nende kiireks täiendamiseks.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Ukraina regulaararmee alustas 2014. aasta juunis pealetungi, sel­le tulemusel vabastati separatistide relvafor­meeringutest kümned

asustatud punktid ja arvestatavad terri­tooriumid. Pealetunginud vägede taga­las tekkis vajadus kontrollida kohalikke elanikke, et välja selgitada end seaduse eest varjavad separatistid, kinni püüda desertöörid ja marodöörid, kontrolli­da Ukraina armee vahetus tagalas lii­kuvat tsiviil­ ja sõjaväetransporti ning võidelda kurjategijate vastu. End kor­ruptsiooniga diskrediteerinud, valda­valt separatiste toetanud ja kriminaalse maailmaga läbipõimunud tavamiilits ei olnud usaldusväärne ega suutnud Ida­Ukrainas sellist laadi ülesandeid täita. Põhiküsimuseks sai, kuidas Ukrai­nal õnnestub sellelaadsed probleemid lahendada ATO raames, mille käigus muutus politseioperatsioon ulatusli­kuks sõjategevuseks.

ERIÜLESANDELISTE MIILITSAPATALJONIDE MOODUSTAMINE2014. aasta algul toimunud au­revolutsiooni (Революція Гідності) tu­lemusel süvenes rahva umbusaldus kor­

isamaaliselt meelestatud vabatahtlikest. Uute miilitsapataljonide tuumikuks said tihti Maidani omakaitse sotnjad ja üle­mateks Maidani aktivistid. Nende võit­lustahe oli suur, kuid sõjaline ja politsei­alane väljaõpe olematu.

2014. aasta aprillis andis siseminister Arsen Avakov korralduse luua üle kogu riigi miilitsa eripataljonid (Батальйон Патрульної Служби Милиції Особливого Призначення).1 Kahe kuu­ga loodi 22 sellist siseministeeriumi allu­vusse kuuluvat väeosa, mille ülesanne oli tagada kord ATO tsoonis ja milles prae­guseni on teenistuses olnud umbes 3000 vabatahtlikku.

Vabatahtlik miilitsa eripataljon Tšer­nigiv loodi 2014. aasta mais Maidani omakaitse 14. sotnja Vabad Inimesed baasil. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks sai nimetatud omakaitsesotnja ülem Roman Põtskiv2, kes tõusis esile revo­lutsioonilainel ja nagu paljude teistegi vabatahtlike pataljonide ülemate puhul ei teatud ka Põtskivi taustast kuigi palju. Tema enda sõnul puudus tal sõjaline ja politseiline haridus ning varasem sõja­lise juhtimise kogemus, mida ta kom­penseeris entusiasmi, liidriomaduste ja isamaalisusega.3

PATALJONI ORGANISATSIOON, ETTEVALMISTUS JA ÜLESANDEDÜksus formeeriti Tšernigivi linnas endi­se miilitsajaoskonna territooriumil, kust saadi ka relvastus ja varustus. Võitlejatele anti välja suvise teenistusvormi komp­lekt, mille käisel must pataljoni embleem ja jope seljal kollane silt „siseministeeriu­mi eriüksus“. Sooje riideid esialgu polnud ja sõdurid pidid öösiti lahingupiirkonnas külmetama. Alles mitme kuu pärast riie­tati pataljoni võitlejad vabatahtlike va­rustajate abiga laigulisse välivormi.

Nappis allüksuste varustust ja kõi­gile ei jätkunud isegi välitelke. Puudus

Korrakaitse lahingupiirkonnas oli karm ja vastuolulineUkraina vabatahtliku miilitsa eripataljoni Tšernigiv tegevus 2014. a maist septembrini

Korrakaitse sõjategevuse piirkonnas on tagalakaitse seisukohast oluline ja kuulub paljudes riikides kas sõjaväepolitsei või sõjaväestatud tsiviilpolitsei pädevusse. Lahingutegevuse hoogustamise ja terrorivastase operatsiooni (ATO) algusega langesid ulatuslikud alad Ida­Ukrainas kaosesse, anarhiasse ja vägivalda, pärast nende üle kontrolli saavutamist tuli piirkonnas uuesti taastada sisekord.

Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO

LEKTOR

1 В Україні створено 30 спецпідрозділів особливого призначення, – Арсен Аваков, Національна поліція України, 17.06.2014, www.npu.gov.ua/uk/publish/

article/1079861 (15.03.2016)

2 Олена Сидоренко, Поствоєнний синдром спецба­тальйону „Чернігів“, BBC Україна, 15.09.2014,

www.bbc.com/ukrainian/entertainment/2014/09/

140915_battalion_chernigiv_vs (15.03.2016)

3 Как майдановец Роман Пыцкив c экс­беркутовцами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014, https://focus.ua/society/313804/

(15.03.2016)

rumpeerunud miilitsa vastu, kes paistis silma ebaprofessionaalsuse ja alla käinud moraaliga. Miilitsa eri üksuste vastu tek­kis koguni viha, sest rahutuste mahasu­rumisel Maidanil paistis erilise julmuse poolest silma miilitsa eriüksus Berkut, mille liikmed põgenesid pärast revolut­siooni enamasti Ida­Ukrainasse ja liitu­sid separatistidega.

Terrorivastase operatsiooni alustami­ne Luganski ja Donetski oblastis tekitas Ukraina võimudele vajaduse usaldusväär­sete paramilitaarsete korrakaitseüksuste järele, kes suudaksid täita ATO tsoonis politseifunktsioone. Selliseid üksusi sai revolutsioonilises olukorras luua üksnes väljaspoolt endist miilitsa teenistust pärit

24 SÕDA UKRAINAS

Tekst on koostatud Tšernigivi patal-joni veteranidega 2016. aasta 3. märtsil toimunud vestluse põhjal. Ükski veteran oma nime avaldama ei nõustunud, kuid autorile on nimed teada.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

25SÕDA UKRAINAS

Väeosa loomise algusaegadel väga ebaühtlases vormis miilitsapataljon Tšernigiv nägi paari kuu möödudes palju ühtsem välja.

ARH

IIV

sõjaväetransport, välja arvatud mõned UAZ­i bussid ehk nn tabletid ja BTR­id, mistõttu oldi sunnitud kasutama lahin­gupiirkonnas kohalikelt ära võetud tsi­viilbusse ja ­veokeid. Sõdurite veoks ka­sutati isegi KrAZ kallurit, mille kõrged poordid küll varjasid laskesektorit, kuid teisalt kaitsesid isikkoosseisu kildude ja kergerelvade tule eest.

Relvastusse kuulusid algul üksnes käsitulirelvad – 5,45 mm AKS­74U, PM püstolid ning mõned üksikud RPK ja SVD. Isikkoosseisu väljaõpe kestis 10 päeva, sest Ida­Ukrainas arenenud olukord nõudis kiiret sekkumist. Välja­õppes piirduti vaid sõduri algoskuste õpetamisega – valdavalt käsitulirelva­de käsitsemisega. Pataljoni esimesteks liikmeteks said 46 Maidani omakaitse ja Tšernigivi oblasti vabatahtlikku, kes 16. mail 2014 pärast 10­päevast välja­õpet andsid truudusevande, said relvad ja erimiilitsate töötõendid.

Eripataljoni ülesandeks sai esialgu Tšernigivi linnas patrullimine, avaliku korra tagamine ja põhiseadusliku kor­ra kaitsmine. Tšernigivi eripära seis­neb muuhulgas selles, et linn asub vaid 137 km kaugusel Vene piirist ja linna­elanikud olid valdavalt venemeelsed.

Kui olukord Donbassis hakkas väl­juma ukrainlaste kontrolli alt, otsusta­ti saata sinna sisekaitse ja mässutõrje korraldamiseks miilitsa eripataljonid. Otsust põhjendati asjaoluga, et suur osa Donetski ja Luganski miilitsatest vahetas poolt ja astus separatistide teenistusse. Probleemses regioonis oma kohale jää­nud miilitsaid ei usaldatud üldse.

Enne operatsiooni algust moodus­tati Tšernigivi miilitsapataljonis kaks kompaniid, igas kolm rühma. Pataljoni isikkoosseisu suurendati 300 võitlejani ja selle esimeseks lahinguülesandeks sai ATO tsoonis Luganski oblastis korra­kaitse (ППС – патрульно­постова

служба) korraldamine, lisaülesandeks aga korra kehtestamine ja separatistide aktiivsed otsingud kuni riigipiirini välja.

LAHINGUTEE JA TAKTIKAMiilitsa eripataljon Tšernigiv saabus ATO tsooni 2014. aasta mai keskel ja koondus Svatoves. Pataljon otsis ja pu­hastas separatistidest (зачистка) Kre­minna asula ja sisenes Ukraina armee järel pärast lahingut Rubižne alevisse, mille lõuna­ ja kagupiiril mehitati valve­postid ja otsiti separatiste. Järgmisena aidati sooritada läbimurre Lõssõtšans­kis separatistidest sissepiiratud Ukraina Rahvuskaardi üksusteni ja linna lahin­guga vallutamise järel otsiti Lõssõtšans­kis ja Sjeverodonetskis separatiste. Au­gustiks jõudis pataljon Luganski linna kirdeservas ja teisel pool Donetsi jõge asuvasse Stanõtsja Luganskasse, kus sattus mitu korda kaitsepositsiooni­del asuvate vastaste tankirünnakute ja

26

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

suurtükitule alla. Tšernigivi erimiilitsad tegutsesid Stanõtsja Luganskas vahetus­tega poolteist aastat kuni nende lõpliku roteerumiseni 21. detsembril 2015.4

Põhiliselt patrullis pataljon Ukraina armee poolt vabastatud alevites, otsis varjunud separatiste, mehitas kontroll­poste ja kontrollis autotransporti, kuid mõnikord rakendati lahingute pataljoni allüksusi olude sunnil ka jalaväena.

Üldjuhul liikus Tšernigiv teise laine­na regulaararmee järel. Kui regulaar­armee asustatud punkti lahinguga val­lutas, sisenes miilitsapataljon asulasse elanikkonda filtreerima. Totaalne passi­kontroll ei andnud üldjuhul tulemusi, sest paljudel elanikel ei olnud passe kaa­sas. Maainimesed põhjendasid doku­mentide puudumist loomade karjamaa­le viimise, lehma lüpsmise või naabrite külastamisega.

Varjatud separatistide väljaselgi­tamisel kontrolliti keha kolme tun­nuse järgi: automaadi tagasilöögi jälg õlal ja vill käelabal automaadi püstol­käepidemest, automaadi heitegaasidest parema silma all kerge kollakas plekk, taldadel villid sõdurisaabastest. Kont­rollimise ajal ei piiratud asulaid sisse ning polnud luba siseneda hoovidesse ja majadesse. Kokku võeti kinni üle 40 isiku, keda kahtlustati separatismis ning leiti hulgaliselt relvapeidikuid ja laskemoona.5

Tihti polnud miilitsapataljoni ük­sustel julgestust, mistõttu satuti vastase varitsusse ja tule alla. ATO esimesel eta­pil valitses kaos ning side pataljoni juht­konna ja liikmete vahel oli kehv.

Kontrollpostide mehitamisel määrati postile korraga 4, 6 või 12 sõdurit. Üld­juhul anti postil olnud miilitsatele kaa­sa raadiojaam või signaalpüstol. Kuigi tunnussõna oli kokku lepitud, valitses omade väljaselgitamisel segadus.

Veteranide sõnul jõid nad iga päev viina, selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli viin kergesti kättesaadav ja seda pak­kusid kohalikud elanikud, teiseks oli lahingustress nii suur, et üleelatud šoki maandamiseks ja närvide rahustami­seks võeti enne magama minekut „po stakanu“. See tähendas, et üksuses oli nõrk distsipliin ja ebaprofessionaalne juhtimine ning puudus ka sõdurite iga­sugune psühholoogiline ettevalmistus. Lisaks esines olulisi väärnähtusi, näi­

teks müüsid allüksuste ülemad vastasele informatsiooni või vahetati relvi toidu ja viina vastu. Sellepärast polnud ime, kui pataljoniülem avastas vallutatud separatistide staabist Sjeverodonetskist pataljoni liikmete nimekirja ja telefoni­numbreid. Üksuse võitlejate telefonide­le tuli muuhulgas pidevalt ähvardava sisuga sõnumeid.

Pataljoni juhtimine oli kehv, pataljoni ülem liikus üldjuhul kolonni ees linnamaasturil ja viibis seal ka la­hingute ajal. Mõnikord ülem jalastus ja liikus asetäitjaga koos ahelikus, riskides nii oma eluga. Siiski oli ta alati sõdurite hulgas kohal ja jagas korraldusi nii suu­liselt kui ka mobiiltelefoni teel.

KOOSTÖÖ TEISTE ÜKSUSTEGAUkraina regulaararmee üksustega saa­vutati üldjoontes hea koostöö. Kui ar­mee separatistide üksused asulast välja

lõi, asus erimiilits kohe tegelema pu­hastusega, mida ametlikult nimetati passikontrolliks.

Koostöö naabrite, eriti Rahvuskaar­diga, oli siiski mõnevõrra puudulik, põhjustades vahejuhtumeid. Näiteks Sjeverodonetski juures nägi Tšernigivi pataljoni kontrollpostil öösel kümneid järjestikuseid signaalrakette, kuid ei reageerinud sellele. Hommikul selgus, et Tšernigivi pataljonile täienduseks saadetud Rahvuskaardi üksuse tsiviil­bussidega liikunud sõdurid olid sattu­nud varitsusse. Kuna neil ei olnud side­pidamisvahendeid, üritasid nad tulutult anda punaste rakettidega hädasignaale. Puuduliku markeerimise ja üldise kaose tõttu esines ka sõbraliku tule juhtumeid.

Kaitses tegi Tšernigivi pataljon ti­hedat koostööd armee suurtükiväega. Stanõtsja Luganskas kaitsesse asunud tšernigivlasi toetasid liikursuurtükid

4 Чергова ротація бійців спецбатальйону „Чернігів“ вирушили в зону проведення антитерористичної операції захищати суверенітет та територіальну

цілісність України, Національна поліція України, 21.12.2015, www.npu.gov.ua/uk/publish/artic­

le/993598 (15.03.2016)

5 Как майдановец Роман Пыцкив c экс­беркутов­цами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014,

https://focus.ua/society/313804/ (15.03.2016)

SÕDA UKRAINAS

Haruldane kaader Tšernigivi eripataljoni võitlejatest rahulikul hetkel.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

27

2S1 Gvozdika. Pataljoni vaatlusposti andmetel tabasid liikursuurtükid Lu­ganski linnas korrusmajadesse pai­gutatud separatistide tulepunkte ja üldiselt piisas kahest­kolmest Gvozdi­ka tabamusest, et üheksakordne maja kokku variseks.

SUHTED KOHALIKE ELANIKEGAKuigi valdavalt olid kohalikud elanikud Tšernigivi pataljoni operatsioonialas meelestatud Ukraina­vastaselt, pakku­sid nad sõduritele ja erimiilitsatele juua ja süüa. Tšernigivi pataljonis seda ette ei tulnud, kuid naaberüksustes esines mür­gitamise juhtumeid. Mürgitada saamise ohtu trotsides võtsid võitlejad kohalikelt sööke ja jooke meelsasti vastu, sest ük­sused said sooja toitu äärmiselt harva ja ebaregulaarselt. Pataljoniülema keeldu kohalikelt juua vastu võtta eirati lihtsal põhjusel – patrullida BTR­is lahinguva­

rustuses 30 °C juures ilma piisava veeva­ruta osutus võitlejatele piinaks. Pataljo­niülemale heideti seejuures ette, et oma kliimaseadmega varustatud maasturis ei mõistnud ta lihtsõduri muresid.

Esines juhtumeid, kus sõduritele kontrollpostile süüa toonud kohalikud osutusid salakuulajateks – näiteks üks lahket mutike, kes tõi sõduritele süüa, luges samal ajal Ukraina võitlejaid üle. Vahel ei varjanud kohalikud oma poole­hoidu separatistidele. Kord ajas kohalik mees Ukraina erimiilitsad segamini se­paratistliku LNR­i võitlejatega. Ta kiitis ukrainlastele separatiste, kahetsedes, et ei saanud nendega liituda, sest oli mo­bilisatsiooni ajal kodust ära. Selle eest andsid miilitsad talle peksa.

Ukraina sõjaväelased, vabatahtlikud ja miilitsapataljoni võitlejad kohalikesse väga soojalt ei suhtunud. Esines vahe­juhtumeid, kus oma üksuse vajaduste rahuldamiseks võeti kohalikelt raha, väärtesemeid ja transpordivahendeid. Vahel tegid miilitsad ja va­batahtlikud Aidari p a t a l j o n i s t tühjaks mõne poe ja murd­sid sisse era­m aj a d e s s e , kust viidi oma kont­rol lp ost ide ehitamiseks ära metall­väravaid ja ehituskonst­r u kt s i o on e . Kui kohalikud sellisele tegevu­sele vastupanu osutasid, võisid nad saada süüdistu­se separatismis ja nad vahistati. Kuigi üldjuhul anti vahistatud üle pataljoni kureerinud SBU ohvitseri kät­te, jäi mõnikord nende edasine saatus selgusetuks.

Piirkonnas, kus toimusid intensiiv­sed lahingud või rindejoon jäi püsima, lahkusid kohalikud ise, see võimaldas takistamatult marodööritseda. Asi kul­mineerus 2015. aasta suvel, kui patal­jon sai süüdistuse katuse pakkumises ja sala kaubaveo soosimises.6

Kuna pataljoni operatsioonialas le­visid ainult Venemaa või separatistide telekanalid Lugansk24, RTR Rossija ja LifeNews ning Ukraina kanalid sin­na ei ulatunud, oldi sunnitud vaatama vastase propagandat. Olukorra paran­damiseks peksti teleritel relvakabadega lihtsalt kineskoobid sisse.

KELLE VASTU TULI SÕDIDA?Üksikute mässajate asemel ootas Ukrai­na erimiilitsaid ja sõjaväelasi üpris hästi relvastatud, varustatud, väljaõpetatud ja organiseeritud vastane, kelle seas võis olla ka venemaalasi ja kasakaid. Vasta­ne kasutas nn elava kilbi taktikat – oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks ka­sutati valdavalt Ukraina­vastaselt mee­lestatud kohalikke elanikke, eriti luures ja tulejuhtimises. Kohalike majadesse rajati tulepositsioone ja kasutati nende transpordivahendeid.

Tšernigivi pataljoni praktikasse kuu­lus juhtum, kus tuli leida ühest külast

regulaarselt tulistanud üksik au­tomaatgranaadiheitja

AGS­17. Asula läbikammimi­ne ei andnud tulemusi. Vest­lusest kohali­kega selgus, et kasakad võtsid kõrvalkülast kohaliku ette­võtja väikebus­si, paigutasid sinna relva, liikusid tule­positsioonile,

kus väikebussi tagauksed avati ja

tuli avati otse autost. Pärast mitut valangut

vahetati positsiooni või sõideti minema. Külajut­

tu kontrollima läinud miilitsate erigrupp avastas väikebussi omaniku,

pani püsti varitsuse ja võttis bussile järele tulnud kasakad vangi.

Stanõtsja Luganskas paigutasid sepa­ratistid tulepositsioonid elumajadesse ja korrusmajade korteritesse, et provot­seerida ukrainlasi avama majade pihta tuld. Ka vastase tulejuhid juhtisid tihti miinipilduja­ ja suurtükiväetuld otse korrusmajadest. Juulis ja augustis 2014. aastal anti pealetungivate Ukraina vä­gede pihta massiivset suurtüki­ ja reak­tiivmiinipildujatuld riigipiiri tagant.

2014. aasta augustis sai Tšernigi­vi ülesandeks kammida läbi ulatusli­

6 Батальйон „Чернігів“ у повному складі повернувся додому, Портал Чернигова, 23.06.2015, www.go­

rod.cn.ua/news/foto­i­video/64931­batalion­cher­

nigiv­u­povnomu­skladi­povernuvsja­dodomu.

html (15.03.2016)

SÕDA UKRAINAS

ARH

IIV

Vahel tegid miilitsad ja va­batahtlikud Aidari

r u kt s i o on e . Kui kohalikud sellisele tegevu­sele vastupanu osutasid, võisid nad saada süüdistu­se separatismis ja nad vahistati. Kuigi üldjuhul anti vahistatud üle pataljoni kureerinud SBU ohvitseri kät­

regulaarselt tulistanud üksik au­tomaatgranaadiheitja

AGS­17. Asula

positsioonile, kus väikebussi

tagauksed avati ja tuli avati otse autost.

Pärast mitut valangut vahetati positsiooni või

sõideti minema. Külajut­tu kontrollima läinud miilitsate

erigrupp avastas väikebussi omaniku,

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

28

kud metsad Stanõtsja Luganskast idas kuni riigipiirini välja. Osutus raskeks määrata kindlaks operatsiooniala, sest orientiire nappis ja riigipiir polnud üldse tähistatud. Tšernigivlased liiku­sid mööda teid ja metsasihte, vältides võimalusel metsa sisenemist, sest Ilo­vaiski lahingute ajal saadi teavet Ve­nemaa Föderatsiooni regulaararme üksuste sisenemisest Ukraina territoo­riumile. Metsas nähti soomustehnika roomikute jälgi, kuuldi tankimootorite müra ja nähti Vene eraldusmärkidega koptereid, mis tõid venelastele metsa­lagendikele logistilist toetust.

Kuigi miilitsad ei sattunud miiniväl­jadele, kardeti metsas liikudes traatmii­ne. Võttes arvesse oma üksuse nõrka jõudu, otsustati venelastega lahingutes­se mitte astuda ja taganeda operatsiooni lähtealale Stanõtsja Luganskas. Patrulli­mise ajal esines massilist käsu eiramist, kui erimiilitsad ei soovinud oma elu pä­rast kartes patrulli minna.7

organiseeritud, relvastatud ja varusta­tud separatistidega. Vastane, kes kasutas suurtükiväge ja soomustehnikat ning kellega liitus Venemaa regulaararmee, sundis vabatahtlikest koosnenud mii­litsa eripataljoni rakendama kui moti­veeritud jalaväeüksust, milleks miilitsa­pataljoni võitlejad ei olnud aga valmis.

JÄRELDUSEDATO esimese etapi puhul oli mõistetav üldine kaos Ukraina vägede koonda­mises, ümberpaigutamises, tegevuse koordineerimises ja juhtimises. Just see põhjustas nõrga koostöö eri väeliiki­de ja ministeeriumite alluvuses olnud üksuste vahel. Miilitsa eripataljonide loomine patriootlikest vabatahtlikest oli kahtlemata õige otsus. Ukraina re­gulaararmee järel teise lainena tegutse­des suudeti lahingutegevuse esimesel etapil siiski täita piiratud määral sise­kaitse­ ja mässutõrjeülesandeid. Miilitsa eripataljoni nõrkuseks võib pidada eri­miilitsate vähest sõjalist ja politseialast väljaõpet ja varustust. Olematu juhti­miskultuuri tõttu tehti tihti taktikalisi vigu, näiteks ei piiratud separatistide otsingul operatsiooniala kunagi sisse, keelu tõttu ei sisenetud üldjuhul era­majadesse, passikontroll muutus fi ktiiv­seks. ATO tsoonis valmistuti läbi viima politseioperatsiooni, kuid põrkuti hästi

7 21 боец батальона „Чернигов“ отказался патрулировать Луганщину – Аваков, Независимое

бюро новостей, 09.06.2014, http://nbnews.com.ua/

ua/news/123725 (15.03.2016)

Loe veel:Marge Sillaste, Militaarpsühholoogid vahetasid Ukrainas töökogemusi. Sõdur nr 4, 2015, lk 19–22.Igor Kopõtin, Ukraina sõjaväemeedi­kud: eestlaste nõuanded täiendavad meie sõjas saadud kogemusi. Sõdur nr 5, 2015, lk 32­33.Igor Kopõtin, „Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsek­tor. Sõdur nr 5, 2015, lk 44–50.

ARH

IIV

Tunnistus käes ja eripataljoni võitlejad on operatsioonialale saatmiseks valmis.

SÕDA UKRAINAS

29VÄLJAÕPESÕ

DU

R NR 2 (89) 2016

Kes on erioperatsioonide meedik ehk 18D, nagu neid kommuunis kutsutakse? Miks ja kas ta erineb teistest?

Ennekõike on 18D meeskonnas operaator nagu kõik teised, ta peab lahingut, oskab sidepidamist, lõhkab uksi ja valdab eri taktikaid. Erioperatsioonide meeskonnas peavad kõik mehed valdama taktikalist esmaabi ja suutma võimaliku kan­natanu puhul peatada verejooksud, tagada, et hingamisteed on vabad ja kannatanud hingab, kaitsma kannatanut külma ja või­malike lisakahjustuste eest. Samuti peab iga operaator oskama anda valuravi, tagama vajadusel veeniteed ja oskama kannatanu transportimise eri viise. Kõik see on tihtipeale tavaüksuste juures olevate meedikute töö, EOG operaatorite jaoks on see kohustus­lik teadmiste miinimum.

Mis teeb aga erioperatsioonide meedikust erilise ja lahinguväljadel hinnatud spetsialisti, on eelnev põhjalik ja kõrgetasemeline väljaõpe.

Tee erioperatsioonide meeskonna meedikuks algab kahe nädala pikkuse Valikuga sarnaselt iga EOG ridadesse soovijaga. Pärast seda tuleb läbida operaatori jaoks vajalik väljaõpe, mis si­saldab oskusi maal, vees ja õhus toimetulekuks. Esimene kokku­puude meditsiiniga on tavaliselt parameediku kursus, mis toimub Ameerika Ühendriikides, see hõlmab neljakuulist väljaõpet, kus koolitatakse spetsialist TCCC (tactical combat casualty care) alal. Sellel kursusel õpitakse lähemalt tundma ingliskeelset meditsii­nilist terminoloogiat ja lahingumeditsiini algtõdesid.

Järgmine etapp on JSOMTC (joint special operations medical training center). See on ainulaadne kool maailmas, mis asub Amee­rikas Fort Braggis. Keskuses toimub USA ja tema partnerriikide eri­üksuste meedikute väljaõpe. Seda peetakse SF (special forces) eri­aladest vast kõige keerulisemaks, aga kindlasti ka huvitavamaks, latt on kõrge ja koolist väljalangevate meeste protsent on 40 juures. Eestlased on olnud seal siiani heas kirjas ja hästi hakkama saanud. Väljaõpe kestab ligikaudu 10 kuud ja omandatakse põhja­likke teadmisi anatoomia ja füsioloogia vallas, mis on hea meedi­ku teadmiste alustalad, samuti farmakoloogia ja patoloogia kohta. Loomulikult on suur rõhk traumadel. Täpset väljaõpet ei ole või­malik seonduvalt töö eripäraga siia kirja panna, aga nagu juba mai­nitud, on tegu maailma mainekama sõjaväemeditsiini keskusega.

Kooli lõpetajaid ootab ees austusväärne koht meeskonnas. Meedik ei ole lihtsalt keegi, kes tegeleb kuulihaavade ja välja­väänatud jäsemetega, vaid tema kanda ja hoolitseda on mees­konna üldine tervis, meeskond peab teda usaldama. 18D on tee­ninud õigustatult ära ka austuse Ameerika haiglates, kus tehakse praktikaid, neid tunnustatakse professionaalsuse ja kiiruse tõttu. Haigla praktikatel töötab 18D erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) ja on üks esimesi abiandjaid, kui raske traumahaige jõuab kiirabiga haiglasse. 18D peab olema suuteline intubeerima (pai­galdama hingamisteede tagamiseks vajaliku toru inimese trah­heas), tegema väiksemaid kirurgilisi lõikusi nagu krikotüretoomia, pleuradrenaaž, haavade õmblemine jne. Meedikuid harjutatakse töötama stressi tingimustes, seega eelistavad EMO arstid endale abilisteks mitte tavalistest meditsiinikoolidest pärit residente, vaid 18D meedikuid.

Töötades lahingutingimustes, on 18D käsutuses alati kõige tänapäevasemad meditsiinitarvikud, kuid nad on õppinud töötama ka olematute vahen-ditega ja improviseerima, et tagada kannatanu stabiliseerimine.

Üks suuremaid erinevusi tavaüksuste meedikutest on see, et 18D peab olema suuteline ka patsienti pikemalt ravima ja sta­biilsena hoidma. Tihti töötatakse tingimustes, kus evakutsiooniks kulub päevi ja piirkonna parim arstiabi on 18D ise. On esinenud olukordi, kus tuleb ise ehitada kiirabiauto, et tagada kannatanu võimalikult mugav transport. Aafrikas võib 18D leida ennast olu­korrast, kus lähim kvaliteetne haigla asub 1000 km kaugusel ja õhutranspordi tellimine on võimatu. 18D professionaalsus annab meeskonnale teadmise ja julguse, et haavata saamisel on nad pa­rimates kätes ja nende tervise eest kantakse maksimaalset hoolt.

18D teadmised leiavad rakendust ka taktikalises plaanis. Afganistanis või Aafrikas mõne külavanema lapse ravimise eest võib üksus saada vastutasuks kasulikku teavet ja võita kohalike elanike usalduse.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et 18D on nii füüsilises kui ka vaimses mõttes esmaklassiline sõdur. Ta on maailmas praegu parim esimene meditsiiniline abi keset kaost ja lahingutegevust. Vajadusel võib ta olla surmav vaenlaste ja elupäästja omade jaoks.

Järgneva kirjutisega üritan anda edasi, kes on erioperat-

sioonide meedik. Enamasti kangastub inimestele sõnaga meedik fi lmidest paljunähtud

stseen, kus haavatu karjub meeleheitlikult meediku järele

ja taamal jooksevad mehed kanderaamiga. Kahjuks on

aastal 2016 endiselt paljudes arengumaades meediku täht-sus lahinguväljal ja sõjapida-

mises alahinnatud. Jätkuvad konfl iktid ja valusad kriisi-

õppetunnid on tõstnud meedi-ku osatähtsuse lahinguüksus-

te juures esimesele kohale.

30

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

30

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ÕHUVÄGI

Möödunud aasta jaa­nuaris avati pidu­likult Otepää lähe­dal Tõikamäel Eesti kaitse väe uus radar­post, mis on varusta­

tud Th ales­Raytheon Systemsi moodsa eelhoiatusradariga Ground Master 403. 2013. aasta märtsis avati samasuguse radariga varustatud radarpost Muhus. Veelgi varem, 2003. aastal, avati Kella­veres kaitseväe esimene moodne radar­post, kus töötab fi rma Lockheed Marti­ni radar TPS­77 ning 2004 alustas tööd ASR­8 radariga varustatud radarpost Ämaris. Lisaks sellele on õhuseiredivis­joni käsutuses passiivseiresüsteem.

EESTI KAITSEVÄE RADAPOSTIDE VÕRGUSTIKNagu eelnevast võib järeldada, on õhu­väe kasutuses eri tüüpi radareid ja seire­süsteeme. Põhiliselt jagunevad need aktiivradariteks ja passiivseteks seire­süsteemideks. Aktiivradar ehk primaar­radar saadab välja elektromagnetlaine impulsse, mis lendavalt objektilt tagasi peegeldudes annavad radarile märku lendavast objektist. Primaarradareid on samuti erinevaid, näiteks kahe­dimensiooniline (2D­)radar on suu­teline määrama vaid sihtmärgi asu­koha ja kiiruse, kuid ei tuvasta kõrgust. Kolme dimensiooniline (3D) seevastu lisab ka sihtmärgi täpse kõrguse. Üld­juhul on primaarradari komplektis ka sekundaarradar, mis erinevalt primaar­radarist ei kuula objektilt tagasitulnud peegeldusi, vaid saadab välja küsiva signaali: kes sa oled? Selle peale vastab transponderiga varustatud õhusõiduk talle laekunud päringule n­ö infopake­tiga, mille hulka võib muuhulgas kuulu­da lennuvahendile tsiviillennujuhtimise poolt eraldatud neljakohaline tunnus­kood ja info õhusõiduki kõrguse kohta.

Kuna radar teab, kuhu sellel hetkel tema antenn on suunatud, arvutab ta signaali lähtekoha järgi välja ka lennuvahendi suuna ja kiiruse.

Militaarlennukite transponderitel on veel täiendavad militaarsed töörežii­mid, mida tunnevad ära vaid vastavate seadmetega varustatud oma kaitseväe radarid ning mida kasutatakse eriolu­kordades. Lisaks aktiivradarile on ole­mas ka passiivne seiresüsteem, mis ise midagi välja ei kiirga, vaid registreerib ja analüüsib lennuvahenditest ning teis­test elektroonilistest seadmetest eraldu­vat raadiokiirgust (tavaliselt kiirgavad kõik lendavad objektid rohkemal või vähemal määral unikaalset elektromag­netilist kiirgust).

Niisiis, Ämaris paikneva radari mak­simaalne tegevusraadius on umbes 160 kilomeetrit ning teiste aktiivradarite suurim tegevusraadius ligi 470 kilo­meetrit. Lugeja võib maakaardil sirkliga ise meie maksimaalse radarkatte piir­jooned paika panna. Muidugi ei tohi unustada, et maakera on ümmargune, seega kõikjal kumer ning kumeruse taha peaaegu sirgjooneliselt levivad raa­diolained ei jõua, kui üksikud ilmasti­kust tulenevad anomaaliad välja arvata. Seetõttu sõltub radari nägemiskaugus objekti kõrgusest. Madalal lendavaid lennukeid eriti kaugelt ei näe.

Tänapäeva radari­ ja üldse seireteh­nika areneb ülipikkade sammudega, sest tegu on suures osas arvutustehni­kaga ja seepärast moderniseeritakse ka Eesti õhuväes radareid pidevalt. Ühe

seiresüsteemi eluiga ilma uuenduseta on ligikaudu 10 aastat. Seega ei saa öel­da, et üks või teine radar on nüüd lõp­likult valmis, sest pidev täiendamine on juba radaritesse n­ö geneetiliselt sisse programmeeritud. Samas võib praegu väita, et kõik Eesti õhuväe radarid on värskelt soetatud, läbinud või kohe lä­bimas oma elutsükli uuenduskuuri ning seega tagavad järgneva 10 aasta jooksul väga hea seire­ ja eelhoiatusvõime.

See, et meil on radarpostide võrgus­tik ja radarkate paigas, ei tähenda sugu­gi, et me ka kohe teame, kes Eesti õhu­ruumis lendavad. Sensoritelt tulev info on alles esimene etapp, ning seda tuleb analüüsida.

TÖÖDELDUD ÕHUPILTNiisiis, radar saadab välja elektromag­netilise signaali, mis peegeldub tagasi uuritavalt objektilt ning mille radar siis vastu võtab ja registreerib. Selli­selt saame teada Eesti õhuruumis lii­kuvate objektide asukohad, kõrgused ning kiirused. Samas ei ütle aga radar iseenesest täpselt, mida need radari­konsoolil täpiga tähistatud õhuruumis lendavad objektid endast kujutavad. Seepärast ongi õhuseire põhiülesanne lisaks lennu vahendite avastamisele ka kindlaks teha, kellega­millega on tegu. Õhuseireks, s.t tuvastamaks lendavaid objekte, tuleb appi Ämaris paiknev õhu­seiredivisjoni õhuoperatsioonide juhti­miskeskus (ÕJKe), kuhu kogu Eesti ja osaliselt ka Läti­Leedu radaritelt saadud informatsioon reaalajas koondub.

Siin analüüsitakse seda teavet, kasu­tades sealjuures veel täiendavaid info­allikaid nagu lennuplaaniinformatsioon ja raadioside piirkondliku tsiviillennu­juhtimisüksusega (Lennuliiklusteenin­duse AS) ning lõpptulemusena iden­tifi tseeritakse kõik õhuruumis olevad objektid. Erialases keelepruugis öeldes luuakse meie õhuruumi tuvastatud õhu­pilt, nn RAP (recognised air picture). See annab Eesti riigile täpse ning usaldus­väärse teabe meie õhuruumis toimuvast, aga ka sellest, mis suure tõenäosusega siin lähitulevikus toimuma hakkab. Kui sellest informatsioonist endiselt ei piisa lendava objekti täie kindlusega tuvas­tamiseks, on võimalus veel ka kaasata

DR Alar Laats

Tänapäeva radari­ ja seiretehnika areneb kiiresti ja ka Eesti õhuväes moderniseeritakse radareid pide­valt. Kuidas õhuseire toimib, milline õhupilt meie kohal välja näeb ja kuidas seda analüüsitakse, sellest käesolevas artiklis juttu tulebki.

Kaitseväe pilk taevasse

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

31

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

31ÕHUVÄGI

NATO õhuturbehävitajaid visuaalseks tuvastamiseks. Tuvastatud õhupilt on ülioluline riigi julgeoleku seisu kohast, kuid vähemalt sama oluline on ta ka len­nuohutuse tagamiseks. Nii näiteks saab kaitseväe õhuseire aidata tsiviillennu­juhtimist, kui Venemaa Föderatsiooni militaarlennukid ennast varjates Soome lahe kohal lendavad ja tavapärast len­nutegevust ohustavad. Tsiviilmaailmas nähakse ainult neid õhusõidukeid, mis on varustatud transponderiga ja millel on see ka sisse lülitatud.

Eesti õhuruumi täpne ja usaldus­väärne pilt on oluline ka meie liitlastest naabritele ning tervele NATO integ­reeritud õhu­ ja raketikaitse süsteemile (NATINAMDS), mille osa me oleme.

JÄLJE LOOMINETänapäeval on tuvastatud õhupildi loo­mine kujuteldamatu arvutisüsteemi­deta. Eesti õhuseire kasutab NATO­s

kõige enam levinud tarkvarasüsteemi MASE (Multi­AEGIS1 Site Emulator). MASE­i tarkavara ei ole vaja ainult töödeldud õhupildi loomiseks, vaid ta võimaldab ka lahinguolukorras juhtida õhuruumis eri relvasüsteeme, näiteks hävitajaid või õhutõrjerakette. Lisaks sellele saab MASE hakkama õhupildi ja muu vajaliku info edastamisega teistele NATO üksustele ja institutsioonidele.2

Tuvastatud õhupilt koosneb n­ö seire tarkvara jälgedest (track) seireo­peraatori ekraanil. Kui radarite töötle­mata informatsioon õhuoperatsiooni­de juhtimiskeskuse arvutiekraanidele jõuab, on seal kasutatav seiretarkvara MASE võimeline iseseisvalt või ope­raatori sekkumisel radari esmastele jälgedele (plot) lisama täiendava seire­süsteemi jälje (track). Vahe nn plot’i ja track’i vahel seisneb selles, et esimese puhul saame rääkida radaritelt saa­bunud info kuvamisest, viimasele aga

saab seireoperaator lisada täiendavat informatsiooni lennuvahendi kutsun­gi, tüübi, siht­ ja lähtekoha näol, mis kogumis annavad aluse süsteemijäljele identiteedi määramiseks. Neid iden­titeete, mida lendavale objektile mää­rata, on mitu ning igal ühel neist on unikaalne sümbol, mida kasutatakse NATO­s standardselt. Ehk siis meie ÕJKe­s määratud identiteet on üheselt mõistetav kogu NATO integreeritud õhu­ ja raketikaitse süsteemis. Iden­titeet määrab lendava objekti staatuse ning ütleb, kas selle lendava objektiga on vaja teha veel lisatoiminguid. Jälje staatus määrab, millisesse kategoorias­se ta kuulub, näiteks võib ta olla NATO lennuk, võib olla sõbralik või neutraal­ne, aga ta võib olla ka ebasõbralik. Kui ikoon ütleb, et see vajab identifi tsee­rimist, siis tuleb seda ka ilmtingimata teha. Ükski Eesti õhuruumis lendav lennuvahend ei saa jääda tuvastamata.

Talveöö Kellavere radarpostil.RA

IMO

RO

ON

ET

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

32 ÕHUVÄGI

AND

RII V

YTV

YTSK

Y

Tõika radarpostilt näeb kaugele.

33

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Õhuruumi pilti, mis sisaldab täielikult identifitseeritud objekte, nimetaksegi tuvastatud õhupildiks.

IDENTIFITSEERIJAD, JÄLJETOOTJAD JA TEISEDEesti õhuväe käsutuses on maailmatase­mel seire­ ja sidevahendid ning moodne tarkvara. Ometi on kogu õhuseiresüs­teemi võtmeks ikkagi neid süsteeme ja seadmeid käitavad inimesed. Ka profes­sionaalsete õhuseirespetsialistide osas ei pruugi meie õhuseiredivisjon piinlik­kust tunda.

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskus, algul tuntud õhusuveräänsuskeskuse nime all, alustas oma tegevust 2000. aasta oktoobris. Esialgu töötati vaid tööpäevadel, kuid juba järgmise aasta 1. jaanuarist läks keskus üle pidevale lahinguvalve töörežiimile. Sellest ajast alates pole olnud hetkegi, kui õhuväe­lased poleks jälginud Eesti õhuruumis toimuvat. Alates 2003. aastast tekkis meil Kellavere radarposti avamisega reaalne võime näha ka neid lennuva­hendeid, mis end näidata ei soovinud. Sellest ajast alates pole vältinud valvsate õhuväelaste pilku ükski õhusõiduk Eesti õhuruumis ning selle lähiümbruses.

Õhuseire lahinguvalvemeeskond koosneb põhiliselt kahte liiki spetsialis­tidest. Siin on seireoperaatorid (IDO – identification operator), kes hoolitsevad

selle eest, et ükski meie õhuruumis olev lennuvahend tähelepanuta ning vajali­ku identifitseerimiseta ei jääks. See tä­hendab, et tuleb kindlaks teha, kellega on tegu ning sellega määratleda lennu­vahendi staatus – sõbralik, neutraalne, või siis ebasõbralik. Viimase puhul on üldjuhul vaja NATO õhuturbehävitaja visuaalset tuvastuslendu. Ja lõpuks on olemas jäljetootmisohvitserid (TPO – track production officer), kes seiremees­konna ülematena vastutavad oma vahe­tuses kogu seiretegevuse eest ning kelle ülesanne on ka teistele NATO üksustele infot jagada.

Lisaks ööpäevaringsetele valvekor­dadele tuleb õhuseirespetsialistidel osa­leda mitut sorti õppustel ja harjutustel nagu ülejäänud kaitseväelastelgi. Õhu­seire õppused on muidugi isemoodi. Tavaliselt on tegu nn sünteetiliste õp­pustega, mis seisnevad selles, et selle sama MASE tarkavara abil luuakse ek­raanidele õhuruumist reaalsuselähedasi kriitilisi olukordi, mille lahendamiseks peavad operaatorid õigesti tegutsema ning probleeme ennetama. Sellised sün­teetilised harjutused ei puudutada vaid Eesti õhuruumi, vaid võivad ka haarata kõigi Balti riikide õhuruumi või lausa suurt osa NATO õhuruumist.

Eesti õhuseire algusaegadel võtsid meie seirespetsialistide koolitamise enda peale sõbralike riikide õhuväed.

Nüüd on meie õhuoperatsioonide juh­timiskeskusel piisavalt kõrge kvalifikat­siooniga spetsialiste, kes taastoodavad kvalifitseeritud järelkasvu juba ise.

Lõpetuseks veel paari sõnaga nen­dest „teistest“. ÕJKe ei saaks täita oma ülesandeid kui õhuseiredivisjoni õhu­seire insenertehniline grupp ei tagaks ööpäevaringselt seireinformatsiooni edastamist või NATO õhuturbehävita­jate kontrollimiseks vajalikke raadioside ühendusi ÕJKe­sse. Ainult tänu nende meeste ja naiste suurele panusele saa­vad ÕJKe operaatorid särada rambival­guses. Kuid nendest lähemalt võib­olla juba mõnes teises artiklis.

Artikli valmimisele on palju kaasa aidanud majorid Fredi Karu, Hardi Lämmergas ja Mati Kuppar. Selle eest suur tänu.

Märkused:

1 AEGIS – Airbourne Early Warning Ground

Environment Integration Segment.

2 Eesti õhuvägi koos teiste NATO õhuväge­

dega on teel uuele tervet NATO Euroopa

kontinenti hõlmavale õhuseire­ ja juhtimis­

süsteemile nimega ACCS (Air Command and

Control System), mis on oluline nii õhu­ kui

ka raketitõrjeks. Vt A. Laats, „Eesti ja Poola

õhuväed on lähedased liitlased“. Sõdur 2015

nr 1, lk 48.

Siin jälgitakse Eesti taevast.

ÕHUVÄGI

AND

RES

RIIS

AAR

AND

RII V

YTV

YTSK

Y

Mägi-Karabahhi konfl ikt numbrites: rinnutsi koos on väiksed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid

Teine Vene baas asub Erebuni lennuväljal, mis asub Jerevani keskusest 7 km lõunas. Lennuvälja kasutatakse nii sõja­ kui ka tsiviillennunduse jaoks ja on koduks Venemaa Föderatsiooni 3624. õhu­baasi MiG­29s eskadrillidele ja Mi­24P ründekop­teritele. Lennuvälja kasutavad ka Venemaa sõjaväe transpordikopterid Mi­8MT ja Mi­8SMV.

Venemaa on Armeenia suurim sõjaline liitlane, kellel 120 kilomeetrit Armeenia pealinnast Jerevanist põhja pool Gyimris asub sõjaväebaas nr 102 (Transkaukaasia sõja­väebaas). Ametlikult viibib baasis veidi üle 3000 Vene sõjaväelase ja suur hulk rasketehnikat, sealhulgas 74 tanki, umbes 150 soomustransportööri, 84 suurtükki või haubit­sat, 18 MiG­29 hävitajat ja paar S­300 õhutõrjerakettide patareid. Eri allikatele tuginedes on aga baasi isikkoosseis kasvanud üle 5000.

raudteegaasi­ ja naftatorujuhtmedmaanteepiir

Armeenia

Pealinn JerevanRahvaarv 3 027 000Pindala 29 743 km2

SKP u 20 mld USDKaitse­eelarve 447 mln USD (2013)

Armeenia relvajõud*

51 580228720

19

47 98

1241616

318

sõdurit, millele lisandub peaaegu 5000 isikut paramilitaarsetes rühmitustesT­80, T­54/55 tanki

BMP­1, BMP­1K, BMP­2, BRM­1K, BTR­60, BTR­70, BTR­80 ning luure ja ­toetusmasinad

Soltam K6 120 mm miinipildujat

BM­21 GRAD raketilaskekompleksi

152 mm Akatsiya ja 122 mm Gvozdika iseliikuvat suurtükki, 2A36 Giatsint­B ja T­12 suurtükkiD­20 ja D­30 haubitsat

lennukit Su­25 ja MiG­25

Mi­24 ründekopterit

Il­76 transpordilennukit

Mi­8 transpordihelikopterit

Jalavägi on varustatud AK­74 automaatidega, reservil on kasuta­da vanemad Kalašnikovi mudelid, lisaks Vene päritolu Makarovi püstolid, SVD snaiprivintpüssid ja 7,62 mm PK kergekuulipildujad (Пулемёт Калашникова), Vene päritolu 12,7 mm Kordi ja NSV raske kuulipildujad, AGS­17 ja AGS­30 30 mm granaadiheitjad, RPG­7 ja SPG­9 tankitõrjeraketiheitjad, 9M113 Konkurss 135 mm, 9K114 Šturm 130 mm ja MILAN­i 103 mm keskmaa tankitõrjekompleksid.Armeenia õhutõrje kasutab nii Strela­2 kui ka Strela­10 kaasaskan­tavad õhutõrjeraketisüsteeme, pind­õhk­tüüpi rakette S­75 Dvina ja mobiilseid 9K33 Osa taktikalisi õhutõrjesüsteeme, kaasaskantavaid 9K38 Igla­1, Igla­1E ja Igla­S õhutõrjerakette. MANPADS­idele lisan­dub arvukalt mobiilseid õhutõrjeraketisüsteeme.

Armeenlaste raskerelvastusele lisanduvad vähesel määral Iskan­der, BM­30 Smertš, BM­27 Uragan, WM­80 ja WM­120 mitmelasulised raketisüsteemid, õhujõude toetavad 18 venelaste MiG­29 reaktiivhä­vitajat, mis paiknevad Gyumris Venemaa 120. sõjaväebaasis.

Relvade müüjad armeenlastele: Venemaa Uruguay

Hiina Kreeka Ukraina Iraan Valgevene

Serbia Prantsusmaa Süüria

Suuremad liitlased: Venemaa, Iraan

Aserbaidžaan

Pealinn BakuuRahvaarv 9 593 000Pindala 86 600 km2

SKP 64 mld USDKaitse­eelarve 1,46 mld USD (2016)

Aserbaidžaani relvajõud*

67 000106

39

20

190

250

620840290400

619900

sõdurit, kellest 8000 teenib õhutõrjes ja õhuvägedesMiG­21, MiG­23, Su­24, Su­25 ja MiG­29 ründelennukitMi­35M ja Mi­24 ründekopteritMi­8 ja Mi­2 transpordikopterit, millele lisanduvad Il­76 transpordilennu­kid jakerged L­29, L­39 ja Jakovlevi õppelennukidiseliikuvat suurtükki, mille hulka kuuluvad 2S3 Akatsiya, 2S1 Gvozdika, 2S7 Pion, 2S19 Msta, ATMOS 2000, T-155 FırtınaMLRS­i, mille hulka kuuluvad TOS­1, BM­30 Smerch, T­122 Sakarya, T­300 Kasırga, LAR-160 ja BM-21 GRAD-idT­90, T­72, T­55 tankiBMP­3, BMP­2, BMP­1/BMP­1K, BMD­1, BTR­80, BTR­70, BTR­60, BTR­3, BTR­D, BRDM­2D­20, D­30 haubitsat ja pukseeritavat välikahurit2B14 Podnos 82 mm miinipildujat2B11 Sani ja MO­120­RT­61 120 mm miinipildujateri otstarbega toetussõidukit, millest kolmandik on Türgist saadud Otokar Cobrad

Ka Aserbaidžaanil on küllaltki tõhus õhutõrje, mille tugitalad on vähemalt kaks patareid S­300PMU2, raketisüsteemid ja samuti kaks patareid S­200 raketisüsteeme, lisaks vähemal määral muid mobiilseid õhutõrje raketisüsteeme.

Jalavägi on põhiliselt varustatud AK­74M automaatidega, millele lisandub kirju pilv eri auto­maate nagu AKM, M­16, Heckler & Koch G3 ja mitu teist. Riigi eriväelased kasutavad lisaks veel Iisraeli päritolu IMI Tavor TAR­21 ja ameeriklaste M­4 Carabine automaate. Lisaks on kasutusel Vene päritolu Makarovi püstolid, PSL, Remingtoni ja Dragunovi snaiprivintpüssid, 7,62 mm PK RPK­74 kergekuulipildujad, DShK 1938 (ДШК, for Дегтярёва-Шпагина Крупнокалиберный) ja NSVL 12,7 mm raskekuulipildujad, AGS­30 30 mm granaadiheitjad, RPG­7 ja B­300 tankitõrje raketiheitjad, 9M133 Kornet, 9K111 Fagot, 9M113 Konkurs tankitõrjekompleksid.

Relvade müüjad aseritele: Venemaa Türgi Iisrael Ameerika Ühendriigid

Ukraina Valgevene Saksamaa Prantsusmaa Hiina Malaisia

Suuremad liitlased: Türgi, kellega 2009. aasta detsembris sõlmiti leping relvastuse ja sõjalise otstarbega sõidukite tarnimiseks, lääne standardite kohaseks isikkoosseisu väljaõpetamiseks ja isegi Türgi üksuste appi saatmiseks, kui Aserbaidžaanil peaks taas puhkema relvastatud vastas-seis Armeeniaga Mägi­Karabahhi küsimustes.

Mägi-Karabahhi konfl ikt numbrites: rinnutsi koos on väiksed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid

Mägi-Karabahh

Pealinn StepanakertRahvaarv 146 000Pindala 4400 km2

Mägi-Karabahhi relvajõud*

21 000 316324322

44

210

sõdurit (Mägi­Karabahhi elanikkond on vaid umbes 145 000!)

tanki

erinevat soomukit

vähemalt 122 mm kaliibriga või suuremat suurtükki ja haubitsat

MLRSi, enamik neist BM­21 GRAD­id

Su­25 ründelennukit

Mi­24 ja Mi­8 kopterit (millest ühe Mi­24 lasid küll 12. novembril 2014 aserid alla)

Mägi­Karabahhi sõjajõudude kasutada on suur hulk moodsat kaasaskantavat õhutõrjerelvas­tust, õhuvaatluseks ja luureks moderniseeritud Krunk UA­sid. Jalavägi kasutab AK­74 automaa­te, reserv on varustatud vanemate Kalašnikovi mudelitega. Arvukalt on Makarovi püstoleid, PK kergekuulipildujaid ja Armeenia armeelt saadud RPG­7 tankitõrjerakette. Kogu Mägi­Karabahhi riigikaitse on tugevalt seotud Armeenia sõjajõududega.

Sarsangi veehoidla on rajatud Ter­tari jõele 1976. aastal. 575 miljonit kuupmeetrit vett mahutav 14,2 km2 pindalaga veehoidla hoiab töös 50­megavatise võimsusega Mägi­Karabahhi vabariigi kontrolli all olevat Sarsangi hüdroelektri­jaama, mis katab poole tunnusta­mata vabariigi elektrivajadusest. Veehoidlal asuv tamm on 125 m kõrgune.

Põhjus, miks veehoidla Mägi­Ka­rabahhi ja Aserbaidžaani vahel paksu verd tekitab, peitub suuresti selles, et veehoidla varustas kast­misveega rohkem kui 100 000 hektari suurust põllumajandusega seotud ala Aserbaidžaanis, kuid nüüd on veevarustus suveperioodil katkendlik või puudub hoopis. Kuigi Mägi­Karabahh on paar korda pak­kunud Aserbaidžaanile veehoidla mõistlikku ühiskasutamist, ei ole kokkuleppeni erinevatel enamasti poliitilistel põhjustel siiski jõutud.

* Ära toodud arvud on ligikaudsed, sest eri allikate andmetes esinevad osapoolte relvajõudude hindamisel erinevused, mis võivad olla tekkinud andmete esitamise erinevatest ajahetkedest.

36

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Nimetus Mägi­Karabahh pärineb 20. sajandist, sest ajalooliselt tuntak­se piirkonda armeenia­keelse nime Artsahhi all. Artsahh kuulus juba

paar tuhat aastat tagasi Armeenia ku­ningriigi provintside hulka ja armeen­laste väitel on umbes sama vana ka sealne armeenia päritolu elanikkond.

Sellise käsitlusega ei nõustu Aserbaid­žaan, kelle väitel on tegu põlise Pärsia alaga. Nii Armeenia kui ka Aserbaid­žaani praegused alad langesid kunagi korduvalt Pärsia valitsemise alla, kuigi Armeenia püüdis piirkonda kindlusta­da. 4. sajandi lõpus kontrollis Artsahhi praeguse Aserbaidžaani aladel asunud ja pärslastest sõltuv Albaania riik. Kui Pärsia nõrgenes, hakkasid piirkonnas võimutsema araablased ja see oli krist­laste usulise tagakiusamise ja vägivald­sete ümberkorralduste ajajärk.

9. sajandil tekkis praeguse Mägi­Ka­rabahhi aladel armeenlaste valitsetav Hatšeni vürstiriik, 11. sajandist juba Artsahhi kuningriik, mille paiskas põr­mu 13. sajandil toimunud mongolite sissetung. Enam­vähem samasse pe­rioodi jääb ka türklaste sissetung Art­sahhi naaberaladele Kaspia kaldal, mille tulemusel kujunes hiljem välja nüüdne türgikeelne aserbaidžaanide rahvus.

Mägi­Karabahhi Gordioni sõlmNõukogude Liidu lagunemine on tuha alt välja meelita­nud kunagisel nõukogude võimu all olnud alal podisenud konfl iktikolde, mida raudne režiim vaos hoidis – Armee­nia ja Aserbaidžaani vahel hõõguva Mägi­Karabahhi kü­simuse. Kas lahendus selles keerulise ajaloolise tagamaaga tülis on võimalik ja milline see oleks, seda ajakiri Sõdur 2016. aasta aprilli alguses piirkonnas taaspuhkenud sõja­tegevuse taustal uuribki.

Sverre Lasn

37

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

nud Kaukaasia ossa, kus nad asendasid sõja eest aastatel 1795–1827 Georgiasse põgenenud paarikümne tuhande inime­se suurust armeenia kogukonda.

Selline on kiirpilk piirkonna väga keerulisele ajaloolisele taustale. Kuna siinne elanikkond on sajandite jooksul näinud nii palju ümberrahvastamisi, sundislamiseerimist, rahvaste segune­mist ja omavahelisi konflikte, osutus uute piiride tõmbamine 20. sajandi al­guses kaelamurdvaks ülesandeks. 20. sajandi alguses puhkenud vastasseisu taga on kindlasti ka piirkonna suurvõi­mude huvid ja rindejoon jooksis nii usu kui ka rahvuste vahelt.

TÄNAPÄEVA ULATUV KONFLIKT HAKKAB PIIRJOONI VÕTMA1890. aastal asutasid Kristapor Mikael­jan, Stepan Zorian ja Simon Zavarjan Georgia pealinnas Thbilisis sotsialist­liku partei Dašnaktshuthjun ehk Ar­meenia revolutsioonilise föderatsiooni ehk Armeenia revolutsioonilise liidu. Erakonna eesmärgiks sai armeenlastele laialdase autonoomia ja ideaalis oma­riikluse saavutamine Ida­Türgis, põl­gamata oma eesmärkide saavutamiseks ära ka relvastatud võitlust. Dašnakt­shuthjuni liikmeid hakati nimetama dašnakkideks ja kuna dašnakkide üheks eesmärgiks sai Armeenia ajalooliste alade ühendamine, oli nende tegevusse kokkupõrge aserbaidžaanide ja türklas­tega sisse programmeeritud.

Pärast 1905. aastal Jaapanile kaotatud sõda puhkes Venemaal revolutsioon ja sellest põhjustatud segaduse taustal toi­musid Kaukaasias aastatel 1905–1907 vägivaldsed kokkupõrked aserbaidžaa­

nide ja armeenlaste vahel. Kõige verise­mad sündmused leidsid aset 1905. aasta veebruaris Bakuus ja jätkusid mais Nah­hitševanis, augustis Sushas ja novemb­ris Elizavetopolis. Nimetatud linnad ja ka Bakuu naftaväljade infrastruktuur said kokkupõrgete käigus kõvasti kan­natada, lisaks rüüstati või purustati üle saja armeenia ja paarsada aserbaidžaani väiksemat asulat.

Hollandlasest ajaloolane ja filosoof Van der Leeuw kirjutab kokkupõrgetest Bakuus: ühtede allikate sõnul käivitas vastastikuse vägivalla tatarlastest kooli­poisi ja poepidaja tapmine armeenlas­te poolt. Teiste allikate sõnul alustasid konflikti aserbaidžaanid, kes tapsid mitu relvastamata armeenlast, andes sellega armeenlastele põhjuse veriseks kättemaksuks. Erinevatel andmetel hukkus Bakuu kokkupõrgetes üle kahe­saja armeenlase ja üle saja sai vigastada, aserbaidžaanide hulgas oli hukkunuid ja vigastatuid samuti üle paarisaja.

Mais jätkus vägivald Nahhitševanis, kus Pärsiast üle piiri smugeldatud relva­dega varustatud aserid asusid põletama armeenlaste ärisid ja tapma armeenlasi, keda õnnestus kätte saada. Umbes 50 armeenlast tapeti ja mitu neist põleta­ti poodidesse sisse. Samaaegselt asusid maapiirkonnas segaasustusega külades tatarlased (kuni 1918. aastani tuntigi aserbaidžaanide nime all Kaukaasia ta­tarlased) ründama oma armeenlastest naabreid. Kokku hukkus 239 armeen­last ja armeenlaste kättemaksuaktsiooni käigus 36 tatarlast. Sama stsenaarium kordus briti ajakirjaniku Thomas de Waali sõnul Sushas, kus tapetuid ja vi­gastatuid oli umbes 300, neist kaks kol­

KONFLIKT

Kuni 15. sajandini korraldasid Ka­rabahhis asju mongolid ja hiljem türk­lastest sissetungijad, kuid 16. sajandi alguses langes pea kogu Taga­Kaukaasia jälle pärslaste, praegusel juhul Safaviidi­de riigi võimu alla. 18. sajandi keskpai­gaks oli välja kujunenud türklaste Kara­bahhi khaaniriik praeguste Artsahhi ja Lõuna­Armeenia aladel, mis omakorda likvideeriti Venemaa sissetungi tulemu­sel 1822. aastaks. Ka kõik ümbruskonna väiksemad khaaniriigid alistati üksteise järel Venemaa poolt.

10. veebruaril 1828 sõlmisid Tsaa­ri­Venemaa ja tänapäeva Iraani eelkäija Pärsia Turkmentšai rahulepingu, milles määrati Venemaa ja Pärsia uueks piiriks Ararati tasandikul voolav Araksi jõgi, Pärsia kaotas õiguse Kaspia merel laevas­tikku omada ja see õigus läks üle Vene­maale. Leping puudutas ka armeenlasi, kellele anti õigus kolida Pärsia Aserbaid­žaani aladelt Venemaa võimu alla lange­

SCAN

PIX

SCAN

PIXMägi-Karabahhi kaitsejõudude

liikmed hoidmas 6. aprillil 2016 oma positsioone Mataghisi küla lähedal.

Armeenia kaitsejõudude raskesuurtükid sirutavad ähvardavalt oma torusid taevasse Martuni lähedal, foto on tehtud 8. aprillil 2016.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

38

mandikku tatarlased, sest seekord olid armeenlased hambuni relvastatud. Rel­vastatud rünnakutest aserbaidžaanide vastu võtsid aktiivselt osa dašnakid.

1915. AASTA GENOTSIID JA ARMEENIA DEMOKRAATLIKU VABARIIGI SÜNDTürgi ametliku ajalookäsitluse kohaselt toimus Esimese maailmasõja ajal ja jä­rel endise Osmani impeeriumi aladel rahvusgruppide vaheline vaenutegevus, kus hukkus 300 000 – 500 000 armeen­last ning vähemalt sama palju türklasi, kelle tapmisele aitasid kaasa armeenla­sed ja venelased. Armeenia pool peab aastatel 1915–1917 toimunud sündmusi aga puhtakujuliseks genotsiidiks, mille käigus hukkus hinnanguliselt 0,6–1,5 miljonit armeenlast, lisaks tabas rünnak ka kreeklasi ja assüürlasi.

Esimese maailmasõja ajal toimunud Tsaari­Venemaa vägede edukas peale­tung Kaukaasias, Lääne­Armeenia oku­peerimine ja seal ajutise administratsioo­ni rajamine andis armeenlastele lootust Lääne­Armeenia vabanemiseks Osma­nite Türgi valitsuse alt. Vene vägedesse värvatud Armeenia pataljonide abiga oli Vene armee tunginud Kaukaasia rindel 1916. aastaks kuni Erzerumi linnani ja pealetung jätkus isegi pärast keiser Niko­lai II kukutamist 1917. aasta veebruarire­volutsiooni käigus. Ajutise valitsuse ajal otsustati ametlikult Türgi Armeeniaks nimetatud Lääne­Armeeniale määra­ta kindralkomissar ja jaotada see nelja ringkonda: Trapezund, Erzurum, Bitlis ja Van. Võtmepositsioonidele said ar­meenlased, kuid pärast Venemaa 1917. aasta oktoobris toimunud revolutsiooni puhkes tüli uue hooga ja olukord hakkas kiiresti armeenlaste kahjuks halvenema. Jõhkrad vastasseisud kestsid 1918. aas­tast kuni 1922. aastani ja tapatalgutest osa võtvate relvastatud jõukude kokkupõrked segunesid eri riikide regulaararmee ük­suste poolt läbi viidud operatsioonidega. Piirkonnas tegutsesid suuremal või vähe­mal määral nii Türgi, Nõukogude Vene­maa kui ka brittide väed.

1918. aasta veebruaris ühinesid ar­meenlased, georglased ja moslemid vastumeelselt Taga­Kaukaasia föderat­siooni, et piirkonna jaotamise ja va­litsemise küsimusi ühiselt lahendada. Vastuolud olid väga suured. 3. märtsil 1918 sõlmitud Brest­Litovski rahuga väljus Venemaa sõjast ja türklased said loa võtta taas üle Lääne­Armeenia alad, samuti Batumi ning Vene Armeenia Karsi ja Ardahani provintsid. Salasta­

tud lepingupunkt kohustas armeenlasi ja venelasi oma väed nii Lääne­ kui ka Ida­Armeenias demobiliseerima. Türgi armee alustas võimalust ära kasutades edasiliikumist ja jõudis märtsis Erzeru­mi ja aprillis Karsi.

Dašnakkide juhtimisel kuulutati 28. mail 1918 välja Armeenia demokraatlik vabariik, mis suutis türklaste pealetungi Jerevani all seisma panna.

Siinkohal võib mainida, et 1918. aas­tal pidasid Georgia ja Armeenia oma­vahel maha lühikese sõja Lori maa­konna ja selle armeenlastega asustatud lähialade üle.

Olukorda pingestas Türgist Armee­niasse saabunud suur põgenik arv. Hin­nanguliselt oli eri riikidest saabunud põgenike koguarv üle 800  000, neist 300  000 olid saabunud Türgist. 1918. aasta raske talve jooksul suri nälga ja haiguste tagajärjel 150  000 – 180  000 põgenikku, enne kui 1919. aasta keva­del jõudis Ameerika Lähis­Ida abikomi­tee esimene toiduabisaadetis Batumisse. Briti armee transportis toiduabi Jereva­ni ja olukord hakkas leevenema.

10. augustil 1920 kirjutasid liitlasrii­gid ja Osmani Türgi impeerium Prant­susmaal alla Sèvres’i rahulepingule, mil­le üks klausel käis ka Armeenia kohta: kõik rahulepingu osapooled lubasid tunnistada vaba ja sõltumatut Armeenia riiki, mille piiride tõmbamine jäeti USA presidendi Woodrow Wilsoni ja USA riigidepartemangu hooleks. 22. no­vembril esitatud uute piiride ettepanek oleks andnud Armeeniale juurdepääsu Mustale merele, samuti ulatusliku osa Osmanite impeeriumi idaprovintsidest.

Selle peale reageeris Türgi rahvuslik liikumine väitega, et türklasi koheldak­se Armeenia demokraatlikus vabariigis halvasti ja 20. septembril 1920 tungis Türgi kindral Kazım Karabekir Sarı­kamışi piirkonda. Vastuseks kuulutas Armeenia 24. septembril Türgile sõja. Armeenia ja Türgi väed pidasid Oltu, Sarikamişi, Karsi ja Gjumri piirkonnas maha verised lahingud. Mustafa Kemal Atatürk otsis samal ajal liitu Nõu kogude valitsusega ja peagi hakkas Türgi revo­lutsionääridele saabuma abisaadetisi, sest väidetavalt mängisid bolševikud mõttega, et ka Türgi võib tulevikus muutuda kommunistliku maailmakor­ralduse osaks.

Punaarmee alustas sissetungi Ar­meeniasse 29. novembril 1920 ega ko­hanud praktiliselt mingit vastupanu. 2. detsembril jõudsid bolševikud Jerevani ja Armeenia otsustas liituda Nõukogu­

de mõjualaga tingimusel, et Nõukogude Venemaa kaitseb Armeenia allesjäänud territooriumi pealetungiva Türgi armee eest. Armeenia demokraatlik vabariik lõpetas oma tegevuse, Türgi poolt oku­peeritud piirkonnad jäid Nõukogu­de­Türgi Karsi rahulepinguga suuremalt osalt Türgile. Mägi­Karabahhi liidendas Stalin aga Aserbaidžaani NSV­ga.

PUNANE KURDISTAN EHK КУРДИСТАНСКИЙ УЕЗД

Vähetuntud ajalooline episood on Nõukogude Venemaa avantüür Iraani põhja­ ja Türgi idaosas asunud kurde oma eesmärkide täitmiseks rakenda­da. Mägi­Karabahhi ja Armeenia vahel eksisteeris kuus aastat kurdide admi­nistratiivüksus nimega Punane Kurdis­tan ehk kurdi keeles Кöрдьстана Сор, mille keskus asus Lachinis. 7. juulil 1923 loodud üksus oli elupaigaks šiiidi kur­didele, erinevalt valdavalt sunniitidest

KONFLIKT

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

39KONFLIKT

kurdidest, kes asustasid Nahhitševani ja selle ümbruskonna alasid. Punases Kurdistanis elas 1926. aasta andmetel 51  426 inimest, kellest etnilisi kurde 72,3% ehk 37 182. Kogu nimetatud ala rahvastikust pidas 92,5% oma emakee­leks turgi ehk aserbaidžaani keelt.

Punasest Kurdistanist pidi saama präänik nii Iraani kui ka Türgi kurdi­de liikumise oma mõju alla saamiseks, kuid pärast mõningast eksperimentee­rimist otsustati projekt lõpetada, kui Nõukogude Liidu välisministeerium kurtis pidevalt halvenevate suhete üle Iraani ja Türgiga. Seetõttu otsustati 23. juulil 1930 administratiivüksus likvi­deerida, suurem osa kurde deporteeriti Kasahstani ja sama saatus tabas 1944. aastal ka Georgias elanud kurde.

Traagilise loo lõpunoodina kuulutas grupp kurde eesotsas Wekîl Mustafaye­viga 1992. aastal, kui Armeenia üksused olid saavutanud kontrolli Lachini üle,

välja Kurdi vabariigi, kuigi piirkonnas kunagi elanud kurdid ja nende järel­tulijad olid juba ammu leidnud endale uued elupaigad kas Aserbaidžaanis või mujal. Wekîl Mustafayev ise palus Itaa­liast asüüli.

NÕUKOGUDE AEG JA SELLE SEGADUST KÜLVAV LÕPPPärast Teist maailmasõda püüdsid nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia Stalinit mõjutada Taga­Kaukaasia eri rahvusest enamikuga elanikkonnaga piirkondi või ajalooliselt ühe või teise vabariigi juur­de kuulunud alasid vastava nõudmise esitajale määrama. Küsimus puudutas ka Mägi­Karabahhi, mis sel ajal kuulus Aserbaidžaani koosseisu. Mägi­Kara­bahhi kuuluvus jäeti muutmata, küll aga küüditati Armeeniast suur hulk aser­baidžaanidest põlluharijaid Aserbaid­žaani ja välismaalt saabus Armeeniasse tagasi umbes 90 000 armeenlast.

Mitte ainult Aserbaidžaani ei puis­tanud „kõigi rahvaste isa“ Stalini ras­ke käsi, vaid näiteks juunis 1948 küü­ditati 58  000 Musta mere rannikul elanud kreeklast ja Armeenia dašnakki Kasahstani.

Kangutamine Mägi­Karabahhi kuu­luvuse küsimuses kerkis uuesti üles pärast Stalini surma. Kommunistliku režiimi surve all jäi olukord siiski nii Hruštšovi kui ka Brežnevi ajal muutma­ta ja tüli hõõgus vaikselt tuha all edasi.

Nõukogude Liidus Gorbatšovi al­gatusel kestva uutmise ja võimu det­sentraliseerimise tuultes pöördus 1988. aastal peamiselt armeenlastega asusta­tud Mägi­Karabahhi ANSV nõukogu nii keskvõimu, Armeenia NSV kui ka Aserbaidžaani NSV juhtkonna poole palvega lülitada Mägi­Karabahh Ar­meenia NSV koosseisu. Kommunistliku partei keskkomitee vastas keeldumise­ga, mis viis massiliste väljaastumisteni

SCAN

PIX

2014. aasta augusti alguses tehtud foto näitab Aserbaidžaani tankikolonni liikumas Agdami suunas. Järgmisel nädalal jooksul toimusid Mägi-Karabahhi piiril Armeenia ja Aserbaidžaani vägede vahel intensiivsed tulevahetused.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

40

Jerevanis ja Stepanakertis. Nii armeenia kui ka aserite kogukonna hulgas toimus hulk vägivaldseid pogromme, näiteks Sumgaitis, Bakuus ja Kirovabadis.

20. veebruaril toimus Stepanakertis kümnete tuhandete osavõtjatega meele­avaldus Mägi­Karabahhi Armeeniaga liitumise toetuseks, millele aserbaid­žaanid vastasid 27. veebruaril Bakuu lähedal Sumgaidis kolm päeva kestnud verise pogrommiga, mille käigus tapeti mitukümmend armeenlast, vigastatuid oli sadu. Miilits püüdis asjata olukorda kontrolli alla saada, kuid vägivalla suut­sid lõpetada alles soomukite toel Sum­gaiti sisenenud regulaararmee üksused. Armeenlased sidusid toimunu kohe 1915. aasta armeenlaste genotsiidiga.

1989. aasta detsembris kirjutasid Armeenia ja Mägi­Karabahhi esinda­jad alla viimase Armeenia koosseisu lülitamise leppele, millele Aserbaidžaan reageeris suurtükitule avamisega üle Mägi­Karabahhi piiride. Vastasseis ko­gus tuure ja 1991. aprilli lõpus ja mai al­guses viisid Aserbaidžaani OMON­i ja

Nõukogude Liidu sisekaitsevägede ük­sused kolme nädala jooksul läbi operat­siooni Rõngas (Кольцо), mille käigus tapeti üle saja armeenlase ja tühjendati elanikkonnast 24 armeenlaste küla.

Kui 1991. aasta augustis Moskvas toimunud putš ebaõnnestus, kuuluta­ti 2. septembril 1991 Stepankertis välja Mägi­Karabahhi vabariik. Aserbaidžaan kuulutas otsuse ebaseaduslikuks ja keh­tetuks. Puhkenud sõjategevuse käigus ta­peti eri andmeil 15 000 – 30 000 inimest, vigastatuid oli üle 25 000, suured piirkon­nad jäid täiesti inimtühjaks. Genotsiidi ja etnilise puhastuse süüdistused olid vas­tastikused. Näiteks peavad aserbaidžaa­nid 1992. aasta aprilli lõpus toimunud Xocalı linna vallutamist puhtakujuliseks genotsiidiks. Xocalı pommitati armeen­laste poolt raskerelvadest maatasa ja umbes 2500 aserbaidžaanidest elanikku üritas põgeneda lähedal asuvasse Ağda­mi linna. Kokku hukkus tapatalgutes üle 600 rahuliku elaniku, pooltuhat sai vigas­tada, 1275 võeti pantvangi ja teadmata kadunuks jäi 150 inimest.

Aprillist novembrini 1993 võttis ÜRO vastu neli resolutsiooni, milles nõuti Mägi­Karabahhis vägivalla lõpetamist. 5. mail 1994 kirjutasid konflikti kolm osapoolt Biškekis alla vaherahule, mille tulemusena Aserbaidžaan de facto kaotas kontrolli suurema osa Mägi­Karabahhi üle. Viimase kahekümne aasta jooksul on Mägi­Karabahhi piiril toimunud lu­gematu arv intsidente, milles ühe või teise poole tules on olnud ka hukkunuid.

Mägi­Karabahhis põrkuvad kaks rah­vusvahelise õiguse põhimõtet. Riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttest lähtudes on see Aserbaidžaani osa, sest NSV Liit saadeti laiali nii, et liiduvaba­riikide omavahelised piirid muudeti riigi piirideks. Samas on Mägi­Karabah­hi elanikest valdav osa armeenlased ja neil peab olema enesemääramisõigus. Seega on küsimus, kellel peaks olema õigus otsustada Mägi­Karabahhi staa­tuse üle, vastuseta. Armeenia seisukoht on, et staatuse peab otsustama Mägi­ Karabahhi rahvas. Aserbaidžaan on nõustunud lahendama probleemi küll

KONFLIKTKA

REN

MIN

ASYA

N /

SC

ANPI

X

Mägi-Karabahhis otse kontaktjoonel Aserbaidžaaniga on Armeenia kaitsejõudude sõdur suunanud oma snaiprirelva Aserbaidžaani positsioonide suunas.

41

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

läbirääkimiste teel, kuid tingimusel, et Mägi­Karabahh jääb Aserbaidžaani osaks. Seega valitseb jätkuvalt tupikseis.

Paraku ei ole Mägi­Karabahhi staatu­sest huvitatud ainult Armeenia ja Aser­baidžaan. Selles piirkonnas põrkuvad ka naaberriikide – Venemaa, Türgi ja Iraani geopoliitilised huvid. Venemaa ei ole tegelikult kunagi leppinud NSV Lii­du lagunemisega ja püüab luua endistes liiduvabariikides sillapäid, mida ta kont­rollib. Mägi­Karabahh on üks niisugus­test enklaavidest. Mägi­Karabahhi enda jõududest ei piisa selle piirkonna eristaa­tuse säilitamiseks, isegi siis, kui Armee­nia neid kõigi oma jõududega toetaks. Seega on Venemaa sõjaline kohalolu võt­metähtsusega status quo säilimisele piir­konnas, mis ühtlasi võimaldab Venemaal kontrollida regiooni ka laiemalt.

Türgi on vormiliselt distantseerunud Mägi­Karabahhi konfliktist, kuid on sa­mas pidevalt rõhutanud, et peab seda piirkonda Aserbaidžaanile kuuluvaks ning valitsevat režiimi Armeenia oku­patsiooniks. Alles aprilli alguses avaldas

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan veendumust, et Aserbaidžaan saab Mä­gi­Karabahhi tagasi, siiski täpsustamata, millal ja mis moel. Türgil ja Aserbaid­žaanil on tihe ajalooline ja kultuuriline side, mida iseloomustab ka väga lähe­dane keel. Armeenlastega on Türgil ol­nud aga sajanditepikkused pinged, nii usulisel, rahvuslikul kui ka sotsiaalsel pinnal. Iraan on sajandeid olnud Tür­gi rivaal. Aserbaidžaanis on Iraanil aga mitu kokku puutepunkti. Esmalt arvu­kas aserbaidžaani vähemus Loode­Iraa­nis, aga ka ühine usk – šiiidi­islam. Pa­raku suunab islamistliku Iraani tegevust pigem pragmatism kui usuline vendlus. Kristlik Armeenia on Iraanile sobiv enklaav, mis hoiab Türgit ja Aserbaid­žaani kokku puutumast. Iraan toetabki Armeeniat oma teiste naabrite vastu. Otseselt ei ole Iraan Mägi­Karabahhi konflikti sekkunud ja ilmselt seda ei tee ka juhul, kuni see külmutatud konflikt kuumaks ei paisu, kuid Iraani toetusele on Armeenial põhjust loota küll.

Kuivõrd Iraani ja Venemaa huvid sel­les piirkonnas kokku langevad, on seni hüpoteetiline küsimus. Iraan on huvi­tatud küll iseseisvast Armeeniast, kuid mitte Venemaa mõju suurenemisest sellel alal. Seetõttu on Iraan ja Venemaa siiski pigem konkurendid kui liitlased, see aga ei välista nende mõlema toetust ja abi Armeeniale ja mõistvat suhtumist status quo’le Mägi­Karabahhis.

Tulles küsimuse juurde, kas olukord Mägi­Karabahhis leiab lahenduse või jääb see konflikt aastakümneteks (või kauemakski) vinduma, siis palju valgus­kiiri siin ei paista. Aeg­ajalt on speku­leeritud sõjalise lahenduse võimalusega. Aserbaidžaan on Armeeniast mitu kor­da suurem riik ja tema sõjaline võimsus ületab Armeeniat samuti mitmekord­selt. Sellest võib järeldada, et Aserbaid­žaanil on ilmselt sõjaline võimekus Mägi­Karabahh sõjalisel teel tagasi val­lutada ja võib­olla ka tagatipuks Armee­nia. Samas võib olla kindel, et Venemaa ei lase sellel sündida ja ilmselt saab ka Bakuu aru, et sõjaline lahendus ei anna soovitud tulemust. Status quo aga ei vasta Armeenia ega Aserbaidžaani hu­videle. See hoiab mõlemat riiki külmu­tatud konflikti pantvangis ja kahjustab eriti Armeeniat, kellel on suhtlemine ja kaubandus ära lõigatud nii Türgi kui ka Aserbaidžaani suunal. Teisisõnu, Ar­meenia on suurel määral isolatsioonis, see pärsib tema arengut.

Seitse­kaheksa aastat tagasi tekkis lootus Türgi ja Armeenia suhete mõ­

ningasele soojenemisele. Mingil määral olid selle taga Ameerika Ühendriigid, kes avaldasid mõlemale riigile survet lahendada erimeelsused 1915. aasta konflikti suhtes ja oma suhted norma­liseerida. Türgi võttis toru ja pakkus Armeeniale selleteemalisi läbirääkimisi. Kompromissivalmidust näitas üles ka Armeenia. Aserbaidžaan jälgis protsessi murelikult, kuid on täiesti selge, et kui Türgi ja Armeenia suhted normalisee­ruvad, on see võti ka Armeenia ja Aser­baidžaani konflikti lahendamiseks. Ent veelgi murelikumalt jälgis arengut Ve­nemaa, kes ei olnud põrmugi huvitatud Armeenia ja Türgi suhete paranemisest. Pole täpselt teada, millise sõnumi Vene­maa Armeenia juhtkonnale saatis, kuid lähenemine katkestati järsult.

Milline võiks olla kaugemas pers­pektiivis Mägi­Karabahhi staatus, mil­lega nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan võiksid raske südamega nõustuda, aga kindlasti mitte rahul olla? Näiteks jääks Mägi­Karabahh vormiliselt Aserbaid­žaani koosseisu, kuid saab ulatusliku omavalitsuse, mis on võrreldav rootsi­keelse Ahvenamaa autonoomiaga Soo­me koosseisus.

Paraku on viimastel nädalatel olukord Mägi­Karabahhis hoopiski teravnenud ja kümned inimesed on relvastatud kokku­põrgetes hukkunud. Intsidentide põhjus pole täpselt teada. Võimalike variantide­na on välja pakutud nii juhuslikku tule­avamist piiril olevate sõdurite vahel, mis kasvas üle suuremaks kokkupõrkeks, kui ka soovi lahendada „võiduka“ konflikti abil sise probleeme. On ju teada, et nii Aserbaidžaanil kui ka Armeenial on tõ­siseid majandusraskusi. Aserbaidžaanile on valusalt mõjunud nafta hinna langus, mis mõjutab sama valusalt ka Venemaad ja Iraani. Ei saa siiski välistada ka Vene ja Türgi suhete järsku halvenemist pä­rast seda, kui Türgi tulistas alla tema piiri rikkunud Vene hävitaja. Arvestades võimalikku Vene­Türgi sõja katastroofi­list tagajärge mõlemale riigile, võidakse tõepoolest nii mõelda, et kahe suurriigi probleeme lahendada teiste riikide terri­tooriumil lokaalse sõja vormis, mida on ju ajaloos ennegi juhtunud. Ent nende riikide jaoks, kelle territooriumil teised sõja korraldavad, on tagajärjed traagili­sed. Armeenial ja Aserbaidžaanil on nii mõndagi teha, et sellist arengut vältida.

Artikli autor tänab ajaloolast ja rah-vusvaheliste suhete doktorit Mart Nutti asjatundlike kommentaaride ja täien-duste eest.

KONFLIKT

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Kanada soomusvägede

Afganistani õppetunnid

Kanada relvajõudude juhtkond on veendunud, et soomus­tatud raskerelvastusel on jõutasakaalu hoidmisel otseses

lahingutegevuses väga suur tähtsus. 2006. aasta oktoobris saadeti Afganistani Leopardi tankid ja soomustatud inse­

nerisõidukid, mis seal edukalt tegutsema asusid.

CAN

ADIA

N A

RMED

FO

RCES

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

43TEISTE KOGEMUS

Kanada soomusüksused hakkasid Lõuna­Afganis­tanis pakkuma jalaväele suurepärast kaitset. Just tankide toel oli jalaväel võimalik väga keerulistes

maastikuoludes fanaatiline ja meelekin­del vaenlane lähivõitluses hävitada.

Samas ei pea Kanada soomusjõude domineerivaks väeliigiks ja viimase aja lahingukogemused tõestavad, et ülekaa­lu saavutamiseks on oluline eri väeliike kombineerida. Väljaõpe ja sõjaliste ope­ratsioonide tegevus peaks just sellisest seisukohast lähtuma.

OPERATSIOONI TAUSTPärast pikaleveninud operatsiooni Lõu­na­Afganistanis seisis Kanada 1. patal­joni printsess Patricia nimeline jala­väerühm 2006. aasta kevadel silmitsi mässuliste tegevuse olulise intensii­vistumisega Kandahari provintsi Pan­jwayi ja Zhari piirkonnas. Kuigi tihedas koostöös Afganistani rahvusarmeega suudeti vaenlase tegevust takistada, kinnitasid uued Talibani jõud regioo­nis kanda kohe pärast iga nende vastu suunatud operatsiooni lõppu. Taliban oleks saanud kirja olulise infovõidu, kui nad oleksid suutnud kõnealustele aladele püsima jääda. Rahvusvahelised julgeolekuabijõud ehk ISAF (Interna­tional Stabilization Assistance Force) poleks ilma kohalike elanike usalduse ja toetuseta suutnud väljakuulutatud riigi ülesehitusmissiooni täita. Selle pärast saigi 2006. aastal sõjatandrile saabunud Kanada tankieskadron ülesande puhas­tada Panjwayi ja Zhari piirkonnad Me­dusa­nimelise operatsiooni käigus Tali­bani võitlejatest.

Erinevalt oma tavataktikast, mis põ­hines väikeste üksuste sooritatud varit­susrünnakutel, otsustas Taliban Pash­mulis paigale jääda ja kaitsepositsioonid sisse võtta tiheda taimestikuga kaetud viinamarja­ ja moonipõldudel. Talibani võitlejad mineerisid kõik piirkonna teed või katsid juurdepääsud otsetulega.

Kanadalaste rühmaülem kolonel­leitnant Omer Lavoie mõistis kohe, et vaenlase väljatõrjumiseks on häda­vajalik taastada oma üksuste mobiil­sus. Kuna tema käsutuses soomukeid polnud, kasutas ta teede puhastamiseks

buldoosereid, et sõduritel oleks võima­lik mässulistele läheneda. Selline taktika osutus äärmiselt tõhusaks. Buldooserid liikusid edasi raskekahurväe ja lennu­väe õhulöökide toel, võimaldades jala­väel vallutada strateegiliselt tähtsad ko­had ja vastase vastupanu maha suruda. 13. septembriks 2006 olid Pashmulis ja Zharis tegutsevad Talibani võitlejad kas tapetud, alla andnud või piirkonnast põgenema sunnitud.

Kuigi operatsioon Medusa osutus edukaks, oli selge, et operatsioonide läbiviimisel on eri relvaliikide koostöö väga oluline. Kolonelleitnant Lavoie hinnangul oli tankidel ja soomustatud insenerisõidukitel Talibani­vastases võitluses kindel koht, sest tihti tegutses Taliban ka ise konventsionaalseid sõja­pidamismeetodeid kasutades.

Kanada relvajõud ja valitsus nõustu­sid kolonelleitnandi hinnanguga. Ka­nada brigaadikindral David Fraser tegi valitsusele taotluse saata seni Afganista­nis rahvusvahelist ülesehitusmeeskonda kaitsvale jalaväekompaniile lisaks es­kadroni Leopard C2 tanke ja soomusta­tud insenerivägesid.

Armee sai ülesande moodustada 15 tankist koosnev eskadron ja soomusta­tud inseneriüksus, kanda hoolt välja­õppe eest ja tagada üksustele suutlikkus jõuda maailmas eri paigus positsioo­nidele kuue nädala jooksul alates käsu saamisest.

KANADA SOOMUSVÄED JÕUAVAD KOHALEKui Afganistani saabunud tankid 2. det­sembril 2006 edasiliikumist alustasid, hakkasid nad etendama väljapaistvat osa kõigis Kanada üksuste läbiviida­vates sõjalistes operatsioonides. Tan­kide esmane ülesanne oli sisse võtta positsioonid, kust tulega toetada edasi liikuvaid jalaväekompaniisid. Tankid moodustasid lahingurühma tuumiku, mis pidi olema suuteline läbi viima ope­ratsioone kogu Kanada vastutada olevas piirkonnas. Talibani mässulised said peagi tunda Leopardi 105 mm pea relva tulejõudu, kui nende Zhari piirkon­

da imbunud varitsusrühmad üritasid Kanada üksuste kindlustatud punkte granaadiheitjate ja kaudtulega rünnata. Täpsed mürsutabamused pühkisid nad lihtsalt maapinnalt.

Olles julgestanud Siah Choy piir­konna, ühines Kanada tankieskadron Ameerika eriüksuse ja Kanada luure­eskadroniga, et haarata initsiatiiv ja viia vastase jõud Dowrey­Arghandabi poolsaarel tasakaalust välja. Kanada eskadron jäi sõjatandrile peaaegu ter­veks kuuks ja hakkis vastaseid Helman­di­Kandahari provintsipiiril. Lisaks sellele abistati Afganistani riiklikke julge olekujõude mässuliste väljatõrju­misel Howz­e­Madadist ja Sangsarist.

Kuigi spetsiifiliste ülesannete jaoks säilitati tankiüksuse terviklikkus, tegel­di pidevalt kahe ülesandega, mis jagasid üksuse kaheks: neljast tankist koosne­vad kaks rühma ja eskadroni peakorter moodustas võitlusrühma A­kompanii­ga, samal ajal kui kolmas tankirühm anti operatsioonipiirkonnas teise all­üksuse käsutusse.

Tankid ei tegutsenud kunagi iseseis­valt, vaid kombineeritult teiste üksuste­ga ja sellise taktika eelised olid ilmsed. Tankieskadroni ülem juhtis operatsioo­ne sissemurdmise etapil. Ala puhasta­mise ja positsiooni korrastamise etappi­del läks juhtimine üle jalaväekompanii komandöridele. Hoolimata sellest, et operatsioonide planeerijad olid algul tankiüksuse teiste eriüksuste koosseisu jagamise vastu, sest kartsid kahjustada tankieskadroni lahinguvõimet, on sel­lisel viisil organiseerumisest nüüdseks saanud Kanada lahingurühmade toeta­mise eeskuju.

Operatsiooni Achilleus ajal tundis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude reservpataljon tankide üle suurt hea­meelt, sest Leopardi miiniatru sai kasu­tada teiste veokite ja nende meeskonda­de ära toomiseks veel Nõukogude Liidu Afganistani invasiooni aegadest pärine­vatelt miiniväljadelt.

Alates 2007. aasta maist on tanki­eskadron pidevalt toetanud Kanada ja Afganistani jalaväge lähivõitluses Tali­baniga. Koos kahurväe, inseneri üksuste, ründelennuväe ja motoriseeritud ük­sustega on löödud mässulisi Zhari ringkonna Howz­e­Madadi, Nalghami ja Sangsari piirkonnas, kus viinamarja­kasvandused ja punkrid muutsid teiste sõidukitega liikumise eriti raskeks.

Ründavate mässuliste hävitamiseks kasutavad Leopardi tankimeeskonnad edukalt 105 mm HESH­i (high explosive

Trevor Cadieu MAJOR

KANADA RELVAJÕUD

Tankid ei tegutsenud kunagi iseseisvalt, vaid kombineeritult teiste üksustega ja sellise taktika eelised olid ilmsed.

44

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

TEISTE KOGEMUS

squash head) mürske ja pakuvad jala­väekompaniidele tuletoetust, kuid veelgi olulisemad on tankide rullikud ja adrad, mis aitavad puhastada teid isevalmis­tatud lõhkekehadest ja rajada miiniväl­jadesse läbipääse. Tankide tohutust pa­nusest Kanada operatsioonipiirkonnas annab tunnistust see, et juba on muutu­nud rutiiniks moodustada A­eskadronist rühmasuurusi või väiksemaid üksusi, mis jalaväekompaniidega liidetakse, kuid samas teeb selline tankide detsentralisee­ritud kasutamine tankiüksuse lahingu­võime säilitamise keeruliseks.

Soomusüksuse operatsioone mõjutas märkimisväärselt ka Afganistani suve äärmuslik kuumus. Leopard C2­l pole kliimaseadet ega hüdraulilisi tankitorni juhtimissüsteeme. Kui välistemperatuur tõusis päikese käes 50 °C­ni, siis tan­kimeeskonnad pidid taluma peaaegu 65 °C ulatuvat kuuma. Lahinguoperat­sioone püüti läbi viia öösel või vara­hommikul, et kasutada ära jahedamat ilma. Kasutusele võeti jahutusvestid ja tagasiside sõduritelt oli suurepärane, sest tänu vesijahutusega vestidele lan­ges meeskonnaliikmete keskmine keha­temperatuur oluliselt ja see aitas taluda lahingutegevust pikema aja jooksul. B­eskadroni sõdurid töötasid iga tanki jaoks välja improviseeritud tolmukaitse, et vähendada mulla ja prahi sattumist tanki väljalasketorudesse. Need täiustu­sed mitmekordistasid ala, kus Leopard töötada suutis.

SOOMUSVÄGEDE „PUUDUSED“Peagi pärast Kanada valitsuse otsust saata Leopardid Afganistani kiirus­tasid sõjandusasjatundjad seda kriti­seerima. Briti Columbia ülikooli poli­toloogiaprofessor Michael D. Wallace argumenteeris oma artiklis „Leopard Tanks and the Deadly Dilemmas of the Canadian Mission in Afghanistan“, et „1960­ndatel konstrueeritud Leopard 1 C2 lahingus kasutamise riskid on suure­mad kui nende Kanada üksustele Afga­nistanis pakutav lisakaitse.“1

Wallace pidas tankide saatmist vale­otsuseks, sest nood olevat kaitsetud juhitavate tankitõrjerakettide ja iseval­mistatud lõhkeseadmete ehk IED­de vastu. Kuigi Wallace’il oli selles õigus, kui ütles: „... isegi kõige moodsamad tankid ei suuda vastu panna kõigile eri­nevatele rünnakutele,“ eiras ta tõsiasja, et lahinguväljal ei ole ega ole kunagi olnudki relva, mis oleks vaenlase rün­nakutele täiesti immuunne.

Jalaväe kaitseks Afganistani lähe­tatud Leopardi tankid on praegu koa­litsioonijõudude kõige turvalisemad masinad. Kui on võimalus kasutada raskeväe eeliseid, oleks rumal jätta tankid kui võtmetähtsusega relvaliik teadlikult valikust välja ja asuda mäs­sulistega võitlema viisil, mida nood Afganistani karmides maastikuolude harjunud võitlejad ise kasutavad. Kuigi kontsentreeritud rünnakud ja mood­sad tankitõrjerelvad on tankidele ohtli­kud, on tankimeeskondade ellujäämis­võimalused siiski suured ja jalaväele pakutav tugi kaheldamatu.

Hr Wallace ja teised kriitikud on väitnud, et Kanada tankide kasuta­mine võib põhjustada kaaskahjustusi, mis pööravad kohalikud elanikud vä­lismaalaste vastu ja isoleerivad sõdu­rid tsiviil elanikest. On tõsi, et NATO sõjaliste operatsioonide tagajärjel on hukkunud ka süütuid tsiviilelanikke ja kahjustatud infrastruktuure. Kuigi see räägib tankide kasutamise kahjuks, on täiesti alusetu selline süüdistus, nagu oleks tankide kasutamine kohalikke elanikke rohkem heidutanud kui muud relvasüsteemid.

Üheksa kuud kestnud lahingu­tegevuse käigus on Kandahari provint­sis Kanada tankide tulega hävitatud kümneid mässulisi, kuid tsiviilohvreid pole. Täpsete ja sihtmärke eristatavate tulejuhtimissüsteemidega varustatud Leopardi tankid on vähendanud vaja­dust ebatäpsete õhurünnakute ja sageli sama ebatäpse kaudtule järele. Vastupi­diselt kartustele on tankide Afganistani saabumise järel suurenenud kohaliku elanikkonna toetus Kanada vägedele, piirkond on muutunud stabiilsemaks ja Taliban on saanud selge sõnumi, et NATO­l on nüüd võimekus neid endale sobival hetkel ja kohas rünnata.

Selgus, et tankide kasutamine on kaaskahjustusi Kanada operatsioonipiir­konnas hoopis vähendanud, sest tänu suuremale heidutusele on sõjalisi ope­ratsioone vähem vaja. Kuigi tankiüksuse ülim soov oleks vaenlasega kohtuda ke­set tühja kõrbe, peituvad Talibani võit­lejad tiheda taimestikuga viinamarja­istandustes, linnades asuvates punkrites ning kasutavad sageli naisi ja lapsi elava kilbina, mis raskendab õhurünnakute ja suurtükitule kasutamist.

Kahjude vähendamiseks teevad tanki üksuse juhid kaaskahjustuste hin­nangu ja kasutavad satelliidifotosid, et vältida hooneid, milles võivad asuda inimesed. Tule avamise reeglistik mää­

ratleb selgelt relvad, mida linnalahingus võib kasutada. Võimalusel püütakse lik­videerida kahjustused, mida soomukite manööverdamine niisutussüsteemidele ja põllumaadele tekitatud on.

Ka ei vasta tõele väide, et soomus­vägede kiire ületoomine pole võimalik, sest armee suutis 15 tankist koosneva eskadroni ja soomusjõudude inseneri­rühma kuue päeva jooksul kokku panna ja ümber paigutada.

Enne suure transpordilennuki C­17 Globemaster omandamist ei olnud Ka­nada relvajõududel strateegilise õhuveo võimekust. See mõjutas kõikide mi­litaarsõidukite logistikat, sest näiteks lennuki C­130 Hercules abil võib teatud sõidukeid küll lühemate vahemaade taha transportida, kuid kindlasti mitte nii kaugele kui Kanadast otse Afganis­tani. See sundis Kanada rasketehnikat liigutama samamoodi nagu tankiparki: kas meritsi või strateegilise õhuveo abil. Kanada Leopardid siirdi 2006. aasta oktoobris Afganistani liisitud Vene An­124 Antonovi ja USA õhujõudude C­17 Globemasteri abil. Hiljuti omandatud

CAN

ADIA

N A

RMED

FO

RCES

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

TEISTE KOGEMUS

ta läbi ohtlikud mäekurud ja kitsad läbipääsukohad.

Soomusjõudude tähtsust tänapäe­vastes operatsioonides ei seata kahtluse alla, kuid eri võimaluste üle tanke gru­peerida ja kasutada käivad tulised vaid­lused. Kas otsetule koondamiseks tuleks tankieskadroni terviklikkus säilitada või tuleks soomusväed detsentraliseeri­da ja lisada jalaväerühmadele, et tagada jalaväelastele kaitse keerulisel maasti­kul ja linnas? Vastus neile küsimustele on mõlema lahenduse vahepeal. Möö­das on ajad, mil soomusväe väikseim taktikaline üksus pidi olema eskadron. Sõdimine Afganistani linnades ja raskel maastikul sundis vägesid detsentralisee­rima. Vaenulikule tulele avatud jalaväe­rühmadel polnud piisavalt tulejõudu, et hästi kaitstud ja maskeeritud vaenlase positsioonid hävitada. Tankid tagasid selle ülesande täitmise, isegi kui see tä­hendas ressursside hajutamist.

On olemas logistilised ja taktikalised piirangud, mis nõuavad tankirühma hoidmist vähemalt miinimumtasemel, sest Afganistani karmides tingimustes kipuvad tankid rikki minema ja nende õigeaegne lahinguväljalt äratoimetami­ne oleneb sellest, kui kiiresti on võima­lik kasutada toetusmasinaid. Tabamuse saanud tanki lahingutandrilt kättesaa­miseks on vaja teist tanki või soomusta­tud pioneerveokit, samal ajal kui rühma kaks ülejäänud tanki katavad äravedu.

Eskadroni jagamine rohkem kui ka­heks tekitab ka muid probleeme. Kuna tankieskadroni koosseisu kuulub ainult kaks kvalifitseeritud Leopardi tehnikut, kes hoiavad korras side­ ja tulejuhti­missüsteeme, väheneb üksuse lahingu­võime oluliselt, kui see osaleb korraga mitmes operatsioonis. Praktilised ko­gemused näitasid, et puudujäägid hool­dustöödes suurenesid hüppeliselt, kui allüksus tegutses samal ajal rohkem kui kahes kohas. Kuna kvalifitseeritud teh­nikuid ei jätkunud, jäi ennetav hooldus tegemata, selle tagajärjel kannatas masi­nate tegutsemisvõime.

neli C­17 õhuhiiglast aitasid aga muu­ta Kanada relvajõud liitlastest vähem sõltuvaks.

VANAD TÕED KORRATAKSE ÜLEKuigi tankid tagavad lahingurühmale suurema tulejõu, kaitstuse ja liikuvuse, on nad lahingupiirkonnas iseseisvaks tegutsemiseks liiga haavatavad. Jalavägi ja soomusväed tagavad vastastikku üks­teise julgeoleku.

Jalaväge ei tohiks saata võitlusse enne, kui tema kaitseks on tarvituse­le võetud kõik abinõud. Afganistanis on vaenlane suutnud otsekontaktis tappa vaid üksikuid Kanada sõdureid. Suurem osa Kanada võitlejaid on saa­nud vigastada või surma teel lahin­gusse, hukkudes miinide, isetehtud lõhkekehade ja fanaatiliste eneseta­pupommitajate rünnakute tulemusel. Sellepärast otsivad Kanada insene­rid soomusüksuste toel kiirustama­

1 Michael Wallace. „Leopard Tanks and the Deadly

Dilemmas of the Canadian Mission to Afghanistan“,

Canadian Centre for Policy Alternatives Foreign

Policy Series, (2. kd, 1. number, veebruar 2007),

http://policyalternatives.ca/documents/Natio­

nal_Office_Pubs/2007/Leopard_Tanks.pdf

45

Pidevalt abistas tankiüksust suur mobiilne töökoda koos vajaliku tehnikaga pukseerimiseks ja kulunud osade vahetamiseks.

46

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

Veel enam tekitas muret olukord, kus tankid muutusid jalaväelastele te­gelikult koormaks, kuna väärtuslik ressurss jagunes lahingurühma vahel liiga hõredalt. Saanud ülesande toetada mitut operatsiooni ja maadeldes samal ajal masinapargi hooldusprobleemide­ga, seisis A­eskadron kogu 2007. aasta juuni silmitsi katsumusega, kuidas leida piisavalt soomukeid kiirreageerimis­jõududele antud ülesannete täitmiseks. Näiteks sai A­eskadron ülesande eral­dada jalaväekompaniile kaks tanki, et tugevdada kontrollpunkti, mida Taliban oli ootamatult rünnanud. Kuna kõik ad­rad ja rullikud olid mujal kasutuses, olid tankimeeskonnad sunnitud riskantsed liikumisteed puhastama neist lihtsalt üle sõites, kusjuures üks tankidest jäi sügavasse kuivanud jõesängi kinni. Kin­ni jäänud Leopardi välja tõmmata ürita­des lakkas teise tanki mootor töötamast, mis sundis jalaväekompanii pimedani lisajõude ootama.

Alates tankide ühinemisest Kanada lahinguüksusega on võitlusrühma juh­tidena tegutsevad jalaväekompanii üle­

mad jätnud operatsiooni edasiliikumi­se ja sissemurde etapid tankieskadroni ülema hooleks, sest on ülimalt oluline, et seda lahingufaasi juhiks keegi, kes mõistab tankide keerulisel maastikul kasutamise peensusi.

Mistahes vanuses tankide hoolda­mine on äärmiselt töömahukas. Afga­nistani ümberpaigutatud Leopardi tanki eskadroni lahinguvõime säilita­miseks eraldati neile eriešelon, mis on varustatud kütuse­, laskemoona­ ja tarvikute veokitega, sõidukitega tanki­de lahingu väljalt evakueerimiseks ja mobiilse ambulantsiga. Ühelegi teisele väeosale ei ole Afganistanis eriešeloni määratud.

Tankieskadroni ešeloni juhtivaid kohti täidavad traditsiooniliselt soo­musvägede liikmed. Leopardi tanke hästi tundvate spetsialistidena on nad saanud väljaõppe soomusüksuses töö­tamiseks ja mõistavad üksuse toetus­vajadust ja taktikat. Nii suutis ešelon 2006. aasta detsembris nobedasti eri tüüpi 105 mm laskemoona sortida ja laiali vedada, osutada abi erakorralisel

tankihooldusel ja ette näha Leopardi masinapargi konkreetseid kütuse­ ja määrdeainevajadusi.

VÄLJAÕPE JA TANKIÜKSUSE ÜLEVIIMINETankiüksuse individuaalne väljaõpe keskendub meeste füüsilise vormi ja võitlusoskuste täiustamisele: laskmis­täpsus, lahingus haavata saanute eest hoolitsemine ja spetsiifilised ameti­oskused nagu sõiduki juhtimine ja pe­arelva käsitsemise oskus.

Üksuse kollektiivne väljaõpe lihvib allüksuse ülemate oskusi sünkroonida lahingurelvi ja kombineerida oma vahel väeüksuste tegevust. Koolitus algab tanki­jalaväeüksuse koostöö tutvusta­misest, annab ülevaate Leopardi või­malustest ja ohutusabinõudest, ühistest drillidest, taktikalisest liikumisest, side­pidamisest ja sihtmärgi määramisest. Viimistletakse lahingurühma oskusi konventsionaalsetes operatsioonides nagu pealetung, sh rünnak keerulisel maastikul, kaitse ja vastumanöövrid; edasiliikumine kontaktini ja pettetege­

Leopardi ette kinnitatud sahk aitas tasandada nii pinnast kui ka pakkus lisakaitset tanki teele jäävate lõhkekehade vastu.

TEISTE KOGEMUSC

ANAD

IAN

ARM

ED F

ORC

ES

47

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

vused. Rühmi harjutatakse lahendama lahingu käigus tekkivaid probleeme nagu sõidukite rikked ja äravedu, tege­vus miinide korral ja IED­rünnakud, enesetapurünnakud, varitsused ja haa­vatute evakueerimine. Sõdurid ja juhid peavad olema kursis omavahel kombi­neeritud eri tüüpi üksuste taktikaga ja seda nii öisel kui ka päevasel ajal.

Spetsiifiline väljaõpe selgitab sõduri­tele Lõuna­Afganistanis valitseva kolme peamise ohugrupi vahelist dünaamikat ja suhteid: Taliban, narkoüksused ja hõimuvõitlejate rühmitused, kusjuures väljaõpe käsitleb just kõike seda, millega Afganistani saabuvad võitlejad peavad praktikas silmitsi seisma.

Kuigi Afganistani saabuva tankies­kadroni põhiülesandeks sai keerulisel maastikul Kanada üksuste mobiilsuse taastamine, olid saabumiseelse välja­õppe võimalused tankiseadmete kasu­tamist täiuslikumaks lihvida piiratud. Rasket maastikku uuriti satelliidipil­tide abil ja viidi läbi üllatusmomente sisaldavaid sõjamänge, milles üritati vaenlaselt võtta maastikueelis ja hoida lahingutegevuse tekitatud kaaskahjus­tused minimaalsed. Ülimalt tähtis oli juba varem juurutada lahingu planeeri­miseks vajalikud oskused, et tanki ülem ei hakkaks viinamarjapõllust läbipääsu otsimist õppima alles siis, kui ta esimest korda vaenlasega kokku puutub. Samuti peaks meeskonnal olema võimalus juba Kanadas väljaõpet läbides kasutada tan­ki põhirelva päris moonaga, tehes seda võimalikult Afganistani maastikku ja ehitisi jäljendavas keskkonnas.

Missioonieelse väljaõppe järel tan­kid ja ehitusmasinad puhastati, remon­diti, asendati vedrustus ja paigaldati MEXAS­e lisasoomustus. Tankid viidi Edmontoni rahvusvahelisest lennujaa­mast tsiviiltranspordilennuki An­124 Antonoviga Kõrgõzstanis asuvasse Manasi vahebaasi, kus nad laaditi eda­sitoimetamiseks USAF­i C­17 Globe­masteri lennukitele. Afganistanis oli Kanada vastutusalale saabunud 17 tan­kil ja 4 saatemasinal vastas meeskonnad ja tankide lahtikonserveerijad, kes kõik olid varasema Afganistani missiooni kogemusega.

Tulevaste operatsioonide planeeri­miseks oli oluline hinnata, mida täpselt Leopardi masinapark kogu operatsiooni kestel oma lahinguvõime säilitamiseks vajab. MEXAS­e soomustuse lisamisel ja veokite remontimisel läks Kanadas kaduma suur hulk tööriistu, meeskon­na­ ja ohutusvarustust. Kuna varuosa­

de, tööriistade, kütuse­ ja määrdeainete vajadust ei hinnatud Kanadas õigesti, siis saabus kriitilise tähtsusega varustus Afganistani hilinemisega. Alles 2006. aasta novembri lõpus saabus täiskogus 105 mm laskemoona, selle puudumi­ne oli takistanud eskadroni õigeaegset üleviimist.

Kuigi meedia armastab efektseid pilte transpordilennukist väljaveereva­test tankidest, peavad enne neid koha­le jõudma pioneeriveokid ja mobiilsed remondisõidukid, mis on täis tuubitud eritööriistu, kütust, määrdeaineid ja varu osasid, millest piisab 30 operatsioo­nipäevaks. Ilma sellise toetuseta oleksid tankid peagi kasutud. Tugimeeskonda peavad juhtima soomusväe ohvitser ja vanemhooldustehnik, kellel võiks ideaalis olla varasem samalaadne soo­musüksuse ületoomise kogemus.

Liikumist väljaspool alalist baasi pee­takse lahinguoperatsiooniks ja seega väl­jastatakse käsud kõigi selliste tegevuste kohta NATO standardset käsuformaati kasutades. Terroritõrjeoperatsioonide keerukust arvestades viidi läbi üksuse ületoomisõppus, mille käigus mängiti läbi võimalikud mis­juhtub­kui­stsenaariu­mid, kasutati läbipääsuteede planeerimi­seks satelliidipilte, selgitati välja andmed kõigi teadaolevate miiniväljade ja või­malike isetehtud lõhkeseadmete kohta. Pärast missiooni hankisid ülem või noo­remstaabiohvitser rühmadelt tagasisidet täiustamist vajavate valdkondade kohta, et vajalikke tegevusi järgmiste samalaad­sete operatsioonide jaoks täiustada.

TAKTIKA JA PSÜHHOLOOGILINE EFEKTTank Leopard C2 võimaldab vaenlast täpse otsetulega tabada kuni nelja kilo­meetri kauguselt. See on kaks korda enam Kanada soomukitele paigaldatud 25 mm M242 kuulipildujate efektiivse

tule ulatus. Seetõttu ei soovinud Taliban Leoparditega avamaastikul kokku puu­tuda, eelistades varjumist kas viinamar­jade kuivatamiseks mõeldud hüttidesse või betoneeritud punkritesse. Enne Leo­pardide saabumist ei suutnud soomukid isegi massiivse raskekuulipildujatule toel Talibani vastu märkimisväärset edu saavutada ja Kanada üksused olid sageli sunnitud kasutama õhulööke või riski­ma jalaväelaste tuletsooni saatmisega, et keset vastase tankitõrjerakettide plahva­tusi läbipääse rajada.

Üks Leopard C2 105 mm HESH­mürsk suutis aga punkri seina tekitada rohkem kui 5–6­meetri suuruse avause. Kuigi jalaväe roll läbimurde­ ja puhas­tusoperatsioonides jäi suureks, oli mõt­tekas saata jalavägi lahingualasse alles siis, kui vaenlase vastupanu oli distant­silt HESH­mürskude abil maha suru­tud. Sellise taktika kasutamine vähendas jala väe kaotusi mässuliste otsetule läbi oluliselt. Lähidistantsilt osutusid mäs­suliste mahasurumisel tõhusaks tanki­dele paigaldatud ja enamasti õhutõrjeks mõeldud 7,62 mm kuulipildujad.

Sageli arvatakse ekslikult, et tank on mõeldud põhiliselt vastase soomukite tõrjumiseks. Taliban üritas ära kasutada ratasveokitele läbimatu maastiku eelist. Nad üritasid ära arvata rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude üksuste lähene­misteekonnad ja kasutada ründa­ja­põ­gene­taktikat, mis tähendab varitsusest rünnakut käsirelvade ja granaadiheitja­te või isetehtud lõhkeseadmetega ja ise­gi enesetapurünnakute kasutamist. Nel­jast tankist koosnev Leopardide üksus on varustatud buldooserihõlma, miini­rulliku ja ­adraga, mille abil suutsid tan­kid ületada ratassõidukitele läbimatuid viinamarja­ ja marihuaana põlde ja pu­hastada miinivälju. Tankide ja soomus­tatud insenerisõidukite loodud uued lähenemisteed muutsid mässulistele oma positsioonide kaitsmise palju ras­kemaks ja vähendasid samal ajal ohtu koalitsioonisõduritele. Vaenlane löödi tasakaalust välja, sest ta ei teadnud, kust võitlusrühm edasi liigub, lisaks moo­dustasid tankid linnades kavandatud puhastusoperatsioonides jalaväe ümber nn terasest kaitseringi. Tankieskadrone sai kasutada keeruliselt maastikult haa­vatute ja rikkis sõidukite äratoomiseks.

Mehhaniseeritud võitlusrühmad lii­kusid kolonnis, mille eesotsas olid tankid, välja arvatud juhtudel, kui oldi absoluut­selt kindlad, et miine ja isetehtud lõhke­kehasid teel ei ole. Juhul, kui mässuliste sissepiiramiseks või oma haavatute ära­

TEISTE KOGEMUS

Neljast tankist koosnev Leopardide üksus on varustatud buldooserihõlma, miinirulliku ja -adraga, mille abil suutsid tankid ületada ratassõidukitele läbimatuid marihuaanapõlde ja puhastada miinivälju.

48

toomiseks oli vaja läbida keeruline maas­tik, üritasid rühmad rajada kaks läbipää­su, et tagada endale liikumis vabadus. Iga 50 meetri järel aeti läbipääsul sisse hoovõtukohad, mis aitasid liikumisteed pioneeri­ ja meditsiinisõidukitele takis­tustest vabad hoida. Kui võitlusrühmal ei olnud võimalik läbipääsuteed kogu ope­ratsiooni ajal jälgida, lahkuti alalt teist liikumisteed mööda või kontrolliti tee uuesti tankiatradega üle. Just tankiadrad on teinud kahjutuks väga palju miine, päästes niimoodi koalitsiooni sõdurite elud, aga keeruliseks on osutunud sõdu­rite kaitsmine kauglõhatavate isetehtud lõhkekehade eest. Lisaks võttis rullikute paigaldamine kaua aega ja nende pööra­misraadius oli suur.

Leopard C2 on varustatud MEXAS­e lisasoomustusega, mis kaitseb tõhusalt otsetabamusega kildmürskude eest. Ühtlasi on Leopard 2A6M varustatud tankitorni lisakaitsega ja täiustatud on tankipõhja kaitset, mis vähendas miini­de ja isetehtud lõhkeseadmete põhjus­tatud ohtu. Tänu sellistele abinõudele on Afganistani siirdud Leopardi tan­

kid ja nende meeskonnad üle elanud arvukalt isetehtud lõhkeseadmete ja tankitõrjemiinide plahvatusi, RPG­7 otsetabamusi ja enesetapurünnakuid, mis teist suguste masinate puhul oleksid lõppenud fataalsete tagajärgedega.

Hästi teada on tankide psühholoogi­line mõju. Leopardide suur tulejõud ja pakutav soomuskaitse suurendas Kana­da üksuste võitlusvaimu ja pealetungi­valmidust. Tankide võimekus koos­töös teiste üksustega vähendas oluliselt vaenlase aktiivsust. Luureandmed kin­nitavad, et Talibani lihtvõitlejad tundsid tankide ees kabuhirmu ja olid tihti soo­musüksustega kaetud koalitsioonijõu­dude ründamise vastu.

JÄRGMINE ETAPP: SOOMUSÜKSUSTE ARENDAMINEKuigi Leopard C2­d näitasid lahingutes väga häid tulemusi, hakkasid need 30 aasta vanused sõjamasinad ajale jalgu jääma. Sellest, kui oluliseks peetakse soomusüksuste arendamist, andis mär­ku Kanada valitsuse 2007. aasta april­lis tehtud otsus kiita heaks 20 Leopard 2A6M liisimine Saksa armeelt. Tehin­gule järgnes hollandlastelt 100 Leopard 2A4 ja 2A6 ostmine.

Leopard 2 ei ole veel lahingutes proo­vitud, kuid paljud riigid peavad seda maailma parimaks tankiks. Leopard 2 kaalub üle 60 tonni, on varustatud muljetavaldava 1500 hj mootoriga – võrdluseks, Leopard C2 mootor oli vaid 830 hj – ja L55 120 mm sileraudse kahu­riga. Tankitorni liigutav elektrimootor võimaldab kahurit külgsuunas kiiremi­

ni pöörata. Temperatuur tanki sees on oluliselt väikesem, aga mis kõige täht­sam: Leopard 2A6M tagab meeskon­nale parima kaitse miinide ja isetehtud lõhkeseadmete eest.

Siiski pole uutele tankidele paigalda­tud veel kõiki tehnilisi uuendusi nagu miinitraalid, buldooseri käpad ja saabu­nud pole eriotstarbeline lahingumoon. Kuni selliste probleemide lahendamiseni kaaluvad Kanada sõjaväelased Leopard C2 ja Leopard 2 üheaegset kasutamist.

KOKKUVÕTEAfganistanis 18 kuud kestnud pidev lahingutegevus kinnitas Kanada armee professionaalsust. Kõige ilmsem üle korratud õppetundidest oli eri väeliikide kombineerimise tähtsus ning tankide ja soomustatud insenerisõidukite suur roll nüüdisaegses operatsiooni keskkonnas. Selgus ka, et hinnati üle oma võimekust kõiki keerukas lahingukeskkonnas pei­tuvaid ohte ja vaenlase kavatsusi ette näha.

Mitu sõjaväe arendajat ja soomus­jõudude kriitikut väitsid, et tankide tähtsus väheneb pidevalt ja seda mitmel põhjusel: neid on kallis pidada, siirmine on kulukas ja keeruline, raskel maasti­kul ja linnades on nad ohtudele avatud. Tähele panekud olid küll õiged, kuid kõik see kehtis ka suurema osa teiste väeliikide kohta, eriti kui neid iseseisvalt kasutada. Tankid võimaldasid suuremat tulejõudu, kaitset, taktikalist mobiilsust, psühholoogilist mõju ja on muutunud tänu sellistele omadustele Kanada ar­meele väga oluliseks relvaliigiks.

Autorist

Major Trevor Cadieu on soomusrügemendi

Lord Strathcona’s Horse (Royal Canadians)

ülema asetäitja. Major Cadieu saabus hiljuti

oma teiselt Afganistani missioonilt, kus ta

juhtis B­eskadroni Leopardi tankieskadroni ja

Kanada kuningliku rügemendi lahingurühma

1. pataljoni suurepäraseid sõdureid.

Leopard 2A6 pearelva tulejõud on hirmuäratav ja seda said tunda ka Kanada tankiüksuse vastased.

TEISTE KOGEMUSC

ANAD

IAN

ARM

ED F

ORC

ES

Andmed analüüsi jaoks pä­rinevad kaitseväe perso­nali andmebaasi Baltpers alusel moodustatud ve­teranide andmebaasist ja tervise arengu instituudis

hoitavast surma põhjuste registrist. Tu­lenevalt isikuandmete kaitse põhimõte­test oli andmebaase võimalik võrrelda vaid isikustamata kujul.

VALIMKokku 2800 veteranist on praeguseks sur­nud 65 isikut, nende seas on ka üks naine. Nende 65 isiku surma põhjuseid oli või­malik kontrollida surma aja, diagnoosi ja asukoha lõikes. Surnud isikute keskmine sünniaasta on 1977, kuid kuna surmasid ei ole selles analüüsis võimalik isikustada, siis ei saa keskmist vanust tuvastada.

Kuna surma põhjuste register kasu­tab alginfona arstlikke teatisi, siis on mõistetav, et välismaal aset leidnud sur­made puhul ei pruugi arstlikud teatised Eestisse laekuda või need ei pruugi olla võrreldavad siinsete teatistega. Seega

oli laekunud surma põhjuste registrisse vaid 60 arstlikku teatist. Mõne ilmsel­gelt teadaoleva surma osas täiendasin andmeid ise.

Märkusena olgu öeldud, et tõenäo­liselt erinevad veteranist õhuväela­ne ja veteranist maaväelane sotsiaal­demograafiliste karakteristikute poolest teineteisest märksa enam kui mitte­veteranist maaväelane veteranist maa­väelasest. Sellegipoolest lähtume kait­seväe ja Kaitseliidu veterani mõistest. Samas moodustubki vaatlusalune grupp eelkõige maaväelastest, erandiks mõni mereväelane ja logistik.

Teise märkusena tuleb juhtida tähele­panu sellele, et kuivõrd kaitseväe perso­nalitöö andmebaasi Baltpers on sisesta­tud 1990­ndatesse puutuvaid andmeid käsitsi tagasiulatuvalt, siis võivad need olla selle perioodi kohta puudulikud ehk

et mõni surm võib olla valimist välja jää­nud. Ning kui me mäletame 1990­nda­test arvukalt enesetappe (11 ajateenijat ja 5 kaadrikaitseväelast), siis selles ana­lüüsis neid juhtumeid ei vaadelda, kuna need isikud ei olnud veteranid.

Selle valimi juures tuleb rõhutada ka seda, et 2800 veteranist on teenistusest lahkunud ligi 1500 ning kuna paljud nendest tegid seda juba aastaid tagasi, siis pole kaitseväel jooksvat ülevaadet nende tervislikust seisundist ega tervise­käitumisest. Kindlasti on need 1500 isikut hoopis teiste tervislikku seisun­dit kujundavate tegurite mõjuväljas kui 1000 teenistuses olevat veterani. Nendel põhjustel on analüüs veteranide surmade iseloomu kirjeldav, mitte teenistusalaseid probleeme lahkav. Ehk teiste sõnadega – kuna veteranide grupp ei ole homogeen­ne, siis tuleb see artikkel toime veterani­de kogugrupi surmade kirjeldamisega, kuid sügavamate järelduste tegemiseks tuleb juhtumeid vaadelda eraldi.

SURMADE JAOTUS AJA, PÕHJUSTE JA ASUKOHA ALUSELJoonisel 1 toon ära surmade ajalise jaotuse. Kuna veteranideks loetakse ka Eestis teenistuses hukkunud isikuid ja nende peresid, siis mõjutab 1990­ndate

Veteranide surma põhjusedArtikli eesmärk on anda ülevaade veteranide surma põh­justest ja nende jaotusest asukoha, aja ja teenistuslikkuse kategooria alusel.

Andres Siplane KAITSEMINISTEERIUMI

SOTSIAALVALDKONNA

NÕUNIK

Joonis 1. Veteranide surmade ajaline jaotus.

14

12

10

8

6

4

2

0

1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010 2012 2014

hukkunud teenistuses surnud

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

49ANALÜÜS

1997. aasta oli teenistuses hukkunuid arvestades eriti raske.

50

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ANALÜÜS

kodu

missioonipiirkond

muu

raviasutus

teenistus Eestis

19%

12%

33% 27%

9%

Joonis 3. Veteranide surmade asukohad.

surmade pilti Kurkse tragöödia. Kuna veterani mõiste ja veteranide andme­baas on projitseeritud tagasiulatuvalt 1990­ndatesse ning sel ajal oli välismis­sioonil teeninute arv väikene ning pil­dilt puuduvad teenistusvälised surmad, saame me rääkida normaliseeritumast pildist alates sajandivahetusest.

Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et alates aastast 2004 hakkavad tooni and­ma surmad operatsioonipiirkonnas. Meie jaoks oli see uudne nähtus, aga samas muutis meid sarnasemaks oma NATO liitlastega.

Vaadeldaval perioodil on aset leid­nud 33 teenistusalast hukkumist ning 29 teenistusvälist surma. Kuna mõne surma kohta pole arstlikke teatisi laeku­nud ning seega ei ole teada nende sur­made aega ja põhjust, siis jäävad need järgnevatest joonistest välja.

Joonisel 2 on toodud surma põhjused rahvusvaheliste haiguste klassifikaatori 10. versiooni (RHK­10) alusel, kusjuu­res nende klassifikaatorite nimetusi on siinkohal rahvapärasemaks lühendatud.

Taas annab olulist tooni Kurkse tragöödia, mis muudab uppumise nii

teenistusalaste surmade kui ka kõigi surmade lõikes esikohal olevaks. Tei­sel kohal on veteranide enesetapud 11 juhtumiga ning kolmandal sõjategevus 10 juhtumiga. Kui tavapäraselt loetak­se missioonil hukkunute arvuks 12, siis see näitaja on küll korrektne, kuid üks surma põhjus oli infarkt ning teine liik­lusvahendiga seotud õnnetus ja seetõttu on vaid 10 surma puhul loetud põhju­seks sõjategevust.

Kui soovida näha nii­öelda tavapä­rase rahuaegse kaitseväeteenistuse juu­res aset leidvaid surmasid, siis tuleks eemaldada Kurkse ja missioonipiirkon­dadega seonduvad surmad ning sellisel juhul pääseksid mõjule liiklusega (n = 3), kukkumisega (2), tulirelvadega (1), insuldi/infarkti (2) ja uppumisega (1) seotud surmad.

Veteranide grupi vananedes hakka­vad teenistusväliste surmade seas tooni andma samad põhjused nagu need on tsiviilühiskonnas tervikuna (osakaal oleks siis nende puhul tähtsuse järje­korras: infarktid, õnnetused, kasvajad, enese tapud ja mürgistused). Et praegu tuli läbi ajada isikustamata andmetega, siis ei saa me veteranide surma põhjuste vanusjaotust kontrollida, kuid võib ar­vata, et nende seas on üle 50­aastaseid isikuid veel üsna vähe.

Joonisel 3 on toodud veteranide surma asukohad. Tavapäraselt jaota­takse need kolmeks: kodu, raviasutus

Joonis 2. Surma põhjused.

0 2 4 6 8 10 12 14 18

õnnetus tulirelvaga

sõjategevus

enesetapp

narko

muud loodusjõud

külmumine

uppumine

käsirelvalask

liiklus

muu põhjus

infarkt / insult

vähk

teenistuslikud surmad surmad

Suure traagilise jõnksu statistikas põhjustas 1997. aastal toimunud Kurkse suurõnnetus.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

51ANALÜÜS

ja muu. Kaitseväeteenistuse eripära arvestades lisasin kaks kategooriat: teenistus Eestis ja missioonipiirkond. Nendest esimene esindab ka kõige sa­gedasemaid juhtumeid – Eestis teenis­tuses aset leidnud surmasid on abso­luutarvuna 21.

Ühiskonnas tervikuna on tavapä­rane, et nooremas vanusegrupis do­mineerib surma kohana „muu“ ning vananedes asendub see kas raviasu­tuse või koduga. Seega jättes kõrvale teenistuslikud surmad, on veterani­de surmade asukohad omased pigem noorematele.

VETERANIDE ENESETAPUDNATO militaarsuitsiidide töörühm on defineerinud militaarsuitsiidina mi­litaarteenistuja tahtliku enda tapmise akti. Artikli vaateväljas on aga Eesti veteranide enesetapud, mis sisaldavad nii teenistuses olnud kui ka teenistu­sest lahkunud isikuid. Samuti on olnud vaadeldaval perioodil Eestis enesetap­pe, mille on sooritanud militaartee­nistujad, kes ei ole aga olnud veterani staatuse kandjad ega ole seetõttu selle analüüsi vaateväljas. Seega ei ole järg­nevalt käsitletud enesetapud võrrelda­vad standardiseeritud NATO militaar­suitsiide puudutavate andmetega.

Tabelis 1 toon ära veteranide ene­setappude ajalise jaotuse. Kokku on aset leidnud 11 veteranide enesetappu ning need on jaotunud ajaliselt üsna võrdselt.

Mõnikord on arvatud, et kurnav Afganistani missioon on põhjustanud rohkelt veteranide suitsiide. Tegelikult on selle missiooniga seotud vaid kaks suitsiidi. Ülejäänud tabelis 1 toodud suitsiididest on ühe sooritanud Iraagi, ühe Kosovo ja ühe Kesk­Aafrika va­bariigis teeninud veteran, kuid mitte ühegi puhul neist ei saa lugeda mis­siooni suitsiidi keskseks põhjustajaks. Kuus ülejäänud suitsiidi on sooritanud veteranid, kes olid suitsiidi ajaks tee­nistusest lahkunud ja seetõttu puudub nende asjaolude kohta täpsem info.

Enesetappude rahvusvaheliseks võrdluse ühikuks on enesetappude arv 100 000 isiku kohta aastas. Veteranide enesetappude arv on taoliseks võrd­luseks ebapiisav ja annaks tulemuseks mõnel aastal 0 ja ühel aastal 70 suit­siidi 100 000 kohta. Kui aga vaadelda tervet 15 aasta pikkust perioodi, siis saab suurte mööndustega väita, et ve­teranide enese tappude kordaja on ol­nud 26/100 000 kohta. See on oluliselt

Adekvaatsem on siiski võrrelda vas­tava võrdlusgrupiga Eestis ja ajalises mõõtmes.

Erinevates ühiskondades on väga erinevad suitsiidikordajad ning vetera­nide suitsiidid peegeldavad siiski suu­res osas terve ühiskonna suitsidaalset käitumist. Näiteks Iisraelis on meeste enesetappude kordaja 9,8/100 000 koh­ta ning militaarsuitsiide 8,5/100 000 teenistuses oleva isiku kohta. Samas aga on USA meeste keskmine suitsii­dikordaja 18/100 000 kohta ning mi­litaarteenistujate kordaja 30/100 000 kohta. USA veteranide suitsiidide kä­sitlemine viib aga meid libedale teele, sest veteranide osakaal ühiskonnas on 6% (Eesti veteranide osakaal ela­nikkonnast on 0,2%) ja ilmselgelt ei ole aasta(kümne)id pärast teenistuse lõppu isiku veteranistaatus võimaliku suitsidaalse käitumise kõige määravam faktor. Suuremate riikide relva jõudude näitel saab ka seda öelda, et militaar­suitsiidide arvukus kõigub ajas oluliselt rohkem kui koguelanikkonna suitsiidi­de kordaja.

KOKKUVÕTTEKSVeteranide surmade vaatlemisel pää­sevad kaitseväe väiksuse tõttu mõjule teatud tüüpi sündmused (Kurkse) ja operatsioonid (eelkõige ISAF). Kuna veteranide grupp ei ole veel jõudnud vanemasse ikka, siis on teenistusväliste surmade struktuur veel omane noore­male põlvkonnale.

Samuti tuleb arvestada, et vetera­nide grupp ei ole homogeenne. See koosneb kolmest üsna erinevast osast: 1) teenistuses olevad veteranid; 2) teenistusest lahkunud veteranid ja 3) teenistuses püsiva vigastuse saanud ajateenijad. Kui praeguses mahus välis­missioonide jätkudes võib oodata teise grupi kasvamist ning muuhulgas ka veteranide keskmise vanuse kasvu, siis uute suurte missioonide lansseerimise puhul hakkab veteranide keskmine iga hoopis noorenema ning see mõjutab loomulikult ka veteranide surmade üldpilti.

Oluliseks avastuseks tuleb lugeda tõika, et veteranide enesetappude arv on oluliselt väiksem võrreldava elanik­konna grupi omast tervikuna.

Veteranide surmade olukorra koh­ta ei saa anda hinnangut, et kas see on hea või halb. Küll aga on esialgne visand olukorra kohta nüüd olemas. Kindlasti aga tuleks jätkuvalt tegeleda sellealaste analüüsidega.

aasta enesetappude arv

2000 1

2001

2002

2003

2004 1

2005 1

2006

2007 1

2008 1

2009

2010 1

2011 2

2012 1

2013

2014 1

2015 1

kokku 11

Tabel 1. Veteranide enesetapud ajaliselt.

Tabel 2. Veteranide suitsiidide meetodid.

meetod arv

Ebaselge tahtlusega käsirelvalask

3

Tahtlik enesekahjustus täpsustamata viisil

1

Tahtlik enesekahjustus liikuva objekti ette hüppamisega

1

Tahtlik enesekahjustus poomise, kägistamise ja lämmatamisega

6

vähem kui Eestis vastavas vanusgrupis meeste suitsiidide kordaja vaadeldaval 15­aastasel ajal tervikuna. Selleks, et küündida Eesti vastavas vanusgrupis meeste keskmiseni, pidanuks vaadelda­val ajal veteranide seas aset leidma 11 suitsiidi asemel 18 suitsiidi.

Tabelis 2 toon ära veteranide enese­tappude meetodid. Nii nagu ka ühis­konnas tervikuna, on meeste seas levi­nuim enesetappude meetod poomine. Veteranide seas on teisel kohal tulirelva kasutamine ning nii on see ka meeste seas tervikuna.

Kuna Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veterani mõistele ei ole teistes riikides analoogset, siis on raske ka neid näita­jaid panna rahvusvahelisse konteksti.

52

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ÜLEVAADE

Gaasimask päästis nii inimeste kui ka loomade elu. Pildil on gaasimask küll koera kaitsmas, kuid väga tihti üritati samal moel päästa ka varustamise vedamiseks hädavajalikke hobuseid.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

53ÜLEVAADE

Gaasimaskid jagunevad fi ltreerivateks ja iso­leerivateks maskideks. Filtreeriva gaasimas­ki kasutamine eeldab keskkonda, kus õhu­

hapnik on vabalt saadaval ja kahjulikke lisandeid esineb koguses, mida sorbent on võimeline endaga siduma.

FILTREERIV GAASIMASKEsimesed katsetused töötada välja sea­de hingamisteede kaitsmiseks tehti juba 19. sajandi algul tsiviiltööstuses, kus tekkis vajadus kaitsta ohtlike kutseala­de nagu mäe­ ja keemiatööstuse töölisi. Aastatel 1838–1841 kasutati Peterburi Iisaku katedraali kuplite kuldamisel klaa­sist kiivreid, mille alla juhiti vooliku kau­du õhku. See oli tõeliselt ohtlik töö, sest hoolimata kaitsevahendite kasutamisest hukkus sellel ajal 60 kuldajat. 19. sajandi keskpaigaks oli leiutatud sissehingatava õhu tolmust puhastamiseks lihtne res­piraator ja selle täiustatud mudel, milles riidekihtide vahel paiknes absorbeeriv söekiht.

Esimeses maailmasõjas võeti 1915. aasta algul kasutusele mürgised gaasid, peamiselt kloor, ja nii tekkis pakiline vajadus individuaalsete kaitsevahendite järele. Huvitaval kombel alustasid sõja­väelased nende loomist praktiliselt nul­list, pööramata mingit tähelepanud juba olemasolevale tsiviilkogemusele. Esi­mene kaitsevahend oli lihtne riideriba, mille külge oli õmmeldud vatitampoon, seda asendas hädakorral tampooniga haavaside. Tampoon niisutati vee, urii­ni, söögisooda või naatriumhüposulfi ti

(Na2S2O3) lahusega ja seoti riideriba abil suu ja nina ette. Sakslaste ettevalmistus oli veidi tõhusam – nemad kasutasid analoogset näomaski, millele lisati sil­made kaitseks prillid.

Kloori vastu kaitses isegi veega nii­sutatud vatitampoon päris hästi, kuna vees kloor suures osas lahustus ja hinga­misteedesse ei jõudnud. Temperatuuril 25 °C lahustub ühes liitris vees 3,26 g (1,125 liitrit) gaasilist kloori, koori vesi­lahus sisaldab molekulaarset kloori, soolhapet ja hüpokloorishapet. Kopsu­desse jõudnud gaasilise kloori toksilise toime eest vastutab peamiselt soolhape.

Cl2 + H2O → HCl +HClOAluselised kemikaalid neutraliseeri­

sid kloori, muutes selle täiesti ohutuks. Väga hästi toimis immutusvahendina kusi, kuna selles leidunud karbamiid ja viimasest tekkinud ammoniaak moo­dustasid molekulaarse klooriga või kloorhapetega ohutuid soolasid:

HCl + NH3 → NH4ClAga isegi nii lihtsa vahendi kasutu­

selevõtt ei läinud tõrgeteta. Esimesed tampoonid tehti ilma riideribadeta ja sõdur pidi neid käega näo ees hoidma. Kuna ühe vaba käega sõdimine osu­tus ebaefektiivseks, lisati maski näo ees hoidmiseks riideriba. 1915. aasta

keskpaigaks tootsid liitlased miljoneid tampoonmaske, kuid kahjuks unustati sõdureid informeerida vajadusest neid enne kasutamist niisutada, see muutis kaitsevahendid toimetuks.

Vigadest õpiti ja sõduritele hakati jagama näomaske, mis olid eelnevalt niisutatud söögisooda ja naatrium­tiosulfaadi vesilahuses, millele oli lisa­tud glütserooli. Selline mask säilis kum­meeritud riidesse pakituna pikka aega niiske ja töövõimelisena. Arengu käigus said näomaskid silmaavadega koti kuju, millega kaeti kogu pea, silmaavad kaeti klaasi või tselluloidiga või kasutati sa­madest materjalidest kaitseprille. See oli siiski tupiktee, sest aluselise ühen­diga immutatud niiske fi lter kaitses küll kloori eest, kuid oli väheefektiivne uuemate mürkainete nagu fosgeeni ja oksendamist esilekutsuvate arseeni­derivaatide suhtes. Fosgeeni eest kait­seks lisati maskile naatriumfenolaadi ja hiljem urotropiiniga (heksametüleen­tetramiiniga) immutatud kiht, kaitseks sinihappe vastu nikkelsulfaadiga im­mutatud kiht, kuid läbi mitmekihilise kanga muutus hingamine raskeks ja halvenes soojusvahetus. Kõige arene­numatele fi ltermaskidele lisati klapp ja huulik, sõdur hingas sisse nina ja välja huuliku kaudu. Nii välditi maski enne­aegset riknemist väljahingatavas õhus leiduva niiskuse toimel. Parimad seda tüüpi maskid suutsid neutraliseerida kuni ühe grammi fosgeeni.

1915. aasta sügiseks püüdsid saks­lased olukorda lahendada sel teel, et eraldasid fi lterelemendi näomaskist ja kinnitasid plekist purgikujulise fi ltri

Andres MeosTÜ FARMAATSIA-

INSTITUUDI ÕPPEJÕUD

Gaasimask peatab nähtamatu surma

Gaasimask on juba paarsada aastat vana leiutis. Keemia rünnaku korral on ta siiani peamine individuaalne kaitsevahend. Gaasimaski kombineeritakse tõhusamaks kaitseks vastava riietusega, see võib lihtsamal juhul olla tavaline sõja väevorm või tsiviilriietus, millel on varruka­ ja sääre otsad teibiga kinni

tõmmatud ning sellele lisanduvad kummikud ja kindad.

54 ÜLEVAADE

keermega maski külge. Filter ehk kurn oli täidetud mõnemillimeetrise läbi­mõõduga diatomiitmulla või pimsski­vi graanulitega, mis olid immutatud kaaliumkarbonaadi lahusega ja kaetud õhukese puusöekihiga. Näomaski olid integreeritud kaitseprillid, kuid tegu ei olnud veel tänapäevase gaasimas­kiga, kuna mürkaineid neutraliseeriti analoogselt märgade näomaskidega keemiliselt ja mask pakkus kaitset vaid kloori ja vähesel määral fosgeeni vastu. Sakslaste konstruktsioon ületas aga eel­nevaid maske kasutamismugavuse poo­lest tunduvalt: maski kahjulik ruum oli väiksem, läbi uut tüüpi filtri oli kergem hingata, seda polnud vaja niisutada ja vajadusel sai läbitöötatud filtri kiires­ti uue vastu vahetada. Maski kahjulik ruum (ingl k mask harmful space, vene k вредное пространство противогаза) on ruum näomaski sees, kus väljahin­gatud õhk võib seguneda sissehinga­tava õhuga ja uuesti hingamisteedesse sattuda.

1916. aasta alguseks jõuti peaaegu kõigis sõdivates riikides tõdemuseni, et mürkaineid on efektiivsem siduda sorbendiga kui neid keemiliselt neut­raliseerida. Sorbendiks sobis kõige paremini aktiveeritud süsi, mida saadi tavalise puusöe töötlemisel ülekuu­mendatud (600–800 °С) veeauruga. Idee kasutada gaasimaskis aktiivsütt pakuti välja Vene maal juba 1915. aastal ja järgmise aasta alguseks oli nn Ze­linsky­Kummanti gaasimaski tootenäi­dis olemas.

Samal ajal töötati Venemaal ka kon­kureeriva projekti ehk nn Oldenburgi printsi maski kallal, kus mürkainete sidujana kasutati natroonlupja (naat­riumhüdroksiidi ja kaltsiumkarbonaa­di segu) koos aktiivsöega. See projekt läkski käiku, kuid osutus täielikuks läbi­kukkumiseks ja Vene armee sai oma aja kohta väga edumeelse – kummist näomask, efektiivne filterelement – Zelinsky­Kummanti gaasimaski alles 1916. aasta lõpuks.

Esimese tänapäevase gaasimaski võtsid kasutusele sakslased 1916. aasta veebruaris. Selle näokate oli valmistatud nahast, filterelement koosnes kolmest kihist – alumises kaaliumkarbonaadiga immutatud diatomiitmulla graanulid, keskmises aktiivsüsi ja ülemises urot­ropiiniga immutatud diatomiitmuld. Diatomiitmuld, mida tänapäeva olmes tuntakse kui kassiliiva, toimis lisaks oma keemilise aine kandja funktsiooni­le ka absorbendina, kuigi see oli aktiiv­

söe omast tunduvalt vähem efektiivne. Kuna hingamisteid oli vaja lisaks gaa­sidele kaitsta ka suitsu või mürkaine­osakeste eest, lisati kurnale hiljem kar­tongist nn suitsu­ või aerosoolifilter. 1917. aasta Vene ja Saksa gaasimaskid suutsid välisõhu 1% fosgeenisisalduse korral tagada kaitse 5 minuti jooksul, Inglise mask aga 30 minuti jooksul.

1918. aasta algul muudeti Saksa mas­ki kurna konstruktsiooni: suurendati alumise kihi arvel aktiivsöe kogust 33 grammilt 58 grammini ja jäeti alles sel­le peal olev keemiline sorbendikiht, mis sidus aktiivsöes lagunenud mürkainete jääke. Nii saadi Esimese maailmasõja kõige kergem ja mugavam gaasimask, mis efektiivsuselt jäi küll alla nii Briti kui ka Vene näidistele, sest Zelinsky­Kum­

manti gaasimaski kurn sisaldas 250 g aktiivsütt, Briti 1918. aasta kevadel ka­sutusele võetud kolmekihilise kurna alu­mine kiht 210 g aktiivsütt, keskmine kiht 150 g keemilist sorbenti (granuleeritud natroonlubja ja kaaliumpermanganaadi segu tsemendi ja diatomiitmullaga) ja ülemine 100 g aktiivsütt. Sorbeeriva aine koguse tõttu oli läbi Briti maski raske hingata, seetõttu toodi selle konstrukt­siooni eraldi väljahingamisklapp, mis vältis ka filterelemendi täidise riknemist väljahingatavas õhus leiduva süsihappe­gaasi ja niiskuse toimel. Saksa ja Briti gaasimaski näol olid sündinud ka kaks kurna kinnituse meetodit – Saksa mas­ki kerge kurn kinnitus otse näomaskile, Briti maski rasket kurna kanti spetsiaal­ses kotis rinnal või seljal ja see oli näo­

Joonis 3. Veteranide surmade asukohad.

Saksamaa gaasimaskid. 1. niiske mask 1915. a august-september, 2. koeramask, 3. hobusemask, 4. filtritega varustatud kastid tuvide hoidmiseks (sõdur kannab 1916. a gaasi maski), 5. peahaavaga inimese mask. Pildid raamatust J. Simon, R. Hook (2007)

55ÜLEVAADE

maskiga ühendatud gofreeritud vooliku abil.

Põhimõtteliselt oli gaasimask valmis saanud ja seda on muudetud järjest mugavamaks ja kergemaks, kuid mida­gi revolutsioonilist pole tänini juurde leiutatud. Kui enne Teist maailmasõda andsid tooni peamiselt sakslased, siis pärast seda on moelooja roll läinud USA kätte. Gaasimask koosneb kahest komponendist – näomaskist ja kurnast, ning viimast nimetatakse sageli ka filt­riks või filterelemendiks. Kurn võib olla näomaskiga ühendatud kas otse või go­freeritud vooliku abil. Viimasel juhul kantakse kurna eraldi kandekotis. Eriti tsiviilmaskide puhul täidab kandekott sageli ka tolmufiltri rolli, mis väldib ra­dioaktiivse tolmu sattumise gaasimaski

kurna. Näomaski materjal on tavali­selt keemiliselt inertne kummisegu, millesse on integreeritud kaitseprillid, mille klaasid on tehtud tavaliselt puru­nematust polükarbonaadist või puru­nematust klaasist. Näomaskis on kaks klappi: sisse­ ja väljahingamisklapp. Teatud maskitüüpide korral saab kur­na vahetada ka saastatud keskkonnas, kuna klapid kaitsevad välisõhu sissetun­gi eest. Näomask võib olla varustatud lisa seadmetega, näiteks membraaniga, mis võimaldab läbi maski arusaadavalt kõnelda, ja joogivoolikuga, mida saab spetsiaalse vahelüli abil kinnitada joogi­pudelile. Enamasti kinnitub näomask pähe üle kukla käivate rihmade abil, kattes lõua, näo ja osaliselt lauba ning jättes vabaks kõrvad. Enne Teist maa­

ilmasõda hakkasid levima näomaskid, kus kummikotitaoline ilma rihmadeta näomask kattis nii kõrvad kui ka kukla. Mudel oli eriti populaarne endises Nõu­kogude Liidus, kuid viimasel ajal on ka seal jäädud rihmkinnitusega ja kõrvu vabaks jätva näomaski juurde.

Gaasimaski kurn tagab kaitse kõiki­de tänapäevaste sõjamürkide eest. Selle kaks peamist komponenti on kartongist aerosoolifilter ja granuleeritud aktiiv­söest absorbent, võivad olla lisatud ka keemilise sorbendi kihid. Tavaline kurn suudab sorbeerida ligikaudu letaalses kontsentratsioonis olevaid mürkaineid kuni 24 tunni jooksul. Gaasimaskiga ühendamata kurn on suletud keermes­tatud korgiga, kurna põhjas olevat õhu­võtuava sulgeb kummikork. Õhuvõtuava

Briti gaasimask (SBR – Small Box Respirator), välja töötatud 1916. aasta aprillis, masskasutuses 1917. aasta jaanuarist. Samast ajast kasutusel ka USA Euroopa vägedes.

Teise maailmasõja aegne Nõukogude armee gaasimask aastast 1941 (противогаз МТ-4 (ШМ-1)), välja töötatud 1938. a.

Eesti gaasimask aastast 1940, maski tootja on OÜ Delta, filtri tootja ETK tehas. Mask jäljendab Saksa gaasimaske.

Eestis Arsenali tehases valmistatud gaasimask aastast 1941. Briti stii-lis mask on kombineeritud Vene stiilis kurnaga.

56

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

ÜLEVAADE

on kaetud ka siis, kui kurn on ühendatud otse näomaskiga või selle õhuvoolikuga. Kork hoiab kurna hermeetiliselt suletuna ja kaitseb säilitamisel selle sisu riknemise eest. Enne kasutamist tuleb õhuvõtuava kindlasti vabastada!

Möödunud sajandi 40.–60. aastatel massiliselt toodetud gaasimaskide, näi­teks tänapäeval väga levinud nõukogu­de GP­5 tsiviilgaasimaskide, aerosooli­filtrid sisaldasid filtri massist ~10% asbesti. Kuigi tehniliselt korras kurna konstruktsioon välistab asbesti sattumi­se hingamisteedesse, on selliste kurnade kasutamine tänapäeval keelatud.

Ainus laialtlevinud mürkaine, mille eest standardne gaasimask ei kaitse, on süsinikoksiid (CO), rahvakeeli vingu­gaas. Süsinikoksiidi esinemise korral ühendatakse kurna õhuvõtu avasse nn hopkaliitpadrun. Hopkaliit kujutab en­dast mangaan(IV)oksiidi ja vask(II)ok­siidi segu, näiteks vahekorras 60 : 40. Segu toimib katalüsaatorina, tingides süsinikoksiidi oksüdeerumise õhuhap­niku toimel süsinikdioksiidini.

2CO + O2 → 2CO2Reaktsioonist annab tunnistust hop­

kaliitpadruni soojenemine.NB! Enamik tänapäevaseid gaasi­

maske ei kaitse ka üldlevinud tööstus­gaaside nagu kloor ja ammoniaak eest. Taolises keskkonnas töötamisel soovita­takse kasutada isoleerivaid gaasimaske. Mõningal määral on tegu taandaren­guga – võrreldes Esimese maailmasõja aegsete maskidega on tänapäeva maskid tuunitud pisargaasi ja peamiste sõjagaa­side nagu ipriitide ja neuroparalüütilise toimega mürkainete kaitseks. Suurtes kogustes kloori või muid toksilisi töös­tusgaase pole need võimelised siduma.

KASUTAMISMUGAVUS SUNDIS GAASIMASKE EDASI ARENDAMAGaasimaski arengu üks peamine stiimul on olnud selle kasutamismugavus. Tsi­viilkaitsemaski mugavus pole eriti oluli­ne, tsiviilisik peab maskis kas varjendis istuma või saastatud alast välja liikuma. Mask peab talle sobima ja tagama kaitse soovitavalt pikema aja jooksul. Sõdur seevastu peab maskis lahingut pidama, sooritama suurt kehalist koormust ja suurt hapnikutarvet põhjustavaid te­gevusi, olema võimeline kasutama teh­nikat ja relvi, kuulama käsklusi ja sidet pidama ning ümbruskonda visuaalselt kontrollima. Seetõttu on järjest para­nenud moodsate maskide vaateväli ja kommunikatsioonivõime.

Gaasimaski üks olulisemaid para­

Ameerika M40 gaasimaski kurna C2A1 läbi-lõige. Põhjas oleva ava kaudu sisenev õhk läbib kurrutatud tahkete osakeste/aerosoo-lifiltri, seejärel aktiivsöekihi ning viimaks õhukese söeosakestefiltri.

meetreid on hingamistakistus. Viimane jaguneb sissehingamistakistuseks (ingl k inspiratory resistance) ja väljahingamis­takistuseks (expiratory resistance). Esime­ne võrdub sissehingamisel maski sees tek­kiva negatiivse rõhuga välisrõhu suhtes, teine väljahingamisel tekkiva ülerõhuga. Uurimuste järgi ei tunne 90% isikutest ebamugavust, kui sissehingamistakistus ei ületa 139 mmH2O, väljahingamistakis­tus peab alati olema vähemalt 2­3 korda väiksem kui sissehingamistakistus. Vii­mane pole üldjuhul ka probleem, sest sisse hingatakse läbi filterelemendi, välja hingatakse aga läbi väljahingamis klapi, mille takistus on minimaalne. Ühik mm­H2O (millimeetrit veesammast) on kau­nis väike suurus, võrdluseks 10 000 mm­H2O = 760 mmHg = 1013 mbar = 101,3 kPa. Hingamistakistus sõltub sissehinga­tava õhu kogusest ja võib suureneda raske füüsilise koormuse tõttu võrreldes rahu­olekuga kümneid kordi – meesterahval rahuolek (voodis lebamine) 6­7 L/min, kerge füüsiline koormus (kontoritöö, kõndimine) 15–30 L/min, suur füüsi­line koormus (mäkketõus, jooksmine) 70–100 L/min. Seega võib mask, mis so­bib hästi varjendis istumiseks, olla täiesti

sobimatu maastikul lahinguvarustuses tegutsevale sõdurile.

Tänapäeval hinnatakse hingamis­takistust enamasti hingamise minuti­mahu (inhalation rate) 85 L/min (liitrit minutis juures). Ameerika rahvusliku töökaitse ja ­tervishoiuinstituudi (The National Institute for Occupational Safety and Health (NIOSH)) soovituse kohaselt ei tohi kasutaja pikaajalise töö­võime tagamiseks gaasimaski filtri sisse­hingamistakistus ületada 50 mmH2O minutimahu 85 L/min juures. Üks või­malus sissehingamistakistust vähenda­da on kasutada ühe filterelemendi ase­mel kahte, nii väheneb takistus umbes kaks korda. Just sellest loogikast lähtu­des töötati välja USA mask M17, mis kuni M50 väljatöötamiseni jäi üheks kõige väiksema sissehingamistakistuse­ga gaasimaskiks maailmas. Laborikat­sete tulemusel leiti, et M17 sissehinga­mistakistus oli keskmiselt 71 mmH2O, samas selle järglaste M40 ja MCU­2/P vastav parameeter oli 81 mmH2O. Välja hingamistakistus kõikus kõikide maskide korral piirides 18–30 mmH2O.

Gaasimaskide valik tänapäeval on väga kirju, sama kirju on nende no­menklatuur. Kuna gaasimask koosneb näomaskist ja kurnast, siis üldjuhul on neil eraldi tähistus. Gaasimaski tähistus sõltub sellest, millisest näomaskist ja kurnast see on koostatud. Eriti kirju on Nõukogude Liidus kasutatud nomenk­latuur. Pärast sõda oli selle armees ka­sutusel paarkümmend eri näomaski­ ja kurnatüüpi, andes kokku umbes sada gaasimaskimudelit. Tsiviilgaasimaskide arv oli tublisti väiksem, koosnedes põhi­liselt kahest mudelist GP­4 ja GP­5 (GP e ГП – Гражданский Противогаз). GP­4 näomask oli voolikuga ühendatud kurnaga, mask kattis ainult nägu ja kin­nitus pähe rihmade abil. Seda toodeti aastatel 1955–1974 kümnetes miljoni­tes, olles suuremaarvulisemaid gaasi­maskimudeleid Nõukogude Liidus. Teise maailmasõja aegse armee gaasi­maski derivaadi GP­5 näomask kattis kogu pead ja selle kurn kinnitus otse maski külge, seda toodeti koos modifi­katsiooniga GP­5M aastatel 1962–1989. Mask kaalus 1,09 kg ja säilitas töövõime väga laias temperatuurivahemikus − miinus 40 kuni pluss 114 °C. Hiljuti Poolas läbiviidud uuringute põhjal leiti, et ettenähtud tingimustes hoitud GP­5 on võimeline mürk ainete eest kaitsma 24 tunni jooksul. GP 5M armees ka­sutatud analoog oli teist tüüpi kurna­ga, mis kinnitus maskile vooliku abil

Gaasimaski kasutamist õpetatakse sõduri baasõppes, lähtuvalt varustusest. Põhimõtteliselt on selle etapid järgmised:1. Käsu „gaas“ korral sulgeda silmad ja mitte hingata.2. Võtta kotist gaasimask, hoides teise käega selle kotti (kurn ei tohi olla korgiga suletud).3. Suruda lõug maski ja tõmmata kahe käega selle rakmed suunaga alt üles üle pea.4. Hingata järsult välja, veenduda, et mask katab nägu õhukindlalt.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

57ÜLEVAADE

Vasakul nõukogude tsiivilkaitse-gaasimask ГП-4у, paremal ГП-5.

Vasakul nõukogude armee gaasimask ПМК-3 (käibel 21. saj algusest), paremal ПМК-2 (käibel alates 1980).

USA armee gaasimask M9A1.

ja selle levinumaid markeeringuid oli ПМГ 2. Tänapäeva Venemaal kasutusel olev tsiviilkaitsemask GP­7 on tootmi­ses 1980­ndate algusest. Selle näomask jätab vabaks kõrvad ja kurn kinnitub otse maskile. Mask on varustatud kõne­seadmega ja selle versioon GP­7V (ГП­7В) veevoolikuga, mida saab kinnitada välipudelile. GP­7­le funktsionaalselt sarnane armeemudel kannab tähist ПМК­2 ja on tootmises 1980. aastast, selle modifikatsioon ПМК­3 on käibel sajandivahetusest.

Põhimõtteliselt saab armees ja tsiviil­kaitses kasutatavaid gaasimaske vajadu­sel üksteisega asendada. Armeemaskid on üldjuhul suurema kurnaga ja varus­tatud suhtlemis­ ja joomisvõimalusega ning neid toodetakse kuni kolmes suu­ruses. Tsiviilkaitsemaskid peavad sobi­ma erinevatele inimestele – eri vanuses mehed, naised, lapsed – vastavalt on nende numbrivalik suurem. Vene tsi­viilkaitsemaske toodetakse näiteks viies suuruses, mis on markeeritud alates väiksemast 0 kuni 4. Ligikaudselt võib näomaski säilivusajaks lugeda 20 aastat, kurna säilivusajaks 10 aastat.

Lääneriikides kasutusel olevate gaasi maskide arengut võib vaadelda USA näitel. Esimene tänapäevane gaa­simask oli USA armees kasutusel 1949. aastast kuni 1960. alguseni nimetuste M9 ja M9A1 all. Mask valmistati natu­raalkummist, kurn kinnitus maski va­sakule küljele 60 mm keerme abil. M9 modifikatsioonid jätkasid teenistust kuni 1990­ndate alguseni USA keemia­relvareostuse likvideerimise ja keemia­relva hävitamise üksustes. Maskile on iseloomulik õhukanalite disainist tin­gitud ümmargune jäme nina. M9 ko­peeriti paljudes maades, näiteks selle Soome analoog kandis nimetust M61, Jugoslaavia koopia aga M1. Viimast ka­sutati massiliselt ka kuni Saddam Hus­seini režiimi lõpuni Iraagi armees.

M9 järglane M17 võeti tootmisse 1959. aastal ja oli USA armees kasutusel kuni 1990­ndate alguseni. Idee oli asen­dada olemasolev gaasimask kergema ja mugavamaga. Tegu oli tavapärasest erineva disainiga, filtreerivad elemen­did paigutusid näomaski sisse, kum­magi põse kohale. Nõukogude päritolu analoogse disainiga gaasimask ПБФ sai kiiresti hüüdnime Hamster. Maski oli integreeritud membraan, mis võimal­das kaaslastega arusaadavalt suhelda, seda toodeti kolmes suuruses ja kasu­tajad võtsid selle hästi vastu. Peamiseks puuduseks peeti seda, et filtreid oli või­USA armee gaasimask M17.

58

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

matu ilma maski eest võtmata asenda­da. 1966. aastal lisati modifikatsioonile M17A1 joogivoolik ja spetsiaalne toru kunstliku hingamise tegemiseks, 1983. aasta modifikatsiooniga M17A2 loobuti kunstliku hingamise torust ja lisati veel üks suurus (extra small). 1993. aastal loobuti armees M17 kasutamisest, kuid see on senini paralleelselt M9A1­ga käi­bel tsiviilkaitsemaskina.

M17 asendajaks ei leitud kõiki osa­pooli rahuldavat lahendust, seetõttu võeti USA armees 1990. keskpaigaks kasutusele gaasimask M40, lennu­väes ja laevastikus MCU­2/P. M40 oli tagasi minek tavadisaini juurde – sili­koonkummist valmistatud näomaski küljele kinnitati kurn. Silikoonkumm tagas näonaha parema hermetiseerimi­se kui tavaline kumm. Kurna sai sõltu­valt sellest, kummast õlast püssi lasta, kinnitada kas vasakule või paremale poole. Rääkimist võimaldavad memb­raanid paigutusid kurna vastasküljele. Eesmisele membraanile võis paigutada adap teri, millega sai ühenduda raadio­sidesüsteemi. M40 on komplekteeritud joogivoolikuga, mida saab ühendada joogipudeliga või muu vastava adapteri­ga varustatud anumaga. Kuna M40 näo­maski silikoonkumm laguneb ipriitide toimel, kasutatakse seda koos spetsiaal­se butüülkummist kattega.

M40­nega samal ajal USA laevasti­kus ja õhujõududes kasutusele võetud gaasimask MCU­2/P oli analoogselt esi­mesega valmistatud silikoonkummist. Maskil on küljele kinnitatud kurn ja kahe prilliklaasi asemel panoraamvaa­tega terviklik optiline element.

ÜLEVAADE

USA maavägede gaasimask M40.

USA laevastiku ja õhujõudude gaasimask MCU-2/P.

USA armee gaasimask M50 ( Joint Service General Purpose Mask).

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

59

Nii M40 kui ka MCU­2/P puudu­seks on näomaski materjal silikoon­kumm, kuna see pole stabiilne ipriitide suhtes. Lagunemise vältimiseks komp­lekteeriti gaasimaskid butüülkummist kaitsekattega.

Alates detsembrist 2009 läksid USA relvastatud jõud üle uuele gaasimas­kile M50, mis töötati välja programmi Joint Service General Purpose Mask raames. Uus mask vahetab välja M40 ja tõenäoliselt ka MCU­2/P. Tegu on kom­paktse ja üsna kerge (~900 g) butüül­ ja silikoonkummi segust valmistatud gaasi maskiga, mille filterelemendid on bajonettühendusega kinnitatud maski mõlemale küljele. Selline konstrukt­sioon vähendab võrreldes eelnevate maskidega hingamistakistust 50% ja selle filterelemendid on saastatud kesk­konnas vahetatavad. Kahe tavapärase klaasi asemel on maskil üks panoraam­vaatega painduv ja kriimustuskindel optiline element. Optilisele elemendile saab kinnitada eraldi filtreid või näge­mist korrigeerivaid prilliklaase. Mask on varustatud kõnemembraani, elekt­roonilise kommunikatsioonipordi ning joogivoolikuga. M50 toodetakse kolmes suuruses ja mitmes modifikatsioonis sõltuvalt spetsiifilistest vajadustest – näiteks M51 on mõeldud kasutamiseks lahingumasinates, M53 eriüksustes. Mask tagab kaitse 24 tunni jooksul tüü­piliste sõjamürkide nagu närvigaasid ja ipriidid eest. Mürgiste gaaside puhul on kaitsev toime lühemaajalisem, näiteks vesiniktsüaniidi korral on see vähemalt 45 minutit ja fosgeeni korral vähemalt 100 minutit.

ISOLEERIV GAASIMASKKeskkondades, kus hapnikku napib või mürgiste gaaside kontsentratsioon on väga kõrge – veealune tegevus, tule­kahjud, toksiliste gaaside lekete likvidee­rimine – kasutatakse isoleerivat gaasi­maski. Isoleeriv gaasimask on seade, kus hingamistegevuse tagab autonoom­ne hapnikuvaru. Ehituselt jagunevad isoleerivad gaasimaskid kolme gruppi: suruõhku kasutavad, suruhapnikku ka­sutavad ja keemilisel reaktsioonil hap­nikku genereerivad seadmed. Suru õhku kasutav isoleeriv gaasimask on sisuliselt akvalang, läbi reduktori hingatakse sisse balloonist pärit õhku ja välja hingatak­se ümbritsevasse keskkonda. Süsteemi puudus on üsna suur kaal, eeliseks aga lihtsus ja töökindlus. See süsteem on laialt levinud tsiviilkäibes – tuletõrjuja­tel ja mäepäästeteenistuses.

Militaarkasutuses on enimlevinud seadmed, kus hingatakse suletud süs­teemis ja autonoomse hapnikuvaru abil asendatakse ainult ärakulutatud hapnik (ingl k rebreather). Selline aparaat on kompaktsem, kuna hapnikku kuluta­takse palju säästvamalt kui suruõhu­seadmes. Normaalrõhul ja rahuolekus vajab inimese põhiainevahetus umbes 0,25 liitrit/min hapnikku, õhku hinga­takse sisse keskmiselt 6 L/min. Seega kasutatakse ära veidi üle 20% sissehin­gatavast hapnikust. Kui sissehingatavas õhus on keskmiselt 21% hapnikku, siis väljahingatavas ligikaudu 16%. Siit tu­lenevalt võimaldab regeneratiivne süs­teem vähendada vajaminevat hapniku­kogust 4­5 korda. Väljahingatavas õhus olevast süsihappegaasist on vaja lahti saada, kuna alates kontsentratsioonist ~3% tekitab see lämbumistunde ja hak­kab mõjuma toksiliselt.

Süsihappegaas ja veeaur seotakse regeneratiivpadrunis spetsiaalsete reak­tiivide abil. Tuntuim meetod on neut­raliseerida seda aluseliste omadustega ühenditega, kuna süsinikdioksiid on

ÜLEVAADE

happeliste omadustega. Võib kasutada näiteks reaktsiooni kaltsiumoksiidi ehk kustutamata lubjaga, mille tagajärjel te­kib kaltsiumkarbonaat (kriit). CaO on võimeline siduma nii süsinikoksiidi kui ka veeauru:

CaO + CO2 → CaCO3CaO + H2O → Ca(OH)2Ca(OH)2 + CO2 → CaCO3 +H2OSeadme peamised komponendid

on hapnikuballoon (rõhk tavaliselt 150 atm), regeneratiivpadrun, hinga­miskott mahuga ~5 liitrit, reduktor­ventiil, mis tagab hapnikuvoolu hinga­miskotti, ja hingamiskotiga ühendatud näomask. Balloon, hingamiskott ja re­generatiivpadrun moodustavad metall­kesta pakitud tervikliku ploki. Välja­hingatav õhk satub väljahingamisklapi kaudu regeneratiivpadrunisse, sealt hin­gamiskotti, kus seda rikastatakse läbi reduktori hapnikuga ning hingatakse sissehingamisklapi kaudu uuesti sisse. Pärast kasutamist on hapnikuballoon vaja hapnikuga taas täita ja vahetada regeneratiivpadrun.

Keemilise hapnikugeneraatoriga seade on kõige kompaktsem isoleeriva gaasimaski tüüp. See koosneb regene­ratiivpadrunist, hingamiskotist ja näo­maskist. Selle süsteemi regeneratiiv­padrun erineb eelmisest, kuna siin on vaja lisaks süsinikdioksiidi sidumisele ka hapnikku genereerida. Võimalik on kasutada näiteks naatriumsuperoksiidi:

4NaO2 + 2CO2 → 2Na2CO3 + 3O24NaO2 + 2H2O → 4NaOH + 3O22NaOH + CO2 → Na2CO3 + H2OEnne kasutamist on regeneratiivpad­

run vaja käivitada spetsiaalse käiviti abil, käivitumisest annab tunnistust padruni temperatuuri tõus. Hapniku generaator on ühekordselt kasutatav, pärast käivita­mist on see sõltumata kasutatud ressur­sist vaja uue vastu vahetada. Seadmes toimub nn pendelhingamine – välja­hingamisel läbib vee­ ja süsinikdioksii­dirikas õhk regeneratiivpadruni, vaba­neb selles süsinikdioksiidist ja rikastub hapnikuga ning satub hingamiskotti. Hingamiskotist hingatakse hapnikuga rikastatud õhk uuesti sisse.

Isoleeriva gaasimaski kasutusaeg sõl­tub füüsilisest koormusest ja veealuse tegevuse korral sügavusest, üldjuhul jääb see vahemikku 1–5 tundi. Ena­mik isoleerivaid maske on kasutatavad ka vee all, näiteks avariiliseks väljumi­seks uppunud soomustehnikast. NB! Hapniku generaatorit ja eriti hapniku­ballooni keermesliideseid on plahvatus­ohu tõttu keelatud õlitada!

Nõukogude isoleeriv hapnikuballooniga gaasimask (Изолирующий подводно-сухопутный аппарат (ИПСА).

Kasutatud kirjandus:

Beyond Pepper Spray: The Complete Guide

To Chemical Agents, Delivery Systems, And

Protective Masks. Michael E. Conti, Paladin

Press 2002

Medical Aspects of Chemical Warfare.

Defense Dept., Army, Office of the Surgeon

General, Borden Institute, 2008

Understanding, Assessing, and Responding

to Terrorism: Protecting Critical Infrastructure

and Personnel. Brian T. Bennett, 2007.

60

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

SÕJAAJALUGU

Kuramaal äralõigatud Sak­sa väegrupi purustami­seks võeti 1944. aasta ok­toobrist kuni 1945. aasta aprillini ette kuus suu­remat pealetungioperat­

siooni, milles osales mõlemalt poolelt kokku ligi miljon sõjameest. Rindeolu­kord meenutas Esimese maailmasõja aegset läänerinnet, kus Briti­Prantsuse väed üritasid aastatel 1915–1917 asja­tult murda Saksa positsioone, kuid piir­duti vaid kitsamates lõikudes mõnekilo­meetriste edasitungimistega.

Saksakeelses ajalookirjanduses kuuenda Kuramaa lahingu nimetu­se saanud operatsioonis, mis toimus 17. märtsist aprilli alguseni, osales ka 8. eesti laskurkorpus. Pealetungikatsed lõppesid aprilli algul järgmiste tule­mustega. 2. Balti rinde, alates 1. aprillist Leningradi rinde Kuramaa grupi, väed olid ränkade kaotuste hinnaga surunud sakslasi tagasi kümmekond kilomeetrit, seejuures ei õnnestunud vallutada ühtki suuremat asulat. Püstitatud eesmärkide täitmata jätmist tunnistavad ka NSV Liidu ja Venemaa ajaloolased.

Sombused ja udused ilmad, vih­ma­ ja lörtsisajud, soine metsamaastik, teede puudus – kõik see osutas, et vali­tud ruumis oli pealetungiplaan ebaots­tarbekas ja nimetatud probleemid olid ilmselged juba enne rünnaku algust.

EESTI LASKURKORPUS LIIGUB KURAMAALEVaatame nüüd meie laskurkorpuslaste osalemist selles nurjunud pealetungis. Kõigepealt toome ära tolleaegse korpu­se struktuuri, juhid ja isikkoosseisu. Põ­hilised väekoondised olid kaks laskur­diviisi (vt tabel 1 lk 63).

2. Balti rinde poliitosakonna aruan­dest 42. armee poliitosakonna ülemale 17. märtsist 1945 loeme, et eesti laskur­korpuse väeosad olid enne pealetungi algust võitlusvõimelised ja valmis täitma neile antavaid ülesandeid. Korpus oli isikkoosseisuga täielikult komplekteeri­tud, laskurdiviisis 8000‒9000 meest, igas diviisi 9 laskurroodus 110‒140 meest. Komandöride ja poliittöötajatega oli kor­pus täielikult komplekteeritud, rahvuselt oli 80‒85% isikkoosseisust eestlased ning 15‒20% venelased. Hinnangu kohaselt oli ligi 50% diviiside isikkoosseisust juba lahingutest osa võtnud ja diviisid relvas­tatud vastavalt ettenähtud koosseisudele.

Kiiruga mobiliseeritud ja pooliku väljaõppega täiendus ei olnud muidu­gi ainult eesti laskurkorpuse probleem, sama mure oli ka Punaarmee läti ja leedu rahvusväeosadel.

Sarnaselt Eestiga varjasid ka Lätis ja Leedus tuhanded mobiliseerimiseas me­hed end metsas ja moodustasid Puna­armee vormi selga saanud, kuid sealt deserteerinud meestega metsavendade põhiosa.

7. märtsil andis 2. Balti rinde juha­tus eesti korpusele korralduse liikuda marsi korras Leedu Mažeikiai piirkon­nast 85 kilomeetrit itta Lätimaale ja asuda Auce linnast 7‒12 km põhja pool kindralleitnant Vladimir Sviridovile alluva 42. armee koosseisu. Teekonda

rindele kirjeldavad laskurkorpuslased kui erilist katsumust. Ilm oli kohutav, edasi liiguti öösiti jalgsi ja mehed olid nii väsinud, et magasid käies. Paljud haigestusid.

Eesti väekoondisega samal päeval viidi 42. armee koosseisu üle ka Pu­naarmee 130. läti laskurkorpus, kes oli just äsja kandnud suuri kaotusi ja välja kurnatud 4. kuni 13. märtsini toimu­nud pealetungilahingutes. Kosumiseks ja ridade koondamiseks jäeti neile vaid mõned päevad. Koos moodustasid värs­ke eesti ja nõrgem läti korpus 42. ar­mee löögigrupi, mille ülesanne oli koos grupist edela pool paikneva 10. kaardi­väearmeega, mida juhatas kindralpol­kovnik Mihhail Kazakov, ümber pii­rata ja hävitada Saksa üksused Salduse piirkonnas ning pealetungi arendades vallutada Liepāja. Eesmärk tundub se­niseid pealetunge ja rakendatud jõudu­sid arvestades täiesti utoopiline ja nagu praktikas selgus – ka täiesti teostamatu.

LÄHTEPOSITSIOONIL ENNE SUURPEALETUNGIKogu eesti laskurkorpuse sõjategevus märtsis arenes üsna väikesel hõredasti asustatud maa­alal, mis jääb tänapäeva Läti Brocēni rajooni (Brocēnu novads) piiresse Salduse linnast kagu pool.

Lahingukäsu sai eesti laskurkorpus 14. märtsil 1945, asudes kohe sisse võt­ma positsioone Kleinase­Baltezersi järve joonel. 16. märtsiks olid korpuse üksused asunud rünnakupositsioonidele. Armee staabilt saadud lahingukäsu kohaselt pidi korpus andma pealöögi oma parema tii­vaga ja murdma läbi vastase kaitse Blide­ne jaama ‒ Ereni joonel ja koostöös 130. läti laskurkorpusega jõudma Ildes­Ezersi järve joonele. Pärast Remte mõisa ‒ Sal­duse joone saavutamist kavatses 42. armee juhatus läbimurdesse paisata 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse, mis selle ajani kuulus 2. ešeloni. Kuni 23. märtsini kuulus korpuse operatiivalluvu­ses teise ešeloni ka 51. kaardiväe laskur­diviis, mis aga 23. kaardiväe laskurkor­puse koosseisu tagasi viidi.

Suurtükivägi oli armee löögigru­

Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945

Hanno Ojalo

Oktoobris 1944 lõikas Punaarmee Kuramaal ülejäänud idarindest ära Saksa väegrupi Nord. Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud siiski Saksa vägesid purustada ja väegruppi likvideerida. Nord pidas vastu kuni sõja lõpuni ja pani relvad maha alles Suur­Saksamaa kapituleerumisel 9. mail 1945.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

61SÕJAAJALUGU

pil võimas. Eesti laskurkorpuse tule­jõu tugevdamiseks moodustati ajutine suurtüki väegrupp, kuhu korpuse suur­tükiväele anti juurde kuus suurtüki­väepolku ja kaks suurtükiväebrigaadi. Koosseisude järgi kuulus suurtükiväebri­gaadi 3­4 divisjoni või 2­3 polku 24 kuni 76 suurtükiga, suurtükiväepolku 12‒36 suurtükki. Ettevalmistava suurtükitule ajal oli korpuse käsutuses ka vasakpool­se naabri, 85. laskurdiviisi suurtükivägi. Suurtükiväe tihedust läbimurdelõigus selgitab tabel 3.

Lisaks oli korpuse pealetungi toeta­miseks ette nähtud kaks tankibrigaa­di. Korpuse ründelõigu paremal tiival kontaktis 130. läti laskurkorpusega pidi ründama 7. laskurdiviis – esimeses eše­lonis 354., teises 300. ja diviisi reservis 27. laskurpolk, ülesandega murda läbi vastase kaitse Kleinase­Baltezersi järve joonel, vallutada Kaulaci (Kaulicase) mõis ning jõuda Strautnieki­Skajauni mõisa jooneni. 7. laskurdiviis pidi vas­tase kaitse läbi murdma umbes 600 m laiusel rindel, milleks diviisi tugevdati 738. suurtükiväe­ ja 478. miinipilduja­polguga ning 87. suurtükiväebrigaadi kahe raskehaubitsadivisjoniga.

Paremat tiiba kindlustas Punaarmee 43. läti kaardiväe laskurdiviis. Eesti korpuse naaber vasakul tiival oli Puna­

armee 122. laskurkorpus, kes läks pea­letungile Ciecere järve ja 249. diviisi vahel 1,5 km laiusel rindel. Ette rutates võib mainida, et selle korpuse pealetung ebaõnnestus täielikult ja ta ei suutnud praktiliselt kilomeetritki edasi tungida, see tekitas eestlastele lisaprobleeme.

Punaarmee luureandmete kohaselt asusid 16. märtsil 1945 teisel pool rinde­joont eesti laskurkorpuse vastas sakslaste 329. ja 218. jalaväediviis, tankibrigaad Kurland ja mõned väiksemad väeosad – kokku 13 jalaväepataljoni 253 kuulipil­dujaga, 90 suurtükki, 38 miinipildujat ja 54 mitmesugust soomusmasinat. Jõgede ja orgudega läbipõimitud metsane ja soi­ne maastik pakkus vaenlasele soodsaid kaitsepositsioone. Küngastel ja kõrgen­dikel asuvad hoonetegrupid, enamikus kiviehitised, olid muudetud tugevateks vastupanusõlmedeks. Peavastupanuliini moodustasid 2­3 pidevat, maastikule häs­ti sobitatud kaevikuteliini. Selliseid posit­sioone oli 4­5 km vahemaadega kolm­neli ja neid kaitsti jalaväe vähesuse tõttu põhi­mõttel: kaitsesse kiilunud pealetungivaid jõude püüti algul käsi­ ja raskerelvade tu­lega looduslike ja kunstlike tõkete rägasti­kus peatada ja seejärel tankide või liikur­suurtükkide toel tagasi lüüa.

Korpuse vasakul tiival ründav 249. laskurdiviis, mille esimese ešeloni moo­

dustasid 925. ja 921. laskurpolk ja teise 917. laskurpolk, pidi murdma läbi vas­tase kaitse Baltezersi järvest lääne pool ning arendada pealetungi põhjasuunas. Diviisi teise ešeloni jäeti 917. laskur­polk. Pealöögi suunda oli tugevdatud suurtükiväe ja jalaväe ründegrupiga, kuhu kuulus neli 152 mm haubitsat, neli 45 mm tankitõrjekahurit, 120 mm miini pildujate patarei, 6 liikursuurtük­ki, automaaturite rood ja sapöörirühm.

PEALETUNG ALGABPealetung pidi algama 16. märtsil 1945, kuid lükati halva nähtavuse tõttu edasi järgmisele päevale. Ka järgmisel päeval, 17. märtsil, algas pealetung 30­minu­tilise suurtükitule ettevalmistuse järel, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini, tiheda lumesaju tõttu kella 9.15 asemel alles kell 13.

Tulelöök oli küll võimas, ent saks­laste kaitsepositsioonide hävitamiseks väheefektiivne. Nimelt ei suutnud eesti suurtükiväelased rindel oldud lühikese aja jooksul metsasel tugevasti soostunud maastikul täpselt kindlaks teha vastase kaitseliini eesjoont, rääkimata juba siht­märkide luurest. Laskeandmed vastase oletatavate tulepunktide kohta valmis­tati ette ainult kaardi järgi, seetõttu jäid paljud tulepunktid terveks ja rünnaku­

Valter Paluvere joonistus korpusepoiste rindeleminekust kirjeldab ilmekalt 1945. aasta märtsis Kuramaal valitsenud raskeid olusid.

62

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

SÕJAAJALUGU

le asunud korpuse jalaväge võttis vastu vastase tihe kuuli­ ja miinipildujatuli.

Seetõttu viidi juba poolteist tundi pärast rünnaku algust kell 14.30 lahin­gusse 7. laskurdiviisi teine ešelon – 300. laskurpolk. Kell 16 jõuti Jelgava–Liepāja raudteeni ning 18.30 tungiti üle raudtee. Kella 19.30–20.00 vahel sooritas vasta­ne vasakult tiivalt soomusrongi tulega toetatud kompaniisuuruste jõududega tugeva vasturünnaku, mis tagasi tõrju­ti ning jätkati aeglast edasiliikumist. 7. laskurdiviisi üksused murdsid esimesel pealetungipäeval 2 km laiusel lõigul kuni 3 km sügavusele vaenlase kaitsesse.

Laskurkorpuse võitlejad nägid kur­ja vaeva nii rünnates kui ka vallutatud positsioonidel ööbides, sest lisaks saksa täpsuslaskurite tule all olemisele muu­tusid läbimärjaks ka riided ja jalad, sest maa lume all oli vett täis, lõkketuld aga teha ei tohtinud ja riided külmusid seljas.

17. märtsi õhtul jõudsid Punaarmee läbimurde riivistamiseks 300. polgu lõi­gus rindele Läti 19. SS­diviisi esimesed allüksused, seega tuli nüüd sõdida lisaks sakslastele ka Saksa sõjaväes võitlevate läti rahvusväeosadega.

Samaaegselt 7. diviisiga korpuse vasa­kul tiival 925. ja 921. polguga pealetungi­le asunud 249. laskurdiviis saavutas vaid väikest edu. Selle diviisi pealetungi takis­tasid vaenlase tugevad vasturünnakud, raudteel kurseeriva Saksa soomusrongi number 26 (Eisenbahn­Panzerzug 26)

tabav tuli ja vasakpoolse naabri ehk 122. laskurkorpuse väeosade mahajäämine. Nii tuli eesti diviisil katta oma jõududega ka vasakut tiiba, mis väeosa jõude nõr­gestas ja killustas. Ka eesti laskurkorpuse parempoolne naaber – 43. läti kaardiväe­diviis – ei saavutanud esimesel päeval ni­metamisväärset edu ja jäi 7. eesti diviisist maha.

Nõukogude poole andmetest ei sel­gu, mitu päeva nimetatud Saksa soo­musrong rindel tegutses, kuid erine­vate kinnituste kohaselt saadi segajast lahti kas suurtükiväelaste tabava tule­ga või sapööride abil, kes õhkisid osa raudteetammist.

PEALETUNG JÄTKUB. BLĪDENE RAUDTEEJAAMA VALLUTAMINE18. märtsil jätkas 7. laskurdiviisi 300. laskurpolgu 1. pataljon parempoolse naabri – lätlaste 43. laskurdiviisi abis­tamiseks rünnakut. Pärast 20­minutilist suurtükitule ettevalmistust alustati kell 11.20 liikumist piki raudteed itta, Blī­dene raudteejaama suunas. Samas piir­konnas asusid veel sama nimega asula ja Pilsblīdene mõis.

Sundinud vasturünnaku ette võtnud vastase taanduma, jõudsid korpuse ük­sused kella 15­ks Blīdene raudteejaama joonele, kusjuures 354. laskurpolk oli sunnitud peatuma Kaulaci mõisa ees. Kell 16.45 viidi 354. laskurpolgu lõigus Kaulaci vallutamiseks lahingusse ka

7. tankibrigaadi allüksused, kuid tan­kid jäid porisse kinni, kandsid tõsiseid kaotusi ja edu ei saavutanud. Brigaadi relvastuses olid välismaise päritoluga (tõenäoliselt USA) tankid.

Hästi kaitstud tugevate kivihoonetega Blīdene raudteejaama vallutamine kestis 300. polgu 1. pataljonil terve päeva ning nõudis rohket suurtükiväe ja reaktiiv­miinipildujate kaasamist. Pärast lõunat vallutati raudteejaamast mõne kilomeet­ri kaugusel paiknev Pilsblīdene mõis.

Sakslased kaitsesid visalt ja püüdsid mõisa tagasi vallutada.

Pärast 18. märtsi keskööd jõudsid kohale mõned Punaarmee tankid, kes asusid pealetungi toetama, kuid sellest hoolimata õnnestus jaama territoorium vallutada alles 19. märtsil kella 4 paiku varahommikul. Edasi põhja poole tun­gida enam ei suudetud.

Huvitava on märkida, et raudteejaa­ma vallutamise au himustavad endale ka 917. laskurpolgu võitlejad ja 43. läti kaardiväediviisi sõdurid, seega võisid sündmuses osaleda ka nemad.

Blīdene raudteejaama vallutamisel langes 18. märtsi hommikul ka 300. polgu 1. pataljoni 1. roodu 2. rühma komandör kommunistlik noor leitnant Jakob Kunder, kes esildise kohaselt vaenlase dzotti (või blindaaži) rünnates haavata sai, oma kehaga laskeava kattis ja kellele postuumselt omistati Nõuko­gude Liidu kangelase aunimetus.

Nõukogude väed olid 1945. aastal koondanud Kuramaale tohutu suurtükiväe. 8. eesti ja 130. läti laskurkorpuse 6,5 km pikkuses läbimurdelõigus ulatus suurtükkide ja miinipildujate koguarv 1121-ni. Paari päevaga tulistati Saksa vägede positsioonide vastu välja muljetavaldavad 60 000 eri kaliibriga mürsku.

RIIG

IARH

IIV

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

63

Kuramaa lahingute ajal oli väeosade komandörkoosseis järgmine:

KORPUSE JUHTKONDkomandör kindralleitnant Lembit Pärn, asetäitja poliitalal polkovnik August Pusta, staabiülem kindralmajor Jaan Lukas, tagalaülem polkovnik Jaan Luks, suurtükiväeülem polkovnik Karl Aru

DIVIISIDE JA POLKUDE JUHTKONNAD 7. diviis, kindralmajor Karl Allikas, 27. laskurpolk, polkovnik Elmar Horn, 300. laskurpolk, alampolkovnik Ilmar Paul, 354. laskurpolk, polkovnik Vassili Võrk, 23. suurtükiväepolk, alampolkovnik Arnold Poolus, 249. diviis, kindralmajor Johan Lombak, 917. laskurpolk, alampolkovnik Peeter Liivak, 921. laskurpolk, polkovnik Olav Mullas, 925. laskurpolk, polkovnik Peeter Lepp, 779. suurtükiväepolk, alampolkovnik Kaarel Uibo

7. laskurdiviis, mille koosseisus olid:

27. laskurpolk300. laskurpolk354. laskurpolk482. luurerood23. suurtükiväepolk283. üksik hävitus­tankitõrjedivisjon36. sapööripataljon118. üksik sidepataljon86. meditsiiniline sanitaarpataljon70. üksik keemiakaitserood39. autotranspordirood

249. laskurdiviis, mille koosseisus olid:

917. laskurpolk921. laskurpolk925. laskurpolk328. luurerood779. suurtükiväepolk307. üksik hävitus­tankitõrjedivisjon417. sapööripataljon669. üksik sidepataljon267. meditsiiniline sanitaarpataljon243. üksik keemiakaitserood65. autotranspordirood

Lisaks olid korpuse juhatuse otsealluvuses sellised väeosad:

85. korpuse­suurtükiväepolk, 28. üksik sapööripataljon, 49. üksik sidepataljon, 8. eesti laskurkorpuse üksik tõkestussalk.

Reserv­ ja väljaõppeüksused, millest saabusid korpusse lisajõude langenute ja haavatute asendamiseks, ei kuulunud otseselt korpuse koosseisu ja paiknesid Eestis. Need olid 1. eesti üksik taga vara­laskurpolk (paiknes algul Narvas, siis Tartus) ja 8. eesti laskurkorpuse eesti tagavara­laskurpataljon.

Tabel 1.

Korpuse isikkoosseis Korpuse sõjameeste arv 25. jaanuaril 1945(ilma tagavaraväeosadeta)

Pärast raskeid kaotusi Eesti – eriti Saaremaa – vallutamisel ja pärast mobiliseeritute lisandumist oli mehi 20 000 ja 30 000 vahel. Kokku oli Punaarmees sel ajal üle 34 111 mehe. Arvestada võib, et nagu eelmistelgi aastatel, oli 2000–3000 eestlast tegelikult muudes Punaarmee väeosades.

7. laskurdiviis 9391

249. laskurdiviis 9365

korpuse juhtkond ja korpuse eriüksused 1347

kokku 20 103

Tabel 2.

SÕJAAJALUGU

Eesti laskurkorpuse sõjategevuspiirkond Kuramaa rindel 1945. aasta märtsis.

rindejoon 17.03 hommikul

8. eesti laskurkorpuse ja lähemate naabrite peamised löögisuunad 17.–19.03.1945

rindejoon 17.03 õhtul

rindejoon 18.03 õhtul

rindejoon 19.03 õhtul

peamised löögisuunad 21.–24.03.1945

Saksa vägede peamiste vastulöökide suunadSaksa vägede soomusrong

rindejoon operatsiooni lõpuks

eesti laskurkorpuse paiknemisrajoonid 9.–12.05.1945

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

64 SÕJAAJALUGU

Samal ajal jätkas 249. laskurdiviis aeglast edasiliikumist põhja suunas piki Baltezersi järve läänekalda metsast ala. Viinud päeva teisel poolel oma paremal tiival lahingusse ka 917. laskurpolgu, jõuti õhtuks raudteetammi joonele. Pa­raku ei saadud tankidelt abi, sest ras­kete teeolude ja armee esimese ešeloni vähese edu tõttu ei viidud sel päeval la­hingusse 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpust, kes pidi asuma selles suunas edu savutama.

KAULACI MÕISA VALLUTAMINEPärast kahepäevast pealetungi grupee­riti ööl vastu 19. märtsi korpuse jõude ümber. Kaulaci (eestikeelne mugandus; läti keeles Kaulices muiža, saksa keeles Kaulitzen) mõisa all toppama jäänud 7. diviisi 354. laskurpolk viidi teise ešeloni kosuma, teda asendas seni diviisi reser­vis olnud 27. laskurpolk, kes koos 300. laskurpolguga pidi 7. tankibrigaadi toel arendama pealetungi Kaulaci suunas. 19. märtsil kell 12.05 alustas eesti korpus kogu rindel uut rünnakut. 27. laskurpol­gu esimene rünnak Kaulacile löödi tagasi, kuid kell 16 korratud rünnakuga haarati mõis külgedelt, kell 20 õnnestus Kau­lacisse sisse tungida ja sakslaste vastupa­nu murti kella 22­ks. Diviis liikus päe­va jooksul edasi 1‒1,5 kilomeetrit ning laiendas rinnet umbes kilomeetri võrra.

Saksa kaitse kriitiline olukord Kau­laci all sundis reservide puudumise tõttu mujalt ära tooma ja sellesse rinde­

lõiku saatma abivägesid, kes vasturün­nakutega eesti laskurkorpuse edasilii­kumise seisma panid. 249. laskurdiviis, kes ümbergrupeerumise käigus oli ööl vastu 19. märtsi üle võtnud osa 7. las­kurdiviisi pealetungisektorist, jätkas aeglast edasiliikumist põhja suunas, jõudes päeva lõpuks ida­läänesuunalise maanteeni. Seoses vasakpoolse naabri 122. laskurkorpuse suutmatusega edasi liikuda, tuli diviisi tiiva kindlustami­seks 20. märtsil 921. laskurpolk pöörata tiivaga läände. Diviis murdis küll sel­lel päeval läbi vastase põhipositsiooni, kuid peatati Vikstrauti mõisa suunalt tulnud tugevate vasturünnakutega.

21. märtsil läbiviidud uue ümbergru­peerimisega võttis 249. laskurdiviis paremal tiival üle osa 7. laskurdiviisi ründe lõigust, mille diviisi rinne laienes 6,5 kilomeetrini.

PEALETUNG TAKERDUB, 20.–23. MÄRTS42. armee staap nõudis kiiremaid edu­samme. Eesti ja läti laskurkorpustele anti käsk arendada 21. märtsil pealetun­gi Remte mõisa suunas, milleks samal päeval viidi 7. laskurdiviisi paremal tii­val lahingusse eesti korpusele allutatud 51. kaardiväe laskurdiviis. 42. armee komandör V. Sviridov nõudis, et mur­taks läbi vaenlase peakaitsevöönd, mille kahte esimesse kaitsepositsiooni eestla­sed olid eelmistel lahingupäevadel sisse kiilunud, seejärel tuli plaani kohaselt viia

läbimurdesse Remte mõisa ja Salduse vahelise maantee joonelt kindralleitnant V. Obuhhovi 3. mehhaniseeritud korpus. Pärast kell 9.15 alanud 30­minutilist ette­valmistustuld, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini – see on üle 4000 mürsu ja miini minutis – asusid korpuse üksused kell 10 pealetungile, kuid liiku­sid päeva lõpuks edasi väga vähe. Kaardi­väelased 7. laskurdiviisi paremal tiival edu ei saavutanud ja tõmbusid lähte­positsioonile tagasi.

Ööl vastu 22. märtsi vahetati rapitud 27. laskurpolk eesliinilt vahepeal korras­tatud 354. laskurpolgu vastu välja ja viidi lõuna poole raudteed diviisi reservi.

22. märtsi hommikul, pärast poole­tunnilist suurtükiväe ettevalmistustuld, mille jooksul vastase positsioonide pih­ta tulistati välja veel 60 000 mürsku ja miini, jätkati uuesti rünnakuid. Lahing kestis kogu päeva. Vaenlase raevukat vastupanu ja korduvaid vasturünna­kuid likvideerides liikusid 300. ja 354. laskurpolgu roodud umbes kilomeet­ri võrra edasi, jõudes õhtuks Katarja­gi­Vikstrauti lähistele.

22. märtsi õhtupoolikul saadeti 7. laskurdiviisist korpusekomandör kind­ralleitnant Lembit Pärna korraldusel väidetavalt juba Vikstrauti mõisa val­lutanud 249. laskurdiviisi 917. laskur­polguga sidet looma ja vajadusel mõisa vallutama 354. laskurpolgu 7. rood kap­ten H. Varendi juhtimisel. Rood murdis vastase asetusest läbi ja kadus. Hiljem

Laskurkorpuse juhtkond. Keskel Lembit Pärn.

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

65SÕJAAJALUGU

selgus, et vaenlane oli piiranud enamiku võitlejaid eesotsas roodu komandöriga Vikstrauti mõisas sisse. Osa neist langes, osa sattus vaenlase kätte vangi.

Kahe diviisi koostöös üritatud rün­nakukatse Kaulaci mõisast põhjasuunas asuvasse metsamassiivi löödi tagasi.

VIIMANE PEALETUNGIKATSE23. märtsil tegi 42. armee juhatus vii­mase katse vastase kaitsest läbi mur­da, saates eesti korpuse paremal tiival lahingusse armee reservis olnud 23. kaardi väe laskurkorpuse, kelle ülesanne oli jõuda Remte joonele. 7. eesti laskur­diviisi, kes tõrjus sel päeval mitu vasta­se vasturünnakut, paremal tiival läksid rünnakule kahe kaardiväediviisi väe­osad. Loodetud edu jäi tulemata.

Lisaks sakslaste­lätlaste vihasele vastu panule seiskas eesti laskurkorpuse edasiliikumise ka ilmastik. Polkovnik Vassili Külaotsa sõnul olid märtsi lõpu sulailmad muutnud pinnase põhjatuks mülkaks, kuhu jäid kinni mitte ainult autod, vaid ka hobuveokid. Soomusma­sinad olid vähesed teed põhjani segi pöö­ranud. Korpuse järelvedu oli raskenda­tud, kohati tuli laskemoona lausa käsitsi kohale tassida. Samasugused probleemid olid ka läti laskurkorpusel. Siinjuures ei maksa unustada, et samade raskustega olid pidevalt hädas ka Kuramaa kaitsjad, kelle probleemidele lisandus kütusepuu­dus – juba 1944. aasta sügisest oli ben­siinimootoriga autosid lubatud kasutada vaid aktiivse lahingutegevuse perioodil.

25. märtsist lõpetas eesti laskurkor­puse vastane vasturünnakud ja rinne jäi paigale.

KAITSEPOSITSIOONIDEL, 24.–31. MÄRTSKindral Pärna käsul jäid 7. laskurdiviisi 300. ja 354. laskurpolgud 24. märtsi õh­tul kaitsele seal, kuhu nad olid jõudnud. 27. laskurpolk toodi diviisi paremale tiivale ja rajas kaitseliini enam­vähem Blidene­Kaulaci üldjoonel. Sama tegi ka 249. laskurdiviis.

Laskurkorpuslased pingutasid tõsi­selt, et uutel positsioonidel maasse kae­vuda. Töö käis 25.‒31. märtsini. Pime­datel, poristel öödel, võimaluste piirides ka udustel päevadel kaevasid ja süven­dasid võitlejad tranšeesid, ühendasid üksikuid laskurpesi ja nende gruppe üheks katkematuks kaevikute jooneks. Kohati nihutati seda ette, vaenlase poo­le, kohati tõmmati tagasi, et saada pare­mat vaatlus­ ja laskeala. Esimese tranšee taha kaevati teine joon, mis ühendati

esimesega, tagalasse viidi aga ühen­duskraavid. Ehitati tulepesi kuulipildu­jaile ja tankitõrjerelvadele, positsioone miini pildujatele. Tähtsamail suundadel rühmitati kõik need fortifikatsiooniele­mendid toetuspunktideks ja vastupanu­sõlmedeks. Sapöörid juhatasid vaatlus­ ja komandopunktide ehitamist ning panid ohtlikele suundadele miine. Kõik ehitised moondati hoolikalt.

Rööbiti kõigi nende töödega jälgiti pidevalt ja teraselt vaenlase tegevust. Öösiti käidi luureretkedel, et kursis olla vastase jõudude ja relvade paigutuse ja tulevikukavatsustega ning õigel ajal vastuabinõud tarvitusele võtta. Täpsus­laskurid võtsid kirbule ettevaatamatuid vaenlase sõdureid. Kontrolliti ja täpsus­tati eesti suurtükiväelaste tulesüsteemi: igale tulepositsioonile asetati vastav relv ja tehti sellest proovilaske, märkides seejuures ära kaugused ning sihikusea­ded. Juurdeveo ja evakuatsiooni hõlbus­tamiseks ning varudega manööverda­mise kergendamiseks ehitati palkteid, mis kulgesid nii paralleelselt rindega kui ka tagalasse suuremate magistraalideni.

Ligi nädala ehk 30. märtsini püsis eesti laskurkorpus kaitses. 31. märtsil andis armeejuhataja käsu korpus rindelt tagasi tõmmata ja 2. aprilli õhtuks olid kõik eesti üksused rindelt lahkunud.

Läti laskurkorpuse edutud rünnaku­katsed jätkusid siiski veel kuni 27. märtsi­ni. 29. märtsil viidi Punaarmees teenivate lätlaste verest tühjaksjooksnud väekoon­dis rindelt ära teise ešeloni kosuma.

TULEMUSED JA HINNANGUDArmeesuurtükiväe ja tankidega tugev­datud laskurkorpuse jaoks ei olnud 7 km laiune ja kuni 6 km sügavune sissemurre Saksa kaitseliinidesse kuue päeva jook­sul eriti kiiduväärt tulemus. Arvestades ebasoodsat maastikku ja kevadist teede­lagunemist võib seda siiski optimaalseks pidada. Murti läbi sakslaste peakaitse­vööndi kolmest kaitsepositsioonist ja tekitati talle suuri kaotusi. On küllaltki tõenäoline, et sakslaste­lätlaste kaotu­sed võisid olla samas suurusjärgus eesti korpuse omadega. Rohkem võib uskuda sõjavangide ja võetud trofeede arvu, kui­gi osa relvastusest võis olla purustatud või kasutuskõlbmatu. Eesti laskurkorpus võttis vangi 105 vastase sõjaväelast, tro­feedeks saadi 3 tanki, 2 ründekahurit, 5 soomustransportööri, 18 suurtükki, 9 miinipildujat, 6 leegiheitjat, 8 raske­ ja 38 kergekuulipildujat, 253 vintpüssi, 109 püstolkuulipildujat, 5 autot ning muud lahingumoona ja ­varustust.

Kahenädalastes lahingutes kaotas ees­ti laskurkorpus 1072 meest surnutena ja teadmata kadunutena ning 4953 haava­tutena, kellest 174 surid. Kaotused jagu­nesid 7. ja 249. diviisi vahel enam­vähem võrdselt. Paarkümmend meest võis ka vastase kätte vangi langeda.

Kahenädalastes lahingutes kaotas laskurkorpus 30% oma koosseisust, kui­gi osa kergelt haavata saanutest võis riv­vi jääda või kiiresti naasta. Arvestades, et tagalaüksused – staabid, voorid, osa­liselt suurtükivägi ja side – moodustasid koosseisust kolmandiku, kasvab kao­tuste protsent jalaväeüksustes umbes 43­ni ehk teiste sõnadega sai kergemalt või raskemalt haavata peaaegu iga teine eesliinil olnud jalaväelane.

Pikemat aega lahingutes olnud läti laskurkorpuse diviiside kaotused olid märksa raskemad. Lühida ja tabava kokkuvõtte osavõtja ja elukutselise oh­vitseri silmade läbi teeb 60 aastat hiljem 8. eesti laskurkorpuse ajaloo Kuramaa lahingute perioodist erupolkovnik A. Timberg: „Meile, ohvitseridele, polnud siis ja ka pole praegu arusaadav, miks ilma vajaliku ettevalmistuseta, ilma vastase kaitse luureta alanud kevadise teedelagunemise ajal saadeti peaaegu käigu pealt pealetungile meie suured jõud. Oodatud tulemust me sellega ei saavutanud, kahenädalaste ägedate la­hingutega liikusime edasi üpris vähe. Pealetungivad üksused ja väekoondi­sed kandsid märkimisväärseid kaotusi isikkoosseisus ja tehnikas.“

Teisest küljest ei saa eitada, et nendes rasketes tingimustes suutis eesti laskur­korpus end siiski 7 kilomeetri sügavu­selt Saksa kaitseliinidesse sisse murda – võimalik, et rohkemat ei oleks suutnud ükskõik milline teine väeosa. Korpuse­poisid näitasid end korralike sõjamees­tena, kahju vaid, et tuli sõdida võõraste huvide eest naaberrahva sõduritega.

Kuigi NSV Liidu perioodil püüti las­kurkorpuse Kuramaa pealetungi esitada suure võiduna, oli tegelikult tegu täiesti mõttetu ja kaotusterohke episoodiga, millel ei olnud ei sakslaste Kuramaa väegrupile ega ka kogu sõja käigule vähimatki mõju. Kuues Kuramaa la­hing lõppes järjekordselt sakslaste tõr­jevõiduga ja eesti laskurkorpuse jaoks kaotusega.

Õnneks rohkem laskurkorpuslastel selles sõjas lahingusse astuda ei tulnud, suuremaid pealetunge Punaarmee gru­peering Kuramaal ei üritanud. 8.­9. mail 1945 Suur­Saksamaa kapituleerus ja rel­vad pani maha ka väegrupp Kurland.

66

SÕD

UR N

R 2 (89) 2016

TUTVUSTUS

Tšehhi põrguks hakati nime­tama lühikest aega 1945. aasta mais, kui Sileesia rindel paiknev Eesti diviis lootis pärast Saksamaa tin­gimusteta kapituleerumist

pealetungiva Punaarmee eest põgeneda ja läbi Tšehhimaa jõuda USA vägedeni, kes olid vallutanud Baierimaa ja jõud­nud juba Tšehhimaa lääneserva. Tšeh­hi vastupanuvõitlejad, kes olid 1. mail alustanud sakslaste­vastast ülestõusu, nõudsid eestlastelt relvade loovutamist ja vaatamata lubadustele nad seejärel läbi lasta vangistati eesti sõjamehed ja anti seejärel üle kohale jõudnud Puna­armee üksustele. Seda saatsid tapmised, röövimised ja piinamised. Väike osa diviisi sõjameestest pääses siiski Lään­de, suurem osa aga viidi sõjavangidena NSV Liitu. Kui palju eestlasi Tšehhi põr­gus hukkus, on täpselt kindlaks tegema­ta. On pakutud numbreid 300­st kuni 3000­ni, kuid usaldusväärsem on pigem väiksem arv.

Nimetuse Tšehhi põrgu tekkimist on raske täpselt kindlaks teha, kuid raa­matusse sai see raiutud ühe Eesti diviisi allohvitseri Juhan Lindströmi Kanadas 1960. aastal ilmunud mälestusteraama­tus, mis kandiski nime „Tšehhi põrgus“. Lindströmi ladusalt kirjutatud emotsio­naalses ja mõtisklevas laadis raamat on kujunenud omamoodi tüvitekstiks, mis sisaldab endas suurema osa Tšehhi põr­gule iseloomulikke sündmusi.

Raamat algab eestlaste tegevuse kir­jeldamisega Saksa sõjaväes 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta maini. Neu­hammeri väljaõppelaagris moodustati uuesti 20. SS­vägede diviis, kuhu kuulus umbes 10 000 – 11 000 eestlast, ja saa­deti jaanuaris Sileesia rindele, kus vahe­aegadega võideldi kuni 8. maini 1945, kus satuti märtsikuus piiramisrõngasse Oppelni (tänapäeval Opole) piirkonnas ja murti sealt suurte kaotustega väl­ja. Vaid diviisi tagavararügement viidi 1945. aasta kevadel Sileesiast Taani, kus selle väeosa meestel õnnestus end sama aasta mais inglastele vangi anda.

Miks levib Tšehhi põrgu kohta palju legende? Väga paljud eriti jubedad hir­mu­ ja õudusjutud, mis sealsete sünd­muste kohta liikusid, ei pärine sünd­muste pealtnägijatelt, vaid heal juhul tuttavatelt või tuttavate tuttavatelt või olid lihtsalt kuuldused. Loomulikult toimus sel ajal nii Tšehhimaal kui ka mujal Ida­Euroopas kohutavaid asju, ebainimlikke vägivalla­ ja inimsusevas­taseid kuri tegusid. Selles raamatus on autor kõik episoodid jaganud kaheks. Esimeses kategoorias on sündmused, mida jutustaja isiklikult läbi elas või oma silmaga pealt nägi. Teise kategoo­riasse kuuluvad aga kas tuttavatelt või võõrastelt inimestelt kuuldud lood.

Raamatut kirjutades otsis autor raa­matutest, artiklitest, intervjuudest ja internetist allikaid, põhiliselt Tšehhi põrgu läbi elanud inimeste mälestusi. Pikemalt või lühemalt on kasutatud ligi 50 eesti mehe mälestusi, kes enamjaolt

olid sõjaväelased, kuid nende hulgas on ka eesti tsiviilpõgenikke.

Tervikpilti toimunud traagilistest sündmustest on keeruline kokku pan­na. Tšehhimaa oli ja on praegugi suur, eestlased hajusid toimuvas rahvasterän­damises laiali ja puutusid kokku paljude kohalikega. Oli tšehhe või sudeedisaks­lasi, kes neid igati aitasid, ja oli neid, kes eestlasi tapsid ja piinasid. Paljudest tapetutest ei jäänud mingeid andmeid ja nad maeti sinnasamasse anonüümsete Saksa vormis sõduritena.

Raamatus on eraldi vaadeldud eest­laste vangistamist, vangisolekut ja sealt pääsemist, samuti põgenemisjuhtu­meid. Arutletud on alternatiivsete või­maluste üle – kas diviis oleks suutnud soodsatel asjaoludel relvadega läbi mur­da kuni USA vägedeni.

Enamik Eesti diviisi sõjamehi lahkus juba mõne nädala jooksul 1945. aasta mais neile ebasõbralikult territooriumilt, kus nüüd oli taastatud Tšehhoslovak­kia riik. Kel rohkem vedas, see pääses lääneriikide okupatsioonitsoonidesse Saksamaal (ligi 700 meest). Enamik aga (4000–5000 meest) pidi veetma poolteist aastat sõjavangistuses Venemaal või mitu aastat Poolas. Osavamad ehk napilt sada­kond pääsesid ka kohe koju Eestisse.

Raamatus on lühidalt kirjeldatud ka tšehhide ajalugu ja tegevust Teises maa­ilmasõjas ning saksa­tšehhi vaenu juuri, tutvustatud 1945. aasta nn maiülestõusu – see on Tšehhi ajaloos oluline ja positiiv­ne sündmus – ja millisena nägid tšehhid lääne poole rühkivat Saksa sõjaväe ja põ­genike massi, kellest eestlased moodus­tasid mikroskoopilise osa.

Üks tuntumaid Tšehhi põrgu ohvreid Paul Maitla tapeti ja maeti Nymburki linna territooriumile, kuid kui palju ees­ti sõjamehi nimetutesse ühishaudadesse maeti, jääbki ilmselt selgusetuks. Autori suurim soov on selle raamatuga püstita­da omamoodi mälestusmärk neile ees­ti sõjameestele, kes pidid kurja saatuse keerdkäikude tõttu jätma oma elu nei­le võõras sõjas ja puhkavad nimetutes haudades Tšehhimaa mullas.

Eesti sõjameeste põrgulikud päevad

• Hanno Ojalo• Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945• 208 lk• Kirjastus Ammukaar OÜ

MAIKUUS AVAB ESTSOF OMA AMETLIKU FACEBOOKI LEHEKÜLJE.KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.