E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Eesti sepistab endale soomusrüüd

Maavaatlusradarid kui luuraja abilised

Aastapäeva paraadi peeti koos sõpradega

Sõdur nr 1 (88) 2016

TANK M1 A2. SINU SÕPRADE TERASHAAMER.

Kuidas on Sinu karastusega? Vaata kohe >> www.elukutse.ee/scouts

Lisainfo: www.vk.kra.ee ja www.facebook.com/kaitsevagi.vk

UUSIM RELVASTUS OTSIB ENDA KÕRVALE

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

31 / 2016

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Eesti vabariigi aastapäev piltides

10 Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase vabariigi 98. aastapäeva kõne

12 Eesti soomusrüüle lülisid sepistamasEesti soomusmanöövervõime arengust ja lahingu masinate ostmisega seotud taga-maadest kirjutavad kolonelleitnant Kalle Teras ja reservmajor Ivar Jõesaar.

28 Sõduri baasväljaõppekursuse muutmine tõhustab väljaõpetLeitnant Ivo Peets tutvustab Kalevi jalaväepataljoni näite varal sõduri SBK muutmisel tekkivaid uusi võimalusi.

32 Maavaatlusradarid: luuraja kõikenägevad abilisedElektroonilised seadmed on muutunud nüüdisaegses sõjapidamises üliolulisteks abilisteks, seda eriti luure valdkonnas, kirjutab kapten Andrei Šlabovitš. Taktika-liseks luureks kasutatakse ka kaasaskanta-vaid maavaatlusradareid, sellest lähemalt juttu tulebki.

36 Soomusmanöövervõime praktikas – kuidas see välja näebGraafi liselt seletab teema lahti KVÜÕA juht kolonel Martin Herem.

38 Taevas täis ohtlikke lendavaid silmiTänapäeval on mehitamata õhusõiduki-te (UA-de) kasutamine saanud moodsa sõjapidamise lahutamatuks osaks. UA-de ajaloost ja arendamisest nii Venemaal kui ka mujal maailmas kirjutab analüütik Jaan Kask.

45 Ajalooteadus sõjateaduse käsutusesKaptenmajor Taavi Urb uurib sõjateaduse ja ajalooteaduse omavahelisi seoseid.

47 Õppusel Siil osalenud on valmis Eestit kaitsmaMajor Evert Paas kaitseväe peastaabi stra-teegilise kommunikatsiooni osakonnast

toob artiklis välja kõige olulisema 2015. aasta reservväelaste arvamusküsitlusest.

53 Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudelKes on ohvitser, milline on ohvitseri teenistuskäik tegev- ja reservteenistuses, millised on ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ning väljaõppe ja ametikohtade omavahelised seosed, võtab kokku major Ants Torim.

57 Suurõppus Trident Juncture 2015 – kaitseväe logistikute proovikiviNooremleitnant Taavi Laasiku artikkel

kirjeldab, kuidas täpselt tohutu kogus suurõppusel vajalikku varustust ja sajad inimesed Hispaaniasse ja tagasi jõudsid.

63 Utria dessant kui sõjataktika musternäideAjaloolane Eric Sibul annab haarava üle-vaate Eesti Vabadussõja ühest edukamast operatsioonist.

70 Filmiarvustus – sõdur maksab alati kõrgeima hinnaVaatluse all on Taani režissööri Tobias Lindholmi keerulisi eetilisi küsimusi tõsta-tav fi lm „Sõda“.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Toimetaja reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

18 Mässutõrje kui tänapäeva reaalsusMajor Margus Kuul annab Afganistani ja Saksamaa näidete varal ülevaate mässutõrje võimalustest tänapäeva maailmas.

SCAN

PIX

/ O

DD

AN

DER

SEN

4

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

EESTI UUDISED

Kuressaares kohtusid 14. jaa-nuaril Balti riikide ja Põh-jamaade kaitseväe juhata-jad, et arutada piirkondliku

julgeoleku ja riikidevahelise kaitse-koostöö küsimusi, samuti rahvus-vahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemist ning suvel Varssavis kor-raldatava NATO tippkohtumise põ-

Kaitseväe juhataja kindralleit-nant Riho Terras tutvustas 17. veebruaril mereväebaasis 17-le Ameerika Ühendriikide kõrge-

male ohvitserile Eesti riigikaitsesüsteemi.Eestis kohtusid kindralid presiden-

di Toomas Hendrik Ilvese ja Ameeri-ka Ühendriikide suursaadikuga Eestis James Desmond Melville’iga, samuti peaminister Taavi Rõiva, välis minister Marina Kaljuranna, riigi kogu riigikaitse-komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni

ja kaitseministeeriumi kantsleri Jonatan Vsevioviga ning külastasid NATO kü-berkaitse koostöökeskust.

17 äsja oma esimese kindrali või ad-mirali auastme saanud USA kõrgemat ohvitseri viibivad Eestis riikliku õppe-programmi raames, mis näeb ette tutvu-mist liitlasriikide julgeolekusüsteemiga, et tagada USA ühendoperatsioonide doktriini edukas elluviimine.

USA on korraldanud Balti riikides suuremahulisi õppusi Saber Strike ja

BALTOPS. Sel aastal Eestis läbi viidav Saber Strike toob siia viimaste aastate suurima USA väekontingendi.

Ameerika Ühendriigid on aidanud Eestile hankida tehnikat ja relvastust, neist viimaste seas on alates eelmise aas-ta septembrist Eesti kaitseväe relvastu-ses Ameerika Ühendriikidelt hangitud tankitõrjesüsteem FGM-148 Javelin. Samuti on Ühendriigid toetanud sada-de Eesti kaitseväelaste väljaõpet USA sõjalistes õppeasutustes.

Ligi 20 USA kindralit külastas Eestit

Kaitseväe juhataja: Balti- ja Põhjamaade koostöö tugevdab piirkondlikku julgeolekut

hiteemasid. Kindralleitnant Riho Terrase sõnul on Balti riikide ning Põhjamaade seisukohad ning aru-saamad piirkondliku julgeoleku osas väga sarnased ning kõik riigid on Venemaa agressiivse käitumise tõttu oluliselt kohandanud oma sõjalis-po-liitilist mõtlemist ning sellest lähtu-valt ka kaitseplaneerimist.

Põhjamaade ning Balti riikide kaitse väe juhatajate mitteametlik kohtumine leiab aset kord aastas jaa-nuaris väljaspool pealinnu. Saaremaal korraldatud aruteludel osalesid lisaks Eesti kaitseväe juhatajale Läti, Lee-du, Norra, Rootsi, Soome ning Taani kaitse väe juhid. Eelmisel aastal kohtu-ti Norras.

Kaitseväe keskpolügoonil lõppes 21. veebruaril Scouts pataljoni talvelaager, kus koos kaitse-liitlaste ja liitlastega harjuta-

ti koostööd ja sõjapidamist talvistes tingimustes.

Ligi kahe nädala jooksul harjutati nii ala hõivamist ja julgestamist, luuretege-vust, kiirkaitset kui ka tagala- ja medit-siinitoetusega seonduvaid tegevusi. Õp-pus kulmineerus eelmise nädala lõpus pataljonitaseme taktikalise harjutusega.

Õppusel osalesid Scoutspataljo-ni kaitseväelased, Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased ja Ameerika Ühendriikide 2. ratsaväe-rügemendi 3. eskadroni Eestis viibiva jala väekompanii võitlejad. Kokku oli talvelaagris üle 650 osaleja.

Tänavune talvelaager oli Scouts-pataljoni jaoks juba kuues, liitlasüksu-sed osalesid õppusel teist korda.

Kaitseväe keskpolügoonil olid 22. jaanuaril esimesed Eesti kaitse-väe lahinglaskmised tankitõrje-süsteemist FGM-148 Javelin.

Mõlemad raketid tabasid neile mõel-dud sihtmärke, milleks olid kaks objek-ti, lähem 500 ning kaugem 1400 meetri kaugusel.

Lisaks Javelinile lasid kaitseväelased sihtmärkide pihta ühe raketi tankitõrje-süsteemist MILAN, mis on samuti tan-

kitõrjekompanii relvastuses. Mõlemad Javelini tankitõrjesüsteemi käsitsenud laskjad läbisid möödunud sügisel relva-süsteemi koolituse, üks neist teenib 1. jalaväebrigaadi tankitõrje kompaniis ja teine Kaitseliidus.

Eesti kaitseväe relvastuses on FGM-148 Javelin alates eelmise aasta sep-tembrist, kui Eestisse jõudsid ligi 80 Ameerika Ühendriikidest tarnitud relvasüsteemi.

Tankitõrjesüsteemi Javelin lasud tabasid sihtmärke

Scoutspataljon harjutas liitlastega talvist sõjapidamist

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

5

1. jalaväebrigaadi kaitseväela-sed osalevad õppusel LeedusLeedus lõppes 12. veebruaril rahvus-vaheline kaardiõppus Red Knight 2016, kus Taani diviisi koosseisus planeerisid sõjalisi operatsioone ka 1. jalaväebri-gaadi staabi kaitseväelased. Red Knight 2016 on osa Taani diviisi väljaõppetsük-list, kus vastavalt õppuse stsenaariumi-le harjutatakse sõjaliste operatsioonide planeerimist ja läbiviimist Balti riikides, et tõrjuda fiktiivse riigi Botnia rünnak. Väljaõppetsükli järgmine osa, staabi-õppus Saber Knight 2016 toimub juuni alguses Eestis.

Taani diviis kuulub NATO Kirdekor-pusesse, mis on valmis täitma Põh-ja-Atlandi lepingu artiklist 5 tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid ning osale-ma rahvusvahelistel kriisireguleerimis-operatsioonidel. Diviisi koosseisus on viis brigaadi: üks igast Balti riigist ning kaks Taanist.

Kaitseväelased pidasid liitlastega Tapal sarikapiduTapa linnakus tähistasid 1. jalaväebri-gaadi ja Ameerika Ühendriikide kaitse-väelased veebruari keskel uue liitlastele mõeldud kasarmu sarikate alla saamist.

Jaanipäevaks valmivas kasarmus on 300 magamiskohta, 13 õppeklassi, 32 töökohta, ruumid ladudeks, varustuse hoolduseks ja õppetööks simulaatorite-ga. Projekt on koostatud Võrru ehitatud KVÜÕA lahingukooli kasarmu-õppe-hoone baasil. Kasarmuhoonet ehitab Nordecon AS. Järgmiste töödena on Tapa linnakus plaanis sel suvel alustada uue söökla ehitust ning soomusmanöö-vervõimet toetava taristu arendamist.

Kaitsevägi sai juurde 82 rühmaparameedikutKaitseväe toetuse väejuhatuse meditsii-niväljaõppekeskuses Ämaris lõpetas 14. jaanuaril 82 ajateenijat rühmaparamee-diku kursuse. Seni suurima osalejate arvuga rühma parameedikute kursusel õpetati esmaabivõtteid, parameediku väljaõppele vastava meditsiinitehnika, instrumentide ja ravimite kasutamist, välihügieeni ning muid sõjaväemee-dikule vajalikke oskusi. Õppetöös keskenduti eelkõige praktiliste oskuste lihvimisele, sellele aitas kaasa ka Tal-linna kiirabibrigaadide töös osalemine. Üle kahe kuu kestnud väljaõpe lõppes õppuritele kahepäevase lõpurännakuga, kus kontrollpunktides tuli kasutada kursusel õpitud meditsiinilisi teadmisi.

Kaitseväelaste ideedest valmi-nud petteraadio ja padrunil-ugeja prototüübid said veeb-ruari esimesel nädalavahetusel

innovatsioonitalgutel Tartu Ülikooli Physicumis auhinnalised kohad.

Kaitseväe ühendatud õppeasutus-te rakendusuuringute keskuse ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul saab innovatsioonitalgutel väga hästi lähen-dada kaitseväge ja tsiviilteadusmaailma. „Petteraadio võib olla üks vahend elekt-roonilises võitluses. Prototüübi loomise meeskonnas on Tartu Ülikooli insene-rid ning nii neil kui ka meil on väga suur huvi seda edasi arendada,“ ütles kolo-nelleitnant Allik. „Kui ka padrunilugeja meeskond tahab ideega edasi töötada, siis me toetame neid igati.“

Innovatsioonitalgutele esitati tänavu

S taabi- ja sidepataljoni ülem tunnustas 1940. aasta Raua tä-nava lahingus osalenud Eduard Kuuskorit ja Eduard Meemanni

pataljoni kõrgeima autasuga – staabi- ja sidepataljoni rinnamärgiga. 1940. aasta Raua tänava lahingus osalenud ja prae-gu Keilas elavale 98-aastasele Eduard Kuuskorile andsid staabi- ja sidepatal-joni rinnamärgi üle pataljoni kaplan nooremleitnant Peeter Paenurm ja pataljoni veebel vanemveebel Siim Tam-baum. Teine lahingus osalenud side-

kokku 40 ideed ja töögrupid alustasid 19 idee ellu viimist. Kaitseväe ühen-datud õppeasutused esitasid talgutele viis ideed, neist neli läksid arendamisse ning neist kaks pälvisid ka tunnustuse. Lisaks petteraadiole ja padrunilugejale prototüüpis üks meeskond silla, mida kasutada tehnika viimiseks ühelt laevalt teisele ning teine meeskond üritas luua lahendust infusioonivedeliku soojenda-miseks enne veeni süstimist. Toimiva lahenduseni seekord ei jõutud.

Garage48 on üritus, mis võimaldab iduettevõtetel ellu viia erinevaid ärilisi algatusi. Sellel osalejad peavad 48 tun-ni jooksul oma idee projektirühmadega toimivaks tehniliseks kontseptsiooniks arendama. Garage48 üritused said algu-se Eestist 2010. aasta aprillis ja on laie-nenud nüüdseks ka mujale maailma.

Kaitseväelased said Garage48 innovatsioonitalgutelt kaks auhinda

väelane, Valgas elav 96-aastane Eduard Meemann, sai pataljoni teenetemärgi kätte eelmise aasta 29. detsembril.

1940. aasta 21. juunil teenisid Kuus-kor ja Meemann sidepataljonis ning olid ühed neist, kes Tallinna 21. koolis relvastatud riigipöörajatele vastu hak-kasid. Hiljem sai tulevahetus, milles langes kaks Eesti kaitseväelast, tuntuks kui Raua tänava lahing. Sidepataljoni ja riigipöörajate vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe väeosa peetud lahing Teises maailmasõjas.

Staabi- ja sidepataljoni ülem tunnustas Raua tänava lahingus võidelnuid

Kaitseväe juhataja kindralleit-nant Riho Terras ütles 24. jaa-nuaril Kaitseliidu keskkogu kokkusaamisel Tallinnas, et

praeguses julge olekuolukorras valitse-vast murefoonist on saanud uus nor-maalsus, mida Kaitseliit on suutnud positiivses võtmes kasutada oma liik-meskonna kasvatamiseks.

„Kaitseliit on Eesti riigikaitse esime-ne ja kõige kiiremini reageerida suutev jõud praktiliselt kõikides kriisiolukor-dades,“ ütles kindralleitnant Terras.

Kaitseliidu liikmeskond koos eri-organisatsioonidega on lähenemas 25 000 piirile. Eelmisel aastal liitus Kaitseliiduga ligi 1200 inimest ja vii-mase kvartali alguse seisuga kuulus põhiorganisatsiooni kokku 15 727 inimest, lisaks naiskodukaitsjad, noor-kotkad ja kodutütred. Keskkogu on Kaitseliidu tegevust korraldav kõr-geim organ, mille ülesanne on organi-satsiooni üldtegevust puudutavate kü-simuste arutamine ning nende kohta seisukohavõtmine.

Kaitseväe juhataja: Kaitseliit on Eesti riigikaitse esimene kaitseliin

6

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

MAAILM

2 Soome merevägi saab juurde neli uut korvetti

Soome kavatseb hankida 4 uut korve-ti-mõõdus sõjalaeva, et asendada juba teenistusest välja arvatud miiniveeskaja Pohjanmaa ning veel teenistuses olevad 4 Rauma-klassi raketikaatrit ja 2 Hämenmaa klassi miiniveeskajat, teatab puolustus-voimat.fi. Hangitavad sõjalaevad peavad suutma tegutseda Läänemerel aasta läbi ja neid kasutataks miinide veeskamiseks. Hanke maksumuseks planeeritakse 1,2 miljardit eurot. Uued laevad peaksid teenis-tusse jõudma aastatel 2020–2024 ja nende elueaks planeeritakse 35 aastat.

3 Iraan võib alustada T-90S lahingutankide tootmist

Vene Uralvagonzavod, kes on ühtlasi maailma suurim tankitootja, tegi ette-paneku litsentsi alusel käivitada Iraanis kolmanda põlvkonna T-90S põhilahingu-tanki tootmise, kui kahe riigi vahelised militaarkoostöö piirangud tühistatakse, teatas TASS.

Uralvagonzavodi peadirektori asetäitja Aleksei Žaritši sõnul peatas firma koostöö

Pentagon on valmis järgneva viie aasta jooksul investeerima 2 miljardit dollarit, et täiendada Tomahawki tiibrakettide varu-

sid, suurendada nende tegevusraadiust ja võimekust, ütles veebruari algul USA kaitseminister Ashton Carter. Ministri avaldus erineb märkimisväärselt mere-väe viimaste aastate suunast lõpetada Tomahawki rakettide ostmine. „Me soovime mitmekesistada rakettide või-mekusi ja võimaldada nendega tõrjuda ka laevu, mis täiendab olemasolevate laevatõrjerakettide komplekti,“ ütles minister.

Merevägi vähendas 2015. aastal To-mahawkide muretsemiseks eraldatud raha planeeritud 323 miljonilt 194 mil-jonile dollarile. See tähendab, et planee-ritud 196 raketi asemel telliti vaid 100 raketti. Tomahawkide tootmine taheti 2015. aasta jooksul lõpetada, kuid toot-mist otsustati jätkata, sest USA Kong-ress jätkas selle Raytheoni ehitatud süs-teemi rahastamist.

Otsus rahastada rohkemate rakettide ehitamist ja edasiarendust toob endaga tõenäoliselt kaasa raketivariandi Block

1 USA mereväele 2 miljardit Tomahawki rakettide jaoks

Iraaniga, et järgida ÜRO julgeolekunõu kogu 9. juunil 2010 jõustunud resolutsiooni 1020, mis kehtestas Iraanile relvaembargo.

„Kui piirangud militaar-tehnilise koostöö osas Iraaniga tühistatakse, on korporatsioon koos relvastuse importija Rosoboronexpor-tiga valmis Iraaniga koostööd jätkama, seda eriti T-90S tankide tootmise ja T-72S tanki-de moderniseerimise osas,“ ütles Žaritš.

Iraani maavägede ülem brigaadikindral Ahmad Reza Pourdastan väljendas oma huvi T-90S-i vastu juba 2015. a detsembris. „Praegu on meie soomusvägede selgroog tankid T-72. Kuigi T-72 on näidanud lahin-guoperatsioonides häid tulemusi, on näha, et T-90 tankil on veel paremad lahingtehni-lised näitajad ja nende uuendaud soomus täidab kõiki nüüdisaegsele soomusele ette nähtud tingimusi,“ lisas ta. Varem on bri-gaadikindral Pourdastan öelnud, et eelistab T-90S tankide tootmisliinide rajamist Iraani, selle asemel et valmis tanke Venemaalt osta.

T-90S ehk T-90A eksportversioon, on praegu üks uuematest põhilahingu-tankidest Vene sõjaväe teenistuses ning T-seeria üldse kõige uuem arendus, mis

baseerub nõukogudeaja T-72 disainil. Tank on varustatud automaattulesüsteemiga ja relvastatud 125 mm 2A46M sileraudse pearelvaga, millega on võimalik tulistada ka 9M119 Refleks juhitavaid tankivastaseid rakette. 46,5 tonni kaaluv madala profiili-ga T-90S on varustatud nii tavalise kui ka aktiivsoomusega.

4 Kuala Lumpur saab USA-lt uued ründekopterid

USA õhusõidukite tootja MD Helicopters võitis Malaisia kaitseministeeriumi hanke, et tarnida Malaisia lennuväele kuus MD 530G luure-ründekopterit, andis MD He-licopters teada.

Helikopterid hakkavad Malaisiasse saabuma käesoleva aasta lõpus ja plaanide kohaselt on kõik kopterid kohale jõudnud 2017. aasta esimeseks kvartaliks. Leping on suurim USA–Malaisia vaheline relvatehing alates 1993. aasta juunist, mil Kuala Lum-pur tellis ameeriklastelt kaheksa F/A-18DS hävitajat.

MD 530G lahinguhelikopterit esitleti Malaisia avalikkusele 2015. a märtsis Langkawi rahvusvahelisel näitusel. Kopteri jõuallikaks on Rolls-Royce 250-C30 tur-biinmootor, maksimaalseks lennukiiruseks 240 km/h ja lennumasin suudab kanda 862 kg lasti kuni 519 kilomeetri kaugusele.

Malaisia armeele tarnitavatel MD 530G helikopteritel on modernsed sidevahendid ja soojus- ning infrapunakaamerad, mis võimaldavad avastada, tuvastada ja astuda lahingusse hulga ohtude vastu. Kopterite relvastusse kuuluvad tõenäoliselt Dillon Aero 134H-D minigun, Talon 70 mm laser-juhitavad raketid ja FN Herstal HMP400 12,7 mm kuulipilduja.

Kuigi see helikopter on võimeline kand-ma ka Hellfire’i rakette, siis neid ilmselt ostus ei sisaldu, sest selliseid rakette saab osta vaid spetsiaalse USA relvaostuprog-rammi kaudu.

Uued helikopterid paigutatakse Malaisia idapoolses Sabah osariigis Kudat ja Tawau linnade vahele, kus nad asuvad läbi viima ründe-, rekke- ja julgeolekumissioone.

1

IV tootmise, mida iga 15 aasta järel re-sertifitseerimise jaoks täiustatakse, et säilitada rakettide efektiivsus kuni 2040. aastateni välja.

US

ARM

Y

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja The Diplomat (veebruar–märts 2016)

5 Norra on valinud välja iseliikuvate suurtükkide

pakkujadNorra on jätnud sõelale neli kandidaa-ti, kelle hulgast valitakse välja 155 mm liikursuurtükkide hanke võitja, teatas Norra kaitseresursside agentuur (DMA) veebruari alguses.

Praegu on Norras kasutusel 14 aeguvat M109A3GN roomikutel iseliivat suurtük-ki, mis vajavad hiljemalt 2020. aastaks väljavahetamist. Kuigi eelarves pole veel raha selle jaoks eraldatud, plaanib Norra nende asemele osta 18–24 uut iseliikuvat suurtükki.

Valikusse on jäänud roomikutega Sam-sung Techwin K9 Thunder, ratastega Nexter Systems Caesar, roomikutega Krauss-Maff ei Wegmann Panzerhaubitze 2000 ja RUAG-i pakutud moderniseeritud M109.

Kuigi Norra M109-d pidid praeguseks olema välja vahetanud BAE Systems FH-77 BW L52 Archer iseliikuvad suurtükid, mis telliti koos Rootsiga ühisostuna aastal 2010, taganes Norra sellest lepingust 2013. aastal Archerite tarnimisega seotud viivituste ja nende võimekusega esinenud probleemide tõttu. Praegu kaalub sarnast ühisostu Taani, kellega Norral on võimalik ühineda. Taani hankes on kolm kandidaat: K9, Caesar ja Elbit/Soltam Systemsi toode-tav Autonomous Truck Mounted howitzer System ehk ATMOS.

6 Archerid saabuvad Rootsi armee teenistusse

BAE Systems FH-77 BW L52 Archer (6 × 6) 155 mm iseliikuvad suurtükid on jõudmas Rootsi armee käsutusse, teatas Rootsi kaitseresursside administratsioon (FMV) veebruari algul. Esimesed neli Archerit jõudsid veebruari esimesel päeval Rootsi armee Bodenis asuva 9. suurtükiväe rüge-menti. Ülejäänud 20 Archeri üleandmine jätkub 2016. aastal ja lõpeb kavakohaselt 2017. aastal.

Archeri väljatöötamist alustati 1995. aastal. Rootsi ja Norra tellisid aastal 2010 mõlemad 24 suurtükki. Esimese Archeri

muretses Rootsi armee endale 2013. aastal enne seeriatootmise alustamist. Rootsi ametivõimude sõnul taganes Norra küll lepingust, kuid taganemise tingimused on senimaani selge lahenduseta.

7 Iraagi Baladi õhuväebaasi lisandusid F-16 hävitajad

Iraagi kaitseminister teatas, et riiki saabub 36 Lockheed Martin F-16 hävitajat. Neli esimest hävitajat saabusid Bagdadist 60 km põhja pool asuvasse Baladi õhuväebaasi 2015. juulil. Septembris teatati, et hävitajad sooritasid esimesed õhulöögid Islamiriigi võitlejate vastu.

USA-juhitud Islamiriigi vastu võitleva koalitsiooni esindaja kolonel Steve Warren ütles 2. veebruaril, et iraaklased on oma esimest nelja F-16 hävitajat tõhusalt kasu-tanud, andnud õhulöögi eelnevalt määratud sihtmärkidele ja pakkunud õhutoetust. Kolonel ei täpsustanud, millal järgmine partii hävitajaid Iraaki jõuab, kuid märkis, et limiteeriv faktor on Iraagi pilootide koo-litamine, kes saavad väljaõppe Ameerikas Arizona õhurahvuskaardis.

Hävitajate saabumisel pole takistuseks lennukite tootja, vaid edasi lükati see see-tõttu, et Baladi õhuväebaasi rekonstrueeriv fi rma tõmbus edeneva Islamiriigi eest tagasi. Samuti on programmi pidurdanud ühe kohaliku piloodi surm, kui tema F-16 möödunud aasta juunis alla kukkus.

200RPG-40 kerget 40 mm granaadiheitjat tellis Poola oma jalaväe jaoks. See on esimene 2,26 USA dollarit maksev partii ja teeb Poola kaitseväest esimese Euroopas, kes seda tüüpi relvastuse oma võitlejatele muretseb.

5pakkujat on jäänud sõelale, kelle hulgast valitakse välja Taani relvajõududele uute 4 × 4 veoskeemiga patrullsoomukite tarnija. Konkurentsis püsivad General Dynamics Force Protection Europe, General Dynamics European Land Systems Mowag, Nexter Systems, Oshkosh Defence ja Otokar.

2uut Orlani-perekonna mehitamata lennuvahendit (UA) esitleti avalikkusele Venemaa relvajõudude sponsoreeritud konverentsil, mis toimus veebruari esimeses pooles. Orlan-30 ja Orlan-50 on vanema ja juba Venemaa armee kasutuses oleva Orlan-10 edasiarendused. Orlan-30 on ühe ja Orlan-50 kahemootoriline lennuvahend. Mõlemad moodsa elektroonikaga UA-d lennutatakse õhku katapuldi abil.

4Lockhead Martin F-22 Raptor hävitajat toimetas USA Lõuna-Koreasse, et hoiatada selle käiguga Põhja-Koread valmistamast ette järgmisi raketikatsetusi. Operatsioon viidi läbi veebruari keskel, kümme päeva pärast seda, kui Põhja-Korea oli testimiseks välja lasknud ballistilise raketi, väites, et tegu on Maa orbiidile sidesatelliiti toimetava kanderaketiga.

22uut Hawk Advanced Jet Trainer väljaõppehävitajat lisas Saudi Araabia oma eelmisele sama suurele tellimusele. Väljaõppehävitajad muretsetakse BAE Systemsilt ja need lähevad saudide kuninglike õhujõudude käsutusse, et parandada lendurite sooritust senisest tunduvalt paremale tasemele. Esimese 22 lennuki soetusmaksumus ulatus 2,5 miljardi USA dollarini, samasse suurusjärku jääb arvatavasti ka uus tehing.

2

3

4

56

7

6

RPG-40 kerget 40 mm granaadiheitjat

European Land Systems Mowag, Nexter Systems, Oshkosh Defence ja Otokar.

lennutatakse õhku katapuldi abil.

Lockhead Martin F-22 Raptor hävitajat

toimetava kanderaketiga.

ARH

IIV

Iseliikuv suurtükk Archer on ülimood-ne ja tõhus, aga äärmiselt kallis.

Euroopas, kes seda tüüpi relvastuse oma võitlejatele muretseb.

8 AASTAPÄEV

Eesti paraadid 1918 versus 2016SÕ

DU

R NR 1 (88) 2016

Vabaduse risti 18. aastapäeva puhul korraldatud paraad Tallinnas Vabaduse väljakul. Eesti vabariigi sõjavägede ülem juhataja kindral J. Laidoner paraadi vastu võtmas.

Paraad Poola presidendi J. Mosziecki auks.Üksiku lennuväedivisjoni lennuk nr 1.

9

Eesti paraadid 1918 versus 2016

AASTAPÄEVSÕ

DU

R NR 1 (88) 2016

Eesti reservohvitseride kogu liikmed: riigilipuohvitser kapten Indrek Reismann (paremal), lippur nooremleitnant Raivo E. Tamm, lipusaatur leitnant Aavo Kokk (keskel).

Eurofi ghterid 2016. aasta vabariigi astapäeva paraadi kohal.

155 mm haubitsad Vabaduse platsil 2016. aastal.

10

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

Lugupeetav vabariigi president!Austatav riigikogu esimees!Härra peaminister!Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!Head kaasmaalased!

Täna, Eesti vabariigi aastapäe-val, seisame koos Vaba duse väljakul. Siin samas toimus ka Eesti vabariigi esime-se iseseisvuspäeva kaitse-väe paraad. Peeti innusta-

vaid kõnesid. Käis küll Vabadussõda, kuid uudised rindelt olid rõõmustavad. Vaba riigi esimesel sünnipäeval teatas

sõjavägede ülemjuhataja kindral- major Johan Laidoner, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud.

Olgu ülemjuhataja telegrammis too-dud rõõmusõnum ka täna ette loetud: „Eesti iseseisvuse aastapäevaks on minul au ajutisele valitsusele kõigi Eesti Vaba-riigi sõjavägede, meie noore laevastiku ja vahvate Soome vabatahtlikkude ni-mel teatada, et vaenlane on piirini aetud ja Eestimaa on vaenlasest vaba. Tema uued suured pealetungimised Volmari, Pihkva ja Narva sihil on meie vägede poolt tagasi löödud. Loodan, et meie vahvad väed ka edaspidi oma kodu-maad, Eesti demokraatilist vabariiki,

niisama kindlalt saavad kaitsema, kui nad seda senini on teinud.“

Samal päeval 97 aastat tagasi ot-sustas ajutine valitsus asutada täni-ni kõrgeima Eesti vabariigi autasu – Vabaduse risti. See oli noore riigi tänu oma sõduritele, ohvitseridele, riigitege-lastele ja liitlastele. Selle tänu sümbolit näeme tänagi meie kohal üle väljaku kõrgumas.

Vabadussõja ajalugu on ennekõike inimeste lugu, kes vabal valikul, südame sunnil ja kõrgemat sihti silmas pidades riigi iseseisvuse eest sõtta läksid.

Vaba tahe ning aatelisus olid Eesti riigi sünni jaoks määrava tähtsusega.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase vabariigi 98. aastapäeva kõne

Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras jälgivad tunnustavalt 2016. aasta vabariigi aastapäeva paraadil nende eest mööduvaid võitlejaid.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

11

Ammu enne seda, kui saime rääkida omariikluse tõeks saamisest, olid ärksa-mad pead koondunud ning ajasid eesti asja seltsides ja koosolekutel. Praeguses mõistes oli see kodanikuliikumine või vabakondlus. Seda võib lugeda Eesti riigi nurgakiviks.

Sama moodi ja ilma kahtluseta on Eesti riigikaitse nurgakivi Kaitse- liit. Kaitseliit sai karastuse just Vaba-dussõjas. Kaitseliidus oli enne sõda üle 40 000 liikme. See oli Eesti kõige suurem vabatahtlikke ühendav jõud.

Ka tänapäeval on Kaitseliit Eesti kõige suurem vabatahtlikke ühendav jõud. Kaitseliitu kuulub praegu üle

25 000 liikme. See tähistab märkimis-väärset kasvu viimase aasta jooksul. Kaitseliit ühendab inimesi, kelle jaoks riigikaitse on loomulik osa elust. Nad on meie õed ja vennad, pojad ja tüt-red, isad ja emad. Nad elavad linnas ja maal, igas ilmakaares, ja neid on palju. Nad on kõige teadlikum ning kiiremi-ni tegutsev jõud kohapeal – nemad on meie esimene kaitseliin.

Täna, vabariigi aastapäeval, tahan tõsta esile ühte paljudest tublidest kaitse liitlastest. Tema nimi on Aare Kabel Kaitseliidu Järva malevast ning ta valiti 2015. aastal aasta kaitseliitla-seks. Tema tublidusest, pühendumisest ja mitmekülgsusest räägib ka fakt, et 15 aastat tagasi valis Eesti Naisliit Aare aasta isaks. Ta on täna siin, Vabadu-se väljakul koos meiega. Öelgem talle kõik mõttes aitäh!

Kaitseliidu kasvamine on pee-geldus meid ümbritsevast julge- olekupildist. Inimesed, kes hoolivad oma riigi käekäigust ja soovivad seda kaitsta, ei lase pead norgu, vaid astuvad Kaitseliitu. Nad leiavad võimaluse oma vaba tahe, teadmised ja oskused riigi-kaitse teenistusse anda.

Head kaasmaalased!Eesti kaitsevägi on tugevam ja tar-

gem kui aasta eest. Eelmise aasta kevadel toimus meie kaitseväe taastamise järgse ajaloo kõige suurem õppus. Sellele elas kaasa kogu Eesti rahvas. Suurõppus Siil näitas meile, et oleme valinud õige tee ning võime oma iseseisva kaitsevõime arendamisel julgelt toetuda reservväele. Nagu ütles õppuse lipukiri – „Iga okas loeb“. Ma tänan kõiki ohvitsere ja all-ohvitsere, ajateenijaid ja reservväelasi, kaitseliitlasi ja liitlaseid, kes koos andsid oma panuse selleks, et Eesti oleks kind-lamini kaitstud.

On päevselge, et ka tulevikus tuleb sellises mahus õppusi ette võtta, sest see on parim viis saada kinnitust sõjalise riigi kaitse toimimisele, et muuta seda veelgi paremaks.

Sarnaselt Kaitseliiduga on viimane aasta ka kaitseväele olnud kasvamise aasta. Oleme suuremad inimeste arvult ning kasvame ka uute ning reaalset sõja-list jõudu omavate võimete kaudu. Täna-päevane tankitõrjesüsteem ning Scouts- pataljonile hangitud lahingu- masinad muudavad Eesti kaitseväe veel-gi tugevamaks ning liikuvamaks.

Eesti ajalugu on korduvalt näidanud, et oleme rasketest aegadest kindlamini üle saanud siis, kui meil on liitlaste tugi ning meid mõistetakse.

Praegu mõistetakse, kuulatakse ning toetatakse Eestit rohkem kui kunagi varem. Me kuulume maailma kõige tu-gevamasse liitu – NATO-sse. NATO on väga kiirelt, otsustavalt ning asja-kohaselt reageerinud julgeolekukliima muutustele.

Ämari lennubaasist teevad lahingu-lende liitlaste hävituslennukid ja Ta-pal teenivad õlg õla kõrval Eesti ning Ameerika Ühendriikide sõdurid. Koos harjutades ja üksteist paremini tundma õppides tekib jõud, mida ühelgi vastasel pole mõistlik proovile panna. Järgneva-tel kuudel ootame Eestisse Saksamaa, Poola ja mitme teise NATO liitlase üksu-si. See laiendab veelgi sõjalise heidutuse kandepinda.

On juba heaks tavaks saanud, et Eesti vabariigile kõige tähtsamal päe-val marsivad koos Eesti üksustega ka meie sõbrad. Tervitan liitlasi Ameerika Ühendriikidest, Belgiast, Lätist, Leedust, Poolast ja Ühendkuningriigist.

Head Eesti inimesed!Nii, nagu meie liitlastele on tähtis

meie julgeolek, on ka Eestile oluline olla mõtetes ja tegudes koos oma sõprade-ga. Me näeme ja tunnetame iga päev, et maailm ei ole muretu paik. Sõdu ja konf-likte, mis neelavad üldsuse tähelepanu, on rohkesti. Jõujooned, mis kujunda-vad riikide ja rahvaste vahelisi suhteid, ei ole kivisse raiutud, vaid on pidevas muutumises.

Eesti ülesanne on selles muutuvas maailmas jääda kindlaks oma tradit-sioonidele, põhimõtetele ja väärtuste-le, olla vastutustundlik ning vajadusel anda oma panus ja ulatada abikäsi. Eesti kaitsevägi on viimase kahekümne aasta jooksul pannud oma oskused ja teadmised maksma maailma eri pai-gus. Peame ka tulevikus valmis olema sekkumiseks seal, kus rahvusvaheline üldsus näeb võimaliku olevat vägivalda tõkestada ning inimeste elu turvalise-maks muuta.

Omaenda riigikaitse arendamisel peame lähtuma põhimõttest, et kõik sõ-jalised võimed, kasutame me neid siis Lähis-Idas, Malis või Afganistanis, pea-vad olema täielikult valmis osalema Ees-ti riigi kaitsmisel, sest see on Eesti kaitse- väe ning Kaitseliidu kõige olulisem ülesanne.

Lõpetuseks – meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase vabariigi 98. aastapäeva kõne

SIIM

TED

ER

AASTAPÄEV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

12 FOOKUS

Kui ajal, mil Eesti polnud veel NATO liige, oleks meid mingitel seletama-tutel asjaoludel tabanud Venemaa Föderatsiooni armee suuremõõduline

tankirünnak, siis kardetavasti poleks meile kuigi kauaks abi olnud ka kõigist neist kümmekonnast üle-eelmise põlv-konna lahingutankist, mida Poola riik Eestile 1999. aastal kingituseks pakkus.

Kui samale väljamõeldud ründe-le astuksid vastu meie liitlaste tanki-üksused, mida saadavad meie Scouts-pataljoni võitlejad lahingusoomukitega

CV9035 ning toetussoomukid CV90 toimetaksid laskekaugusesse ka Javelini tankitõrjerakettidega varustatud tanki-tõrjemeeskonnad, oleks olukord teine. Kui need 44 lahingusoomukit CV9035 kasutaksid vajadusel oma lasersihitavat 35 mm automaatkahurit ka vastase kop-

terite küttimiseks ning neid toetaksid toetussoomukeil CV90 positsioonidele sõitnud ja Mistrali õhutõrjerakettidega varustatud lähiõhutõrjujad, oleks olu-kord teine. Kui siis vastase tanke saat-vate jalaväelaste vastu saaks kasutada toetussoomukitel CV90 paiknevaid 120 mm miinipildujaid, oleks olukord teine.

Tegelikult on kogu praegune olu-kord teine, sest praegu me räägime vaid olukorra pingestumisest maailmas. Lahingu soomukid CV9035 on alles Hollandis Eesti riigi tellitud valmidusse seadmisel. Norrast ostetud CV90 kerede toetussoomukiteks ümberehitamiseks pole veel riigihanget välja kuulutatud ning liitlaste tankiüksuste pidev paikne-mine Eestis vajab veel ettevalmistamist ja ehitustöid. Lõpuks räägime me siin eraldivõetult vaid maaväe tegevusest ilma õhuväe toetuseta.

ESMALT MÕISTAGI TANKIDAinuõigeid otsuseid oma riigi relvasta-misel teevad vaid totalitaarsed režiimid

Eesti soomusrüüle lülisid sepistamas

Kalle Teras KOLONELLEITNANT

KVPS ANALÜÜSI- JA PLANEERIMISOSAKONNA

VANEMSTAABIOHVITSER

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR

Riigikaitse arengukava ühe olulise punkti täitmiseks ole-me ostnud Hollandi kuningriigist 44 lahingusoomukit CV9035 (vt ka Sõdur 6, 2014, lk 30–35) ja Norra kuning-riigist 35 toetussoomukit ning 2 juhiõppesoomukit. Lä-hima paari aasta jooksul seisab ees toetussoomukite üm-berehitamine ja roomiksoomukite lõplik integreerimine Eesti riigikaitsesse.

KAIT

SEVÄ

GI

Esmakordselt said Eesti sõjaväelased ja avalikkus lahingusoomukeid CV90 näha 2014. aasta detsembris, kui neid tulid tutvustama Hollandi sõjaväelased.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

13

ja diktatuuririigid. Demokraatias lan-getatavad otsused olevat ju kõik kas va-led, tehtud liiga hilja või raiskavat rahva raha. Demokraatias on alati kõlamas erinevate ja täiesti sõltumatute eksper-tide arvamusi, kes teavad täpselt, miks on riigistruktuuride langetatud otsused vältimatult ebapädevad ning kuidas te-gelikult oleks olnud õige kuidagi teisiti tehes.

Rahu ajal on riigikaitse ülesehitami-seks relvasüsteeme soetada näiliselt kallis lõbu, „sest sõda ju veel pole!“. Siin ei keh-ti autoturu reegel, et iga kolme aasta ta-gant võid liisida uue mudeli ja vana taga-si anda. Kord väljatöötatud sõjamasinad elavad läbi mitu elu ning sellest sünnivad modifikatsioonide numbrid. 1962. aastal Vietnamis oma esimese lahingu pida-nud, USA poolt Nõukogude Liidu ratas-soomustransportööri BTR60 vastu välja töötatud roomiksoomustransportöör M113 kannab praegu veel USA armees teenides kolmanda põhjaliku rekonst-rueerimise tunnusena tähistust A3.

Üheks parimaks tankiks hinnatud Leopard 2A7+ markeering näitab, et jõutud on n-ö seitsmendale level’ile. Kuid seda, oma sõlmede korrasolekut pidevalt isediagnoosivat ning laske-moona eelprogrammeerivat digitaal-arhitektuuriga tanki ei suuda sakslased-ki toota nii palju, et suutnuks näiteks täita veel läinud aastal raharohkuses su-pelnud araabia naftariikide suurtellimu-si. Enda armee relvastuse suurvähenda-misel tühjaks jäänud tankiangaaridesse uute masinate komplekteerimiseks ostis Saksamaa hiljuti utiliseerimisfirmadelt tagasi sadakond maha kantud Leopard 2A4 keret. Pole suur saladus, et Saksa-maa ei suuda praegu toota täiesti uusi tankikeresid, sest külma sõja järel on osadele metallimahukaid sõlmi val-mistanud käitistele leitud uusi tsiviil-rakendusi. Kogemus näitab, et parimad tankid sünnivad kas sõjas või väga hea sõjakogemuse pinnal.

Sõjamasinatel on laias laastus kolme moodi hinnad (kui erinevaid poliitilisi tarneid mitte arvestada). Uutena relva-turule jõudnud sõjamasinate hinnad on jõukohased suurtele, rikastele või väga jõulise keskvõimuga riikidele, kel pole suurt vahet, kas soomuk maksab kolm või viis miljonit eurot. Ülejäänutele jääb valida kas liitlastelt sõbrahinnaga rii-gilt-riigile-tehingute kaudu soetatavate pruugitud sõjamasinate järelturg või teenistusest maha kirjutatud, sümbool-se „ühe euroga“ ümbertöötlemistehaste laoplatsidelt üleskorjatavad, kapitaal-

semaid moderniseerimistöid nõudvad masinad.

Pärast külma sõja lõppu, läinud sa-jandi lõpus toimus suurem sõjatehnika ümberjaotamine ning mitu seni ilma olnud või vähe omanud väikeriiki soe-tasid endale soodsalt hulga eelmise või üle-eelmise modifikatsiooniastme sõjamasinaid. Soomlastel tuleb nüüd mõelda, kuidas oma analoogplatvormil Leopard 2 A4 ja A6 tanke digitaalselt mõtlema õpetada. Poolakatel seisab sama töö ees Leopard 2 A4 ja A5 tanki-dega. Leedulased on sisuliselt loobunud oma sajandivahetusel Saksamaalt soe-tatud soomustransportööride M113G2 kolmandale tasemele viimisest ning panustavad Saksamaalt 88 uue Boxeri ratassoomuki ostmisele. Ei ole veel tea-da, kui palju läheb lätlastele Ühendku-ningriigist soetatud 123 Alvise CVR(T) pere konna luuresoomuki kasutusele-võtt tegelikult maksma.

EESTI OTSUSPole sügavat mõtet arutleda selle üle, kui palju tolmu eri võõramaised soomus-masinad iseseisvuse kaotamisele järgne-nud poole sajandi vältel Eesti maastikul üles keerutasid. 31. augustil 1994 lahkus viimane ešelon Venemaa Föderatsiooni sõjatehnikaga Eesti vabariigi piiridest ja nii see jäägugi.

Sellest, kuidas kasvatada iseseisvuse taastanud Eesti riigi kaitsele soomus sel-ga, on mõeldud kaitseväe taasülesehita-mise esimestest päevadest alates. Lõhet totaalse sõja korral Eesti kaitsmiseks tegelikult vajalike tankipataljonide arvu ja vaese riigi võimaluste vahel on vahe-pealsetel aastatel pisut täita aidanud nii relvastuse smugeldajailt konfiskeeritud BTR80-d kui ka Rootsi kuningriigilt saadud, Teise maailmasõja ajal ehitatud Volvo soomusautod. Aga alles Sisu XA-180 ja XA-188 jalaväesoomukid tõid meie jalaväelastele esimese tegeliku või-maluse killukaitse varjus lahinguväljale sõita.

Eestis on riigikaitsekavasid koosta-des otsustatud, et soomusmanöövri-võimet arendades liigutakse lihtsamalt keerukamale ning kergemalt raskemale. Esmalt lahingusoomukid koos taristu ja väljaõpetatud spetsialistidega ning siis järgmised võimsamad sõjamasinad ehk liikursuurtükid ja tankid.

Lähema paari aasta jooksul võtab Scoutspataljon kasutusele 44 Hollan-dist ostetud lahingusoomukit (infantry fighting vehicle ehk IFV) CV9035, ning kuus Leopard 1 veermikul pioneeri-,

silla- ning äraveotanki. Veel sellel aastal jõuavad Eestisse ka 37 Norra kuning-riigist n-ö sõbrahinnaga ehk riigilt-rii-gile-lepinguga ostetud CV90-d, millelt on tornid maha võetud. Need on plaa-nis ümber ehitada Scoutspataljoni toe-tussoomukiteks. Tapal on käimas ette-valmistustööd, et Scoutspataljon saaks praegu Hollandis hoolduses olevate soomukite Eestisse jõudes koos kogu vajaliku logistikaga oma uude asupaika ümber kolida ning oma uute lahingu-ratsude kasutamist harjutama asuda. Kaitseministeerium valmistab ette riigi-hanget Norrast hangitud soomukite toetussoomukiteks ümberehitamise tel-limiseks. Erialaspetsialistid on Soomes ja Hollandis õppimas roomiksoomukite taktikat ning hooldust ja remonti. Ees-ti kaitsevõime on astumas sammukest edasi.

NORRA – VALIK PIKEMAKS AJAKSNorra valitsus otsustas 2012. aastal alustada riigi soomukipargi ulatuslik-ku uuendamist. Norra läheb tulevikus üle ainult roomikmasinatele. Lõpp-tulemusena saavad Norra kaks pataljo-ni, soomuspataljon ja Telemark, senise 103 asemel kokku 144 uut või moder-niseeritud soomukit CV9030NO. Neist otseselt lahingusoomukeid on 74 ja üle-jäänud on toetussoomukid – 21 luure-soomukit, 15 juhtimissoomukit, 16 lahingupioneerisoomukit, 16 erinevate (multi-role support) ülesannetega (eva-kuatsioon, miinipilduja- ja tankitõrje-relvaplatvorm, lahingumoona transport jne) soomukit ja kaks juhiõppesoo-mukit. Just hoolduse standardimise ja logistiliste kulude kokkuhoiu huvides saavad neis üksustes ka kõik toetussoo-mukid olema CV90-d.

Norral on varasemast ajast relvastu-ses ka hulgaliselt M113 soomustrans-portööre. Neist sadakond jätkab pärast uuendamist erinevates abifunktsiooni-des teenistust väljaspool CV90 pataljo-ne (ambulants, MEDEVAC, juhtimis-transportöörid, pioneeritransportöörid, Javelini tankitõrjemeeskondade trans-portöörid jne) täiendatud M113F3 (kuuesillalises) konfiguratsioonis. Li-saks on kavas 75–150 transportööri (sõltuvalt sellest, kui palju sõidukeid eraldatud 131 miljoni euro eest ümber ehitada saab) M113F4 programmi käi-gus uuele tasemele ümber ehitada. Sisu-liselt ehitatakse vana raami peale uued soomukid. Osa transportööride veer-mikku pikendatakse ka seitsmenda silla

FOOKUS

14

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

FOOKUS

võrra, et mahutada nii miinipildujaid kui ka õhutõrjeseadmeid. Soomus va-hetatakse täielikult välja, transportöörid viiakse osaliselt digitaalsele arhitektuu-rile jne.

Norra peamised löögijõud kasutavad edaspidigi lahingusoomukeid CV9030. Lisaks uuendusprogrammi käigus os-tetavale 41-le täiesti uuele CV90 kerele seadistatakse 33 läinud sajandi üheksa-kümnendate aastate algul soetatud ana-loogplatvormil olevat lahingusoomukit CV9030NO MkI ümber digiplatvormile ja neist saavad CV9030NO MkIII-d. See tähendab küllaltki kallist ja põhjalikku ümberehitamist, mille käigus võetakse arvesse ka Afganistanis CV9030 kasu-tades saadud lahingukogemusi ning tootja firmade tehnoloogilisi uuendusi.

Põhjalikum moderniseerimine viiak-se läbi soomukite tornides, mis on üht-lasi sõjamasina kalleim ja keerukaim komponent. Norralased suhtusid oma ülesandesse põhjamaise kokkuhoid-likkusega. Selle asemel et osta Rootsi tootjafirmalt tornist veermikuni uued lahingusoomukid, võeti 70 vanalt kerelt tornid, et need siis ümber seadistada ning seejärel ostetud uutele või moder-niseeritud vanadele veermikele siirata. Ilma tornideta jäänud soomukitest 37 asuvad peagi teele Eesti poole, et pä-rast ümberehitamist jätkata teenistust Scoutspataljoni toetussoomukitena.

TURUL TURU SEADUSEDInternetis ringi rännates tundub maa-ilma soomukiturg avar ja võimaluste-rohke. Soomusmanöövrivõime loomise projekti ühe osana Scoutspataljonile toetussoomukite hankimiseks uuriti mi-tut varianti ja analüüsiti lähinaabrite ja liitlaste sellealast kogemust.

Pole olemas universaalset tõde, kas lahinguväljal on parem ratastel või roomikutel edasiliikuv soomuk. Kõik sõltub liikumise eesmärgist, sõiduki relvastusest, soomuskaitsest, erivõimsu-sest, kaalust, meeskonnast, maastikust, aastaajast ja sõduriõnnest. Olulisem kui rattad või roomikud on jaotamine jala-väesoomukiteks ehk n-ö lahinguvälja-taksodeks ning lahingusoomukeiks, mis võimaldavad koos tankidega ka lahinguväljal ringi vaadata. Siit algab täpsem valik.

Hollandlased näiteks on selle sajan-di algusest teinud olulisi valikuid ning kasutavad praegu enam ratassoomu-keid: toetussoomukitena kahesillalisi Saksa–Hollandi Fennekeid ja Austraa-lia Bushmastereid ning Saksa–Hollan-

di Boxereid (200 tk), mis algselt olid soetatud küll välja vahetama hoopis toetussoomustransportööre M577, ka-sutatakse nii lahingusoomukeina kui ka juhtimis- ja MEDEVAK-soomukitena. Praeguseks on nad ka osa oma roomik-veermikuga lahingusoomukeid (44 tk) Eestile loovutanud. Ka leedulased pa-nustavad edaspidi maanteedel kiiret ük-suste ümberpaiknemist võimaldavatele Boxeritele, mis tõrjuvad sajandi algul Saksamaalt soetatud 361-st praegu veel rivis olevad ca 200 M113G2 tagaplaa-nile. Seniseid ratassoomustranspor-tööridega saadud kogemusi arvestades kaldus Eesti valik lahingusoomukeid ja toetussoomukeid valides meie pehmele pinnasele väiksemat erisurvet avaldava roomikveermiku poole.

Esmalt vaadati üle siiski pakutava-te ratassoomukite valik: Pandur II 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), Piranha III 8 × 8 (General Dynamics European Land Systems, AUT/ESP/SUI/DEU), AMV 8 × 8 (Patria Land Systems OY, Soome), Titus 6 × 6 (Nexter Systems, Prantsusmaa). Kõik need soomukid olid mõeldud osta uutena, mis tegi nad meile liiga kalliks (näiteks Piranha 5, mille ostavad toetussoomukiks taanla-sed, pidas ka tarnija ise Eesti jaoks liiga kalliks ja seda meile ei pakutudki) ning samas ei vastanud nad mitmele taktika-lisele nõudmisele. Puudu jäi peamiselt vajalikust mobiilsusest ehk maastiku-läbivusest koos lahingusoomukitega CV9035 tegutsemisel.

Seejärel kaaluti võimalikke roo-miksoomukeid: BvS 10 (BAE Systems, Rootsi), Bronco 3 (ST Kinetics, Singa-pur), CV90NO koos ümberehitamise riigihankega (BAE Systems, Rootsi), M113/M577 koos ümberehitamise riigi hankega (RUAG, Šveits).

Rootslaste BvS10 on meile juba kasu-tusel oleva kaheosalise Bv206 jõulisem, soomustatum ja ujuvam edasiarendus. Paraku ka kallim. Bronco 3 on BvS 10-le sarnase ehitusega, kuid veelgi mahukam

ja võimsam sõjamasin, mille eelmise põlvkonna versiooni kasutavad siinpool maakera ainsana vaid Ühendkuningrii-gi relvajõud (Warthog). Hind ja kaugus varuosadest ja remondibaasist sundis ka seda kõrvale jätma.

Nii jäid valikusse toetusmasinatena ümberehitamist nõudvad kaks varianti: 1990. lõpust pärit eemaldatud tornidega lahingusoomukid CV90, mis küllaltki erandlikel asjaoludel Norra soomukite uuendamise programmi käigus pakku-misele tulid, ning 1960. algul sündinud M577, mida oleks võimalik Saksamaalt utiliseerimisest päästa.

POOL TANKI PÕÕSASKui läinud sajandi üheksakümnendatel õpetati Eesti ohvitsere veel riigikaitse-akadeemia kaitsekolledžis, siis tutvustati seal muuhulgas ka kunagise Nõu kogude armee luuretegevuse põhialuseid: „Kui põõsast paistab pool tanki, siis järelikult on seal terve tank,“ kõlas üks postulaa-tidest. Kui aga tulevikus näevad teise poole luurajad põõsast paistmas poolt CV90-t, siis ei tea nad, kas on oodata 35 mm kiirlaskekahuri tuld või on seal peidus hoopis näiteks 120 mm miinipil-dujaga toetussoomuk.

Norra CV90-d teevad kõik enne Ees-tis teenistusse asumist läbi väiksema või suurema ümberehituse riigihangete raames leitud partnerite juures kodu- või välismaal. Kaks kabiiniga soomuki-juhtide õppesoomukit pääsevad kõige kergemalt, kõige keerukamad tööd seisavad ees 120 mm miinipildujaga soomukitel. See on suur katsumus, sest valida tuleb mitme praegu arendamisel oleva lihtsama või keerukama varian-di vahel. Norras olemas olev 81 mm miinipildujaga variant on hea, kuid miinipilduja ise lahingusoomukite toe-tusrelvana nõrk. Soomes väljatöötatud kahe 120 mm automaatmiinipilduja-ga AMOS ja ka selle üheraudne sõsar NEMO pole Rootsi soomukite aren-duses seeriatootmisse jõudnud. Rootsi tootjafirma siiski jätkab sellesuunalist arendustööd. Šveitsi firmal RUAG on olemas 120 mm miinipilduja Cobra, mis mahub ära ka väiksema lastiruumi-ga soomukisse nii, et saab kaasa võtta ka piisava koguse miine. USA Strykeri peal on 120 mm Iisraeli päritolu miinipilduja Cardom. Suurekaliibriline miinipilduja on ka nende M113 peal, mida praegu kasutavad näiteks leedulased. Singapu-ris on välja töötatud uus väikese tagasi-löögiga 120 mm miinipilduja SRAMS. Oma variandi väljatöötamisega tegeleb

Šveitsi firmal RUAG on olemas 120 mm miinipilduja Cobra, mis mahub ära ka väiksema lastiruumiga soomukisse nii, et saab kaasa võtta ka piisava koguse miine.

15

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

ka Rheinmetal, kelle tütarfirma Ving-Pos relvastas 81 mm miinipildujatega Norra CV90-d. Kõiki neid võimalusi kaalutakse enne ümberehituse tellimist põhjalikult.

Kokku jagub ostetud 35 soomukist pärast ümberehitust kümneks raken-duseks. Lisaks juba räägitud miinipil-dujasoomukitele ootavad põhjalikumat ümberehitamist just digitaliseerimise suunas kaudtule juhtimise meeskonda-de soomukid. Soomukid, mis ehitatakse juhtimiseks (C2), lahingupioneeridele, lähikaitse-, lahinguremondi-, tanki-tõrje- või õhutõrjemeeskondadele, evakuat siooniks, lahingumoona trans-pordiks, vajavad vähem ümberehita-mist. Et soomukid on torni võrra ker-gemad, piisab nende 600 kW Scania veoautomootoritest 800 kW mootorite-ga lahingusoomukitega sammu pidami-seks. Millised hakkavad toetussoomu-kid pärast ümberehitamist täpselt välja nägema, selgub riigihanke käigus.

60-SELT ERRUPraegugi veel on maailmas kõige enam kasutusel USA päritolu soomustrans-portööre M113. Seda külma sõja ajal totaalsõja massirünnakutes sõdureid tankide sabas lahinguväljale sõitma

loodud roomikveermikuga soomukit ja selle eri riikides eri aastatel tehtud deri-vaate on väidetavalt toodetud kokku ca 80 000. M113 esimesed lahinguristsed olid Vietnami sõjas 1962. aasta suvel. Peagi ilmnes, et sõidukite kerge (lennult maandamist võimaldav) alumiinium-sulamist soomuskaitse vajab tõhusta-mist, sest see ei pidanud kinni ka kõi-kide käsirelvade kuule. Nüüdseks, nagu öeldud, on jõutud kolmanda uuenda-mistasandini. Muide, tehniliselt sama-dele standarditele vastavad USA A3 ja Saksamaa G3 ei tähenda automaatselt ühe tootja agregaate ning ristvahetata-vaid varuosi.

Sakslased on modifitseerinud sarnase G3 tasemeni ka Taani soomustranspor-tööre, Afganistanis toetussoomukitena kasutamiseks lisasid taanlased sellele umbes tonni jagu lisasoomust, mille tagajärjel tuli pea kogu soomuk ümber ehitada. Esmalt tuli tugevdada torsioon-võlle, mis lisaraskuse all purunedes hak-kasid ka salongis viibijaid ohustama. Seejärel tuli tugevdada ka jõuülekan-deid käigukasti ja mootori juures ning samuti veorataste mehhanisme. Lõpuks vahetati ka terasroomikud kummiroo-mikute vastu, see tõi kaalusäästu ja need olid pea poole laiemad kui eelmised.

Neid õppetunde arvestades arendasid taanlased Afganistani operatsiooni toe-tuseks välja täiesti uue M113 lisaga G4, mille kaal on ametlikult 19 tonni. Kuul-davasti polnud taanlased oma uuen-datud toetussoomukitega väga õnneli-kud, kuid kuivõrd nad koos CV90-tega lahinguväljal ringi ei liikunud, said nad oma toetusülesannetega hakka-ma. Nagu Norragi, vahetab Taani oma M113-d lahingusoomukite CV9035DK toetusmasinatena aastatel 2018–2023 välja. Taanlastel oli algselt uue sõiduki valikus ka Rootsis algu päraseks CV90-te toetussoomukiks loodud digitaalse arhitektuuriga ja täiustatud soomuskait-sega CV90 Amarillo. Kuid Šveitsi Pi-ranha 5 ratassoomukite pakkumine oli neile sedavõrd soodsam, et alates 2018. aastast hakkavad 309 tellitud Piranha 5-t Taani laekuma.

Päritolumaal USA-s on korduvalt kuulutatud M113 relvastusest väljaar-vamisest. Algul lükkas lõplikku välja-vahetamist edasi külma sõja järgne relvastuse vähendamine ja uute projek-tide külmutamine, seejärel aga uuemate lahingusoomukite Bradley ja Stryker arvukat lahingutsoonis viibimist nõud-nud Iraagi ja Afganistani sõda. Lisaks on süvenenud arvamus, et ka juba 1980.

FOOKUS

NO

RRA

ARM

EE

Norras demonstreeriti 2015. aasta septembris esimesi uusi CV9030NO lahingusoomukeid, mille uuendatud digiplatvor-miga tornil on kõrgumas ka tankitõrjerelva kinnitamist võimaldav tarind.

16

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

RAHUVALVEMISSIOON

aastatest teenistuses olevast Bradleyst võib uue lahingusoomuki relvastusse võtmise järel saada hoopis universaalne platvorm toetussoomukite tarvis. USA-st arvatakse sellekohaseid uudiseid tule-vat juba lähiajal.

M113 on teinud 55 aasta jooksul läbi kolm põhjalikku uuenduskuu-ri, kuid lähiaastatel pääsevad nende põhjalikult renoveeritud kered palju-des meie liitlasriikides siiski teenitud vanaduspuhkusele.

HEA LAHINGURATSU MITU ELUMiks siis ikkagi valiti Eestis toetussoo-mukiks mõnikord viie maailma parima lahingusoomuki hulka arvatav moodne ja lokaalselt põhjamaine CV90 ja mitte globaalse kasutusega odavam M113/M577, mis mõne aasta pärast täidavad mitme meie lähedase riigi lammutus-kojad? Võib-olla peitubki selles küsi-muses osaliselt vastus. RUAG-i esindaja pakkumine toetussoomustransportööre M577 Eesti vajadustele vastavalt ümber ehitada ei vastanud mitmel põhjusel neile esitatud nõuetele, mis eeldusel, et Eesti kasutab osana heidutavast riigi-kaitsevõimest CV9035 lahingusoomu-keid veel järgneva 30 aasta jooksul, pol-nud seatud üleliia madalale.

Tagasihoidlik maastikuläbivus, väi-ke kandevõime, täiendamist vajav soo-muskaitse, eraldiseisva hooldus- ja re-mondibaasi loomise vajadus, moraalne vananemine, algsele tagasihoidlikule hinnale lisanduvad prognoosimatu suu-rusega uuenduskulud on vaid osa esi-tatud miinuste loetelust. Positiivsetest omadustes tulid esile olematu alghind ning lihtsamast konstruktsioonist tin-gitud väiksemad igapäevase hoolduse kulud. Ka on oodata lähiaastatel suure hulga analoogsete soomustransportöö-ride jõudmist mitme riigi metalliüm-bertöötlemistehastesse, mis võimaldaks

nende kannibaliseerimist odavate varu-osade saamiseks. Saksamaa valis välja ja renoveeris need soomustransportöörid G3 tasemele aastatel 1995–2000.

Üks oluline tegur, mis sundis Ees-ti kaitse väge ja kaitseministeeriumit kõrvale jätma M577 pakkumist, oli selle pakkumise läbiv ebamäärasus. Kui Norra riigi pakutavad mahavõe-tud tornidega CV90-d seisid külg kül-je kõrval kinnises angaaris, siis Šveitsi firma RUAG pakutavaid soomustrans-portööre oleks tulnud minna ükshaaval Saksamaa eri väeosadesse otsima ja üle vaatama. Lisaks selgus, et RUAG pak-kus soomukeid, mida Eesti riik saanuks osta ainult Saksa riigilt, mitte RUAG-i tehaselt. Pakkumine sisaldas ümberehi-tuskulusid meile vajalikeks toetussoo-mukite variantideks. Samuti sisaldas see lisasoomuse ja selle paigaldamise hinda, kuid puudus igasugune ülevaade sellest, millised oleks soomuki täien-dava uuendamise kulud, mis (Taani kogemusel) kaasnevad soomuki kaalu suurenemisega.

Unustada ei maksa ka seda, et kõige tähtsam on ikkagi inimfaktor. Mehaa-nikud on esimesed, kes tervitavad uut sõjamasinatüüpi, mis vurab kaitseväe logistikaalale. Nende tehtavast järje-kindlast tehnilisest kontrollist ning pi-devast hooldusest ja õigest remondist sõltub, kui kaua sõidukid tegelikult ri-vis püsivad. Eesti kaitseväe suurust ar-vestades polnudki nii lihtne leida neid kaheksat mehaanikut (neli torni- ja neli veermikuhooldajat), keda Hollandisse õppima saata. Kui siia nüüd lisada teine pea sama suur meeskond, kes pidanuks omandama ajalooliste M577 remondi võtted, olnuks kitsikus personaliosa-konnas veel suurem.

Seniste CV90-te hankelepingute-ga tuleb nii Hollandist kui ka Norrast kaasa tuntav kogus varuosi ja diagnos-

tikaseadmeid. M113/M577 puhul saab kerede globaalsest levikust hoolimata olulisemaid ja kuluvamaid mootorite ja käiguosade varuosi vaid Saksamaalt või Taanist, sest vaid seal on need Saksa firma FGG poolt G3 tasemele moderni-seeritud soomustransportöörid teenis-tusest väljumas.

Eesti otsus võimalikult tänapäeva-seid ja eks seetõttu ka mitte kõige oda-vamaid lahingusoomukeid ning nende toetussoomukeid hankida tähendab panustamist usutava heidutusvõime-ga riigikaitsesse mitmeks järgnevaks aastakümneks 21. sajandi globaalse-tes katsumustes alles stabiilsust otsivas maailmas. Hea on teada, et vajadusel saame CV90-id hallates tehnilise nõu ja materiaalse abi saamiseks pöörduda lä-hedaste Põhjamaa riikide või väikeriigi vajadusi ehk paremini mõistva Šveitsi poole. Kui Eesti jõuab lähiaastatel ellu viia ka liikursuurtükkide ning tankide hanked, on meie maaväel löögijõud, mis suurema kriisi korral suudavad liitlaste manööverüksustega sammu pidada.

IGAL AJASTUL OMA SOOMUSSoomusüksuste loomisel on Eestil aja-loost võtta hiilgav kogemus. 1918. aas-ta detsembris andis kapten Johan Pitka Tallinna sadamatehastele käsu ning kolm päeva hiljem oli valmis kolmeton-nise veoauto Federal šassiile ehitatud soomusauto Estonia. Tõsi küll, see esi-mene neist kaheksast (kui siia lisada ka Pärnu paadimeistrite ehitatud pisut tei-se konstruktsiooniga maailma koledaim soomusauto Vanapagan) sedaviisi põlve otsas ehitatud Vabadussõja soomus-autost sai oma nurkrauast konstrukt-siooni ja laevaterasest kerega talvistele rindeteedele minekuks raskevõitu. Aga juba 1919. aasta kevadest tegid täiusta-tud konstruktsiooniga puitraamile kin-nitatud kaevikukilpidega kaetud soo-

KAIT

SEVÄ

GI

2014. aasta lõpul Hollandist ostetud CV90-d on täna liikumas kaitseväe polügooni poole.

17

musautod Vabadussõja rinnetel punaste elu kibedaks ning aitasid Eesti vägede rünnakuhoogu hoida.

Neid soomusautosid iseloomustas oma aja kohta harvanähtav tulejõud. Li-saks kahele Maximi raskekuulipildujale kasemattides ja Madseni kergekuuli-pildujale auto esiosas sülgasid nende tornides tuld 37 mm lühikese rauaga Hotchkissi kiirlaskekahurid. Väidetavalt ületas soomukite kerede kaevikukilpi-de terase kuulipidavus Põhja Poegade poolt punastelt üle võetud, tsaariarmee jaoks toodetud Austin Putilovetsi soo-mukite kerede soomuse oma.

Vabadussõja võidu järgne jätkulugu nii hiilgav ei olnud. Eesti soomusväe masinapark sai küll täiendust Loode-armeelt üle võetud nelja Inglise tanki Mark V Composite ja Prantsusmaalt soetatud 12 Renault FT17 tanki võrra. Lisaks ehitati 1924. aasta punamehikes-te putšikatse järgselt inglaste Vickersi soomusauto IGA1 eeskujul 13 Arse-nal-Crossley (M27/28) soomusautot ja soetati hiljem Poolast kuus tanketti TKS. Siiski ei olnud soomusüksustest 1939. aastal sõlmitud baaside lepingu ajal Eesti iseseisvaks jäämisel abi.

Kas ajalugu läinuks teisiti, kui Eesti oleks Inglismaalt kahe allveelaeva ost-mise asemel panustanud näiteks lätlas-te eeskujul kergetankide tüüp 35 (LT vz. 35) soetamisele Tšehhoslovakkiast või taibanud Ameerika insenerilt John Walter Christie’lt ära osta ratas-roomik-tanki M. 1931 litsentsi, enne kui Puna-armee selle järgi endale Eestisse rajatud baasides nähtud kiirtanki BT7 ehitas?

Igal juhul jäid sõjaeelse aja kodumai-se soomukitööstuse tippsaavutuseks 1927. aasta vaimus loodud kergesoomu-sautod Arsenal-Crossley, mis olid oma kompositsioonilt küllaltki sarnased Punaarmee Eesti baasides olnud BA-10 soomusautodega. Viimased olid seltsi-mehed punaväelased (tundub, et tolle maa kombe kohaselt) reedel, 21. juunil 1940 puhkepäevadeks kaasa võtnud, et Tallinnas jalutades president Pätsilt vabariigi ülevõtmist viisakalt eemalt jälgida.

1939. aasta 1. septembril alanud Tei-ses maailmasõjas osutusid ka sellised, oma loomise ajal edukad soomus autod õige pea lootusetult oma aja äraela-nuteks. Sõda sünnitas sootuks uued ja võimsamad sõjamasinad, mida said endale arvukalt lubada vaid totaalsed üliriigid, kellest ühelgi polnud Eestile pakkuda selliseid liitlassuhteid nagu on NATO-s praegu.

Meeskonnaülemana kaitseväe erioperatsioonide üksuses

Olen ohvitser, kes nüüdseks on aastaid teeninud erioperatsioonide väejuhatu-ses, meeskonnaülema ametikohal. Minu jaoks algas teenistus selles üksuses pärast erioperatsioonide Valiku läbimist. Valik oli raske, kuid seal polnud mi-dagi võimatut. Katsete toimumise ajal oli talv meid õnnistanud paksu ja kest-

va lumevaibaga. Samas meie, kandidaatide, jaoks oli tegu olukorraga, milleks iga aasta harjutada ei saa. Näiteks orienteerumine toimus suuskadel ning spetsiaalselt selleks valmistudes osalesin Kaitseliidu koosseisus eelnevalt Utria dessandil.

Pärast mehiseid pingutusi läbis Valiku 6 kandidaati 16-st, neist omakorda osutus valituks 4. Samas kestab Valik edasi kogu teenistusaja jooksul. Eriväelasena on vaja lisaks konventsionaalsetele teadmistele osata üsna palju erioskusi süvendatumal tase-mel kui varasem ametikoht nõudis. Selleks läbisin erioperatsioonide ettevalmistuskur-suse, mis hõlmas endas eriluure ja seire, otsese rünnaku ja sõjalise toetuse väljaõpet. Sellele lisandus veel eriväljaõpe automaadist ja püstolist ning teisest käsirelvadest laskmises.

Kuna erivägede operaator peab tabama sihtmärki kiirelt ja täpselt, on tegu inten-siivse ja põhjaliku väljaõppega, sellele lisandus veel köitega laskumine kopteritelt ja katustelt, ujumine raskendatud tingimustes, ellujäämiskursus, langevarjukoolitus, väike üksuse taktika, käsivõitlus ning keeleõpe. Tähtsal kohal on samuti erioperatsioo-nide teooria, planeerimine ja tavatu sõjapidamine.

Et teenida meeskonnaülemana või mõnel teisel spetsialisti ametikohal, on samu-ti vaja omandada eriväelase kvalifi katsioon. Sõjakooli põhikursus on kõige alus, kuid pärast ettevalmistuskursust läbisin erivägede (Special Forces) üheksakuulise kvalifi -katsioonikursuse Ameerika Ühendriikides Fort Braggis. Kursuse lõpetamisel omistati mulle roheline barett ja erivägede kogukonda kuulumise märgiks võin kanda käisel Special Forcesi eraldusmärki ning rinnas Airborne’i hõbetiibu.

Kursusel tuli eri etappidel ühise eesmärgi nimel töötada koos nii Ameerika kui ka teiste riikide ohvitseride ja allohvitseridega, mis pakkus kultuurilisest aspektist huvi-tavat proovikivi. Rühmaülemana on võimalus ohvitseril töötada koos 30–40 kaitseväe-lasega, kompaniiülemana aga veel rohkematega. Samas, teenides erivägede meeskon-nas on küll meeskond väiksem, kuid mitte vähem proovikive pakkuv, sest kõik alluvad on oma eriala hästi tundvad vanemallohvitseridest spetsialistid.

Olgu siinkohal öeldud, et erivägede üks põhieesmärk on oma ülesanne täita, tehes seda koos ja teiste inimeste abil, olles lahingujõu mitmekordistaja. Selle näiteks on kas või kogemus Afganistanist, kus sõjalise toetuse missioonil võis kogu operatsioonil osa-lev isikkoosseis ulatuda kuni tuhande isikuni, mida tuli meeskonnaülemana juhendada koos afgaanist koloneli või kindraliga.

Nüüdseks on aastaid tagasi loodud noor meeskond küpseks saanud, mina koos nendega. Koos oleme raskuseid kandnud ning mõistust teritanud, seda nii Eestis kui ka välisoperatsioonil, Afganistanis.

Ohvitseri töö on meeskonnas hoida masinavärki õlitatuna. Mida rohkem on mees-kond välja õpetatud ja standardprotseduuridega kaetud, seda enam jääb administra-tiivses faasis osaks kontrolliv pool. Näiteks erinevalt rühmaülema päevilt, mil valmista-sin ette laskekäske, teevad selle töö nüüd ära vastavad erialaspetsialistid. Lahingulisi ülesandeid planeerides peab meeskonnaülem olema suuteline kuni pataljoni taseme-ni otsuse vastuvõtmise protsessi juhtima ning oma meeskonda kasutama kui pataljo-ni staapi. Selline kogemus tuleb aga aastatega, see eeldab aastaid teenistust samal ameti kohal ning lisakursuseid nii Eestis kui ka välismaal.

Erinevalt laialt levinud arvamusest ei peatu karjäär erivägede ohvitserina. Edasist sõjaväelist karjääri saab jätkata keskastmekursusel KVÜÕA-s või USA-s magistriõppes Naval Postgraduate Schoolis, omandades irregulaarse sõjapidamise magistrikraadi. Tunnen, et seni tehtud valik saamaks erioperatsioonide meeskonnaülemaks on õige. Seepärast julgen kõiki vaimult ja kehalt terveid mehi kutsuda teenima kaitseväe erioperatsioonide üksusesse.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

KAIT

SEVÄ

GI

18

Mässutõrje kui tänapäeva reaalsus

Relvastatud konfl iktid, sõjapõgenikud ja terrorism ei tunne riigipiire. Terrorism ning terrorismivastane võitlus on alati olnud osa sõjapidamisest. Jutt, et terrorismi üle

saavutatakse võit, kõlab nagu müüt mõnest „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja romaanist – terroriste ei ole

võimalik lõplikult alistada.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TERRORISMSC

ANPI

X /

STO

YAN

NEN

OV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

19TERRORISM

„Me oleme kohanud vastast ja ta on meie ise.“

Walt Kelley

004. aasta Londoni, 2005. aasta Madridi ja eelmise aasta Pariisi terroriaktid te-kitasid Euroopale vaid uusi veritsevaid haavu. Elame uues reaalsuses, kogu maa-

ilmas räägitakse pidevalt toimuvatest terrorirünnakutest, kuid samas ei lahata terroristide seotust mässutegevusega.

Oma olemuselt on terrorist tegelikult mässaja, kes kasutab terrorit taktikana. Iga mässaja ei ole samas aga terrorist. Mässaja on mässuliikumises osaleja, kes hakkab vastu kehtivale võimule. Mässu-tegevus on organiseeritud õõnestustöö ja koos vägivalla kasutamisega on selle eesmärk saavutada regioonis poliitiline kontroll. Mässajad on näiteks Iraagis ja Süürias tegutsev sunniitlik islamirüh-mitus ISIS või Taliban Afganistanis.

Igal mässajal on oma ideoloogia. Näiteks Kalifaadi taastajad usuvad, et toimub tsivilisatsioonide (Hadara) kokku põrge, kus ühelt poolt on inimese loodud tsivilisatsioon ja selle vastaseks jumalikult ühtne Islamiriigi ehk Kalifaa-di tsivilisatsioon.1 Ründav võitlus (qital ut-talab) on siinkohal kohustuslik.2

Mässu vastand on mässutõrje, mis hõlmab endas ulatuslikke ühiskondlik-ke ja sõjalisi meetmeid mässu maha-surumiseks ja rahulolematuse põhjuste-ga tegelemiseks. Alates 1949. aastast on mässutegevus olnud levinum sõjaline konfl ikti vorm.3 Tuleb tõdeda, et mässa-jad on olnud edukamad oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning nende suundumus konfl ikte võita jätkub.4 Eu-roopa armeedele on mässutõrje tuttav, sest on osaletud – kuigi ebaõnnestunult –

Margus KuulMAJOR

1 The Meaning of Civilization in The Inevitability of

the Clash of Civilization: (Hatmiyyat sira’a Ul-had-

harat), London: Al Kilahaf Publications, 2002, 5.

2 Samas, 47.

3 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill, Molly

Dunigan, Introduction, in Paths to Victory: Lessons

from Modern Insurgencies. RAND, National Defen-

se Research Institute 2013, 1.

2015. aasta septembris tehtud fotol on näha Ungari Röszke piiripunktis toimuvat vastasseisu – Ungari piirivalvurid ja märulipolitsei kasutab pagulaste vastu veekahureid ja pisargaasi, sellele vastavad meeleheitel migrandid süütepudelite ja kividega, nõudes vaba läbipääsu Lääne-Euroopasse.

20

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

ekspeditsioonilistes mässutõrjekam-paaniates nii Iraagis kui ka Afganista-nis. Saadud haavu alles lakutakse, seega pole mõtet imestada, miks praegu veel ei tajuta kollektiivselt Euroopas pa-gulaskriisist tulenevat mässutegevuse potentsiaali.

Ka asüüli taotlev moslemist migrant või eurooplasest vasak- või parem-äärmuslane on tegelikult mässaja, kui ta vaatamata oma kultuurilisele ja usulise-le veendumusele hakkab vastu kehtiva-le riigivõimule ja seadustele. Nüüdseks on reaalsuseks saanud mässutõrjepiir-kondadest nagu näiteks Põhja-Aafri-kast, Süüriast, Iraagist ja Afganistanist põgenikelainega sadade tuhandete sõjaväe eas noorte moslemimeeste val-gumine Euroopasse. Kõik neist ei ole sõja põgenikud ning inimõiguste järgi-jad. Osa immigrante juba mässab valit-suste kehtiva võimu vastu, kus omakasu saamise eesmärgil sooritati ka krimi-naalkuritegusid. Paljud neist on võib-ol-la edukalt sõdinud ka NATO ja rahvus-vaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) vastu, tahame seda endale tunnistada või mitte. Pagulastest islamiterroristid toovad endaga kaasa sõjalised koge-mused, terroritaktika, oma väärtusnor-mid, kultuuri ja eelkõige ekstremistliku islami ideoloogia. Näiteks Afganistani Talibani võitlejad peavad lapsi „mulla Omari mürskudeks“5 ehk pommivöö-ga laps on enesetaputerrorist, keda saab Euroopas õhku lasta samamoodi kui Afganistanis. See on eurooplase jaoks midagi uut. Noored mehed on alati ol-nud potentsiaalsed mässude ja sõdade algatajad, kui nende arvukus ühes re-gioonis on kasvanud tavatult suureks.

Kui nüüd küsida, mis seos sellel kõi-gel on mässutõrjega, siis kus iganes see irregulaarne konfliktivorm ka aset ei leia, otsustavad lõpptulemuse numbrid. Numbrid aitavad mässutõrje tulemust suurema tõenäosusega ette ennustada, olemata selleks Bulgaaria päritolu en-nustaja Vanga või Eesti tähetark Mang. Mässutõrje dünaamikat tuleb tunda enne selle algust. Järgnevatel lehe-külgedel selgitangi tulenevalt kiiresti muutuvast julgeolekukeskkonnast eri-nevaid mässutõrje ja massirahutustega

seonduvaid teooriaid ja kontseptsioone ning toon välja Afganistani näite varal mässutõrje keerukuse ja strateegilise dimensiooni. Seejärel analüüsin välja-toodud suhtarvude najal teoreetilist mässutõrje potentsiaali massimmigrat-siooni sihtkohaks saanud Saksamaal ning Saksamaa julgeolekujõudude või-mekust ja valmisolekut potentsiaalseks mässutõrjeks. Afganistan ja Saksamaa erinevad riikidena üksteisest kardinaal-selt ja tundub utoopiline neid võrrelda, kuid mõlemas riigis toimuval on ühine nimetaja ja selleks on noored mehed, keda ka Saksamaale saabuvatest im-migrantidest on suurem osa.

MÄSSUTÕRJES LOEVAD NUMBRID„Taliban ei ole tugev. ... Nemad ei valmis-ta probleemi, vaid meie nõrkus on see, mis probleemi valmistab.“

president Karzai 2007Mässutõrjes on tähtis mõista, et

edu saavutamiseks ja rahva turvali-suse tagamiseks tuleb saavutada õige julgeoleku jõudude ja konfliktipiirkon-nas elava rahvastiku vaheline suhtarv ja julgeoleku jõudude ja mässajate va-heline suhtarv. USA armee mässutõrje määrustik, „Insurgencies and Coun-tering Insurgencies“ FM 3-24, millest USA ja NATO riigid Iraagi ja Afganis-tani mässu tõrjekampaaniates osaledes lähtusid, sätestab, et mässutõrjes on vaja ühiskonna julgeoleku tagamiseks ja mässajatega konfliktis oleva riigi jul-geoleku tagamiseks 20 politseinikku või sõjaväelast iga konfliktipiirkon-nas elava 1000 elaniku kohta (edaspidi 20 : 1000).6 Sellist suhtarvu loetakse üldjuhul minimaalseks.7 Erinevad sta-biilsusoperatsioonide juhtumisuurin-gud on identifitseerinud samuti suhtar-vu 13,26 : 1000.8 Seega pole eelmainitud number kivisse raiutud, vaid oleneb mässutõrjekampaaniaga paika pandud strateegiast ja saavutamist vajavatest eesmärkidest. Situatsioon konfliktipiir-konnas ja mässutõrje eesmärgid võivad olla väga erinevad, näiteks ühe riigi okupatsioonijärgne stabiliseerimisope-ratsioon, kus toimub riigisisese mitte-vägivaldse või relvastatud mässu maha-

surumine või mässutõrje välise sõjalise toetuste raames teises riigi poolt, nagu seda teeb Süürias näiteks Venemaa, toetades al-Asadi režiimi. Lisaks võib eesmärk olla riigi sõjalise konflikti järgne pikaajaline ülesehitamine ilma okupatsiooni kavatsusteta. See viimane oli USA ja rahvusvaheliste julgeoleku-abijõudude mässutõrje südamete ja meelte kontseptsioon nii Iraagis kui ka Afganistanis.

Väljakujunev julgeolekujõudude ja rahvastiku suhtarv oleneb sageli nii mässajate kui ka mässu tõrjujate ma-teriaalsetest ning inimressurssidest, omavahelisest suhtarvust ja rakenda-tavast kontseptsioonist. Samuti on täh-tis hinnata mässajate vastupanutahet, konflikti keskmes oleva riigi rahvaarvu, rahvastiku tihedust ruutkilomeetril et-niliste gruppide kaupa ning ajaloolist valuläve, kuidas sõjaraskusi talutakse. Tihti oleneb edu ka riigivälise kolman-da osapoole toetusest, maastiku iseära-sustest ning paljudest teistest teguritest ja faktoritest.

Mässutõrjeteooriaid on mitu. RAND-i analüütiku ja matemaatiku James Quin-livani suure aktiivsusega stabiilsusope-ratsioonide teooria – millel on ka oma puudused, mida John J. McGrath oma töös välja toob – kohaselt on vaja vähe-vägivaldsete politseioperatsioonide jaoks 1–4 julgeolekut tagavat isikut 1000 elani-ku kohta. Keskmise vägavalla nagu näi-teks tsiviilrahutuste korral on vaja 5–10 isikut 1000 elaniku kohta. Suure vägival-la ehk mässutõrje puhul on vaja 10 või rohkem julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta ja välist sõjalist toetust kolmanda-telt riikidelt. USA mässutõrje määrustik FM 3-24, mille põhieesmärk on rahvuse ja riigi ülesehitamine, sätestab 20 : 1000 suhte. McGrathi okupatsiooniteooria kohaselt on mässutõrje suhe 13,26 jul-geoleku tagajat 1000 elaniku kohta, kus kolmandik julgeolekujõude täidab po-litsei ülesandeid. McGrathi analüüs põ-hineb Filipiinide, Saksamaa, Malaisia, Bosnia ja Kosovo näidetel, samuti USA politsei jõudude ja elanikkonna analüüsil eri linnades.

RAND-i rahvuse ülesehitamise analüüs, mis hõlmab Iraagi, Afganis-

4 Samas.

5 Robert M. Cassidy, Afghanistan to 2009: The

End of the Beginning? in War, Will, and Warlords:

Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan,

2001–2011. Virginia: Marine Corps University

Press Quantico, 2012, 55.

6 US Army Field Manual 3-24, Insurgencies and

Countering Insurgencies, 1–13, 2014.

7 John J. McGrath, Chapter 1, Introduction, in Boots

on the Ground: Troop Density in Contingency

Operations. Global War on Terrorism Occasional

Paper 16, Combat Studies Institute Press, Fort

Leavenworth, Kansas. 1.

8 Samas, 147.

9 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

Policy choices for America’s Longest War, Washing-

ton DC, Georgetown University Press 2012, 71-72.

TERRORISM

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

21

tani, Kosovo, Panama, El Salvadori, Somaalia, Haiti, Bosnia ja Ida-Timori mässutõrje kogemusi, leidis mässajate võitmiseks vajaliku olevat 10 sõdurit 1000 elaniku kohta, kes teevad ka piiri-kontrolli, julgestavad teid, võitlevad or-ganiseeritud kuritegevusega ja tagavad igapäevast avalikku julgeolekut. Lisades siia veel 1,5–2 politseinikku 1000 elani-ku kohta, teeb see üldarvuks 13,5 julge-oleku tagajat 1000 elaniku kohta.

Browni okupatsiooniteooria näeb aga ette 1 : 1000 suhet, tuginedes USA oku-patsioonikogemusele Jaapanis, Itaalias, Filipiinidel, Haitil, Saksamaal, Austrias, Koreas, Bosnias ja Kosovos. Samas on nendel teooriatel oma erisused, plussid ja miinused, mis tulenevad vastasest, res-surssidest ja mässutõrjeks kavandavate kaitse- ja ründetegevuse liikidest.

Bernand Falli väitel oleks vaja mässu-tõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu, et mässajat isoleerida ja hävitada. Olu-korra stabiliseerimiseks peaks suhtarv olema 10 : 1-le,9 linnatingimustes isegi 30 : 1, olenedes rahvastiku tihedusest ruutkilomeetril. Siinkohal on peetud silmas vaid politseinikke või sõdureid, kes teostavad füüsilisi julgestuspatrulle, valvet ja mässajate tabamisoperatsioo-ne, mitte kõiki operatsiooni toetajaid.

Ka mässutõrjekontseptsioone on kümneid ja igal neist omakorda veel edu tõenäosust suurendavad eeltin-gimused ja faktorid. Mässutõrje kee-rukusest annab hea ülevaate RAND-i põhjalik uuring „Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies“, kus on analüüsitud 71 mässutõrjeope-ratsiooni ajavahemikul 1944–2010.10

Nendes mässutõrjenäidetes on esinda-tud kõik geograafilised variatsioonid: mägised alad, kõrb, džungel, linnad, samuti regioonid ja kultuuriliselt erine-vate keskkonnad nagu näiteks Aafrika, Ladina-Ameerika, Kesk-Aasia, Balkani maad, Kaug-Ida. Esindatud on erine-vad mässutõrjet läbiviivate üksuste ja mässajate sõjalised võimekused ning taktikad. 71 mässutõrje näitel on oma-korda alanäiteid, mis erinevad teistest ega ole kohased võrdlused suurema osa näidetega. Nende alanäidete tulemused ei sõltunud mässutõrje efektiivsusest, vaid hoopis välistest põhjustest, mis olid seotud näiteks kolonisatsiooni või apartheidi lõpuga.

Uuring toob välja 24 mässutõrje kontseptsiooni, mida saab mässajate vastu rakendada vaid teatud eeltingi-mustel. Analüüsist selgub, et tavaliselt on mässajate eelised võiduks suuremad

kui mässutõrjujal. Praktikas iseloomus-tab mässutõrjet kui irregulaarset konf-liktivormi pikk kestvus – 71 mässu-tõrjekampaania keskmine kestvus on 10 aastat11 ja pärast õigete mässutõrje-meetmete rakendamist ning edu saavu-tamist peab olema valmis jätkama mäs-sutõrjekampaaniat veel keskmiselt kuus aastat.12

Seega on mässutõrje keerukas, pika ajaline, ressursimahukas ja äärmi-selt verine tegevus ning mässutõrjuja peab olema motiveeritud võitlemaks aastakümneid, kusjuures siidikinda all peab vajadusel peituma ka raudne rusikas, kui rahva südamete ja meelte võitmine ebaõnnestub. Samas mässu-tõrjes, mille käigus kasutatakse vaid „purusta nad“-kontseptsiooni, on RAND-i analüüsi andmeil 33 juhtu-mist 23 korral mässutõrje ebaõnnes-tunud.13 Kõikidel teistel juhtudel on kasutatud samaaegselt eri kontsept-sioone, mis ei tähenda, et hävitamise kontseptsioon ei tööta mittedemo-kraatlikes riikides, kus eesmärgi saa-vutamiseks tehakse riiklikul tasandil barbaarset mässutõrjet. Rünnatakse halastamatult eelkõige rahvast, et hä-vitada mässajate sotsiaalne toetusbaas ja seejärel mässajaid.

10 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill,

Molly Duningan, Paths to Victory: Lessons from

Modern Insurgencies, RAND National Defense

Research Institute, 2013. xix-xxi.

11 Samas, 158.

12 Samas, 188.

13 Samas, xxiv.

Oktoobri algul 2014 toimunud demonstratsioonil protesteeriti Türgi vägivaldse poliitika vastu, mida riik viib läbi Süüria kurdide aladel, suurendades sedasi veelgi põgenikelainet Euroopasse. Vastasseis demonstratsioonil muutus peagi veri-seks heitluseks, mille käigus sai surma üle kümne ja viga arvukalt kurdi rahvusest protestijaid.

SCAN

PIX

/ EM

RAH

GU

REL

22

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TERRORISM

MÄSSUTÕRJE KOGEMUSED AFGANISTANISTJärgnevalt vaatame, kuidas tegid NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud ja USA OEF (Operation Enduring Freedom) 2001.–2013. aastani mässu-tõrjekampaaniat Afganistanis.

Afganistanis elas 2013. aastal umbes 30 miljonit elanikku, selle alusel saab arvutada välja rahvusvaheliste julge-olekuabijõudude, OEF-i ja Afganistani armee ja politseijõudude arvuline vahe-kord Afganistani elanikkonnaga kogu mässutõrjekampaania vältel aastatel 2001–2013. Afganistani rahvastiku po-sitiivne kasv 10 aasta jooksul ei mõjuta-nud oluliselt mainitud suhtarvu.

2001. aastal alustati Osama bin La-deni tagaajamist Afganistanis. Vaid mõne kuuga kukutati Talibani võim tänu USA eriväelaste koostööle Põh-ja alliansi irregulaarsete võitlejatega. USA ja rahvusvahelised julgeoleku-abijõud jätkasid oma tegevust ja 2002. aastal oli Afganistanis 5000 rahvus-vaheliste julgeolekuabijõudude sõja-väelast, kes peamiselt tegelesid Kabuli turvalisuse tagamisega. Samaaegselt tegi USA 5000 sõduri suuruse väe-koondisega lahinguoperatsioone kogu Afganistanis. Järgnevatel aastatel ei pööranud USA Afganistanis toimuvale suurt tähelepanu, sest 2003. aastal al-gas Iraagi sõda. Samuti muudeti 2003. aastal mässutõrje strateegiat, võttes peaeesmärgiks rahva kaitsmise, mitte vastase vastu võitlemise. USA kaitse-minister Donald Rums feld andis mõis-ta, et algavad stabiliseerimis- ja riigi ülesehitusprotsessid, sest suurem osa riigist on turvaline.14 Taliban taastus samas 2001. aastal saadud konventsio-naalsest kaotusest, reorganiseerus ja jätkas võitlust. 2004. aastaks oli Tali-bani ja võõrvõitlejaid juba 4000 ringis. Samal ajal olid ISAF-i jõud kasvanud 2005. aastaks 10 000 sõdurini ja USA väekoondis koosnes samaks ajaks 20 000 sõdurist. Lihtne julgeolekujõudu-de ja rahva suhtarvu arvutus näitab, et iga tuhande elaniku kohta oli kogu riigis turvalisuse tagamiseks kõigil rah-vusvaheliste julgeolekuabijõududel ja USA jõududel kokku välja panna vaid üks sõdur! Ameeriklaste poolt oli see kindral Tommy Franksi planeerimise täideviimine.

2001. aastal töötas kindral Franks välja Afganistani sõjalise operatsiooni kontseptsiooni, mis nägi põhilahingu-te lõppemise järel edasiseks tegevuseks ette nn väikese jalajälje strateegia, mil-le eesmärk oli vältida Nõukogude Lii-du poolt Afganistani sõjas tehtud vigu. Kindral Franks soovis vältida massilist mässajate vastupanu, mida tundis Nõu-kogude armee 1980. aastatel. USA stra-teegia nägi ette edu saavutamise õhuüle-kaalu ja väiksearvuliste maavägedega. Seega ei suurendatud 2002. aastal USA väekoondist, sest sel ajal kavandati juba USA astumist sõtta Iraagiga.15

Kindral Franksi strateegia, milles polnud rahva kaitseks ja mässajate vastu võitlemiseks vajalikke julgeolekujõude, oli juba eos määratud läbikukkumisele. 2007. aastal oli Afganistani mässutõrje-kampaania julgeolekujõududes 143 500 sõdurit, mis koosnesid 95 000 Afganis-tani rahvusliku armee ehk ANA ja po-litsei võitlejast, 25 000 rahvusvahelistest

julgeolekuabijõududest ja 23 500 USA sõdurist.16

Ka Taliban oli aastate vältel jõudsalt tugevnenud ja nende vastukaaluks oli 2008. aastal rahvusvaheliste julgeole-kuabijõudude väekoondis suurenenud 55 000 sõdurini, kuigi USA väekoondis oli samas vähenenud 19 000 sõdurini. Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudu-de ülem kindral McKiernan nõudis efektiivseks mässutõrjeks lisaks veel 17 000 USA sõdurit. Rahvusvahelisi julge-olekuabijõude ja USA vägesid toetasid 155 000 Afganistani politseinikku ja sõdurit. Kokku tagas 2008. aastal Afga-nistanis sisejulgeolekut seega 246 100 võitlejat, mis oli ebapiisav, tähendades 7,3 politseinikku või sõdurit iga 1000 elaniku kohta. Võttes aluseks suhtar-vu 20 : 1000 selgub, et 2008. aastal oli julgeolekujõudude elavjõu puudujääk 427 000 sõdurit ja seda riigis, kus ena-mik rahvastikust toetas Talibani võitlust koalitsiooni vastu. Minimaalselt vajas

14 Hy Rothstein, John Arquilla, America’s Longest

War, in Afghan Endgames: Strategy and Policy

choices for America’s Longest War. Washington DC,

Georgetown University Press 2012, 60-61.

15 Segth G. Jones, the Rise of Afghanistan’s Insur-

gency: State Failure and Jihad, international Secu-

rity, Volume 32, Number 4, spring 2008, 37–40.

16 Samas, 38.

Ungari märulipolitsei pidi Röszke piiripunktis kasutama karme võtteid, et tagasi tõrjuda peamiselt noortest meestest koosnevat pagulastemassi, kes üritasid üle piiri riiki murda.

SCAN

PIX

/ KA

NRO

K C

SABA

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

23

riik stabiilsuse hoidmiseks 20 : 1000 suhet silmas pidades vähemalt 672 000 sõdurit ja politseinikku ning mõne eks-perdi arvates isegi 750 000 sõdurit.17

Eduka mässutõrjeoperatsiooni läbi-viimiseks vajalikud suured inimres-sursid ongi põhjus, miks tuleb õpetada kohalikke mässuliste vastu võitlema. Kui seda ei tehta, tuleb harjuda mõtte-ga, et piirkonda tuleb jääda kauaks või isegi alatiseks. Kohalike julgeoleku-jõudude väljaõpetamisega tegeleti va-helduva eduga Iraagis ja Afganistanis, kuid seda tehti liiga hilja ja liiga väike-ses ulatuses. USA ja NATO mässutõrje strateegia osutus kehvaks, sest tehti ot-sus seada 2009. aastani Afganistani rah-

vusliku armee isikkoosseisu piir arvuks 35 000 meest ja seda riigis, mis on suu-rem kui Iraak. Pealegi on Afganistan keerulise maastikuga riik ja läbi ajaloo kurikuulus mässumeelse rahvastiku poolest, kes on suuteline edukalt parti-sanisõda pidama.18 Unustati tõsiasi, et mässutõrjes loevad suhtarvud ka siis, kui konfliktipiirkond pole poliitiliselt suurriikide prioriteet. Samuti unustati, et Talibani võitlejate arv oli kasvamas ja 2010. aastaks oli Talibani võitlejaid hin-nanguliselt kokku juba 30 000, kellele lisandus 4000 võõrvõitlejat, rääkimata illegaalsetest relvastatud kriminaalse-test rühmitustest.19

2013. aastaks kuulusid rahvusvahe-liste julgeolekuabijõudude ning Afga-nistani politsei ja armee jõududesse kokku 525 000 sõdurit. Alles nüüd haka-ti jõudma Afganistani konflikti olemust arvesse võttes vägede miinimumvajadu-se lähedale, sest suhtarvu kohaselt pidi stabiilsuse säilitamiseks olema 672 000 sõdurit. Milles oli siis põhiprobleem, kui koalitsiooni väekoondis paistab suur, aga vaid kümnete tuhandete võit-lejatega Taliban käitub nagu Taavet, kes peksab juba aastaid Koljatit? Probleem seisnes selles, et koalitsioonivägede turvalisuse ja logistika tagamine neelas suurema osa tema elavjõust. 525 500 võitlejast käis tegelikult baasidest väljas julgeolekut tagamas ja Talibaniga võitle-mas umbes 20%20 kogu isikkoosseisust, samas kui edukaks sõjapidamiseks oleks vaja olnud miljon sõdurit.21

David Kilcullen toob raamatus „Juhupartisanid“ samuti numbritele keskendunud teoreetilise näite – kui 2007. aastal oleks lisaks olemasoleva-tele jõududele Iraaki suunatud veel 50 000 sõjaväelast, oleks 60% neist tei-nud staabitööd. Lahingu- ning lahin-guteenindustoetuse operatsioonideks oleks jäänud 20 000 sõdurit. Võttes ar-vesse üksustesisest rotatsiooni ja puh-kust, oleks korraga väljas olnud vaid 7000 kuni 10 000 sõdurit, kelle mõju oleks Iraagi mässutõrjekampaania mas-taape arvestades võrdunud põhimõtte-

liselt nulliga.22 Afganistan on aga veel suurem riik kui Iraak. Võttes arvesse USA mässutõrje määrustiku FM 3-24 välja toodud 20 : 1000 suhtarvu ja Ber-nand Falli mässutõrjuja ja mässaja suh-tarvu 20 : 1, mida on vaja mässaja hävi-tamiseks ja 10 : 1-le suhtarvu olukorra stabiliseerimiseks, siis 25 000 Talibani võitlejate ohjeldamiseks oleks olnud vaja vähemalt 450 000 sõdurit ja 30 000 Talibani võitleja jaoks juba 600 000 sõ-durit. Julgeolekujõudude ja rahvastiku suhe 20 : 1000 oleks saavutatud võib-ol-la siis, kui kohe pärast Talibani võimult kukutamist oleks loodud Afganistani armee ja sõdurite arvu selles tõstetud sadadesse tuhandetesse. Seda aga ei juhtunud. Eduks vajalikku mässutõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu ei suudetud samuti saavutada vägede vähesuse tõttu, sest modernse sõjamasina logistika nee-lab 80% elavjõust, et 20% elavjõust saaks sõdida. Arvestades Afganistani verist mässu- ja partisanisõja ajalugu, on sel-les riigis ebapiisav ka julgeolekujõudude ja rahva 20 : 1000 suhtarv.

Kokkuvõttes võib öelda, et USA ja ISAF panid endale teadlikult Afganistani mässutõrjekampaania alguses jala taha, lootes selles riigis saavutada kiire kon-ventsionaalne võit. Aastatega aga demo-kraatlike riikide heaolus marineeritud rahvas väsis sellest pikast sõjast ja väed toodi eeskujulikult taganedes Afganista-nist välja. Sama juhtus Iraagis ja seetõttu ei soovita praegu minna ka Süüriasse.

Samas on näiteks Suurbritannias te-gutsev globaalne islamistlik partei Hizb ut-Tahris Britain selgelt läänemaailma-le mõista andnud numbrite tähtsust ja selgitab, miks läänemaailma kampaania on Afganistanis läbi kukkunud. Ühe faktorina toodi välja asjaolu, et NATO rünnak Talibani vastu tähendab rün-nakut kogu puštu kogukonna vastu, aga puštu moslemeid on mõlemal pool Durrani liini kokku 50 miljonit.23 Puš-tudel, kellest Taliban koosneb, on seega mastaapne mässuliste võitlejate värba-misbaas, mille vastu koalitsioon ei saa. Mässulised ja nende toetajad mõistsid

17 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

Policy choices for America’s Longest War. Washing-

ton DC, Georgetown University Press 2012, 71-72.

18 Robert M. Cassidy, The Pashtun Belt in Afgha-

nistan, 2009–2011: Hard but Hopeful? in War, Will,

and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan

and Pakistan, 2001–2011. Virginia: Marine Corps

University Press Quantico, 2012, 112.

19 Antonio Giustozzi, Insurgency in Afghanistan in

The Routledge Handbook of Insurgency and Coun-

terinsurgency, New York: Routledge Hanbooks

2014, 219.

20 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower

Dilemma, the limits of Coercion and the Need for

Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and

Policy choices for America’s Longest War. Washing-

ton DC, Georgetown University Press 2012, 73.

21 Samas, 73.

22 David Kilcullen, „Juhupartisanid: Väikesed

sõjad keset suurt sõda“, tõlgitud kaitseministee-

riumis, ilmunud Riigikaitse Raamatukogu 7. raama-

tuna. Tõlkinud Peeter Villmann. Oxford University

Press, 2009, 318.

23 A Report from Hizb ut-Tahris Britain, In Afg-

hanistan & Pakistan: The Unwinnable War: The Cur-

rent Western Strategy for Afghanistan and Pakistan

and the Alternative Path for the Region, lk 5.

TERRORISM

24

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TERRORISM

numbrite ja põgenike seost terrorismi-ga ammu enne meid. Samuti järeldasid nad, et läänemaailma mõte, et Afganis-tanis võitlemine teeb Euroopa pealin-nade tänavad turvaliseks, on müüt,24 mida eurooplased usuvad kuni järgmise terroriaktini.

Tänapäeval ei peaks me tänu noorte moslemimeeste massimmigratsioonile Euroopasse mässutõrje suhtarve väl-ja arvestama enam Afganistanis, vaid hoopis Euroopas. Miljonid pagulased, kellest paljud võivad olla islamiekstre-mistidest mässajad, on põgenikena Eu-roopas uut elu alustamas või siiapoole teel. Euroopa pole veel iseennastki selles uues võimalikus potentsiaalses mässu-tõrjestsenaariumis tundma õppinud.

MÄSSUTÕRJES ON TÄHTIS INIMESE TAUSTMoslemitest põgenike immigratsioon konfliktipiirkondadest Euroopasse on toimunud juba aastaid. 2015. aasta massimmigratsioon oli esimene suur mässutõrje järellainetus ja Euroopa ühiskonda tõeliselt ülesäratav sündmus. 2015. aastal oli põgenike peamine siht-koht Saksamaa, kus mäss, mässutõrje ja islamiekstremism on seoses põge-nikelainega muutunud julgeolekule reaalseks ohuks, vähemalt näitavad seda teoreetiliselt juba tuttavaks saanud mässutõrje suhtarvud. Jättes kõrvale inimliku tragöödia mõõtme ja vaadates mässutõrje ja terrorismi vaatenurgast Saksamaal toimuvaid sündmusi ning saabuvaid põgenikke, tuleb arvesse võtta potentsiaalseid julgeolekuriske. Tegelikult ju ei teata, kes need inime-sed on ja mida nad on korda saatnud. Mässutõrje seisukohast ei ole inimene lihtsalt süütu pagulane, vaid inimene, kellel on kindel taust. Näiteks Iraagist pärit sunni pagulaste elukoht on tähtis. Hea on näiteks teada, et linnastunud Iraagi sunni rahvuslased Bagdadis olid kõige vihasemad mässulised USA ja Eu-roopa sõdurite vastu, kuna pidasid neid okupantideks. Samas aga võiks Iraagi šiiitide puhul näiteks küsida, ega nad

juhuslikult ei kuulunud Badri brigaadi koosseisu, sest selle brigaadi liikmed te-gelesid 2005. aastast alates spetsiifiliselt Iraagis sunniitide mõrvamisega ja nüüd on nende endi elu ohus, sest suurem osa Iraagi armeest koosnes ju šiiitidest. Või kas šiiidi põgenik ei olnud sadrist ehk šiiidi liidri Muqtada al-Sadri tõsiuskne järgija al-Sadri linnaosast ja irregulaarse Mahdi armee liige, kes mässajana sõdis nii koalitsiooni kui ka sunniitide vastu. Või hoopis on ta sunniidi kurd, kes vih-kab türklasi ja kuulub Kurdistani demo-kraatlikkusse parteisse või ekstremist-likkusse gruppi Ansar al-Islam.25

Tähtis on ka pagulase endine töö-koht. Võib-olla oli Afganistanist pärit pagulane koalitsioonivägede tõlk, kel-lele oleks nüüd õige aeg tööd pakkuda. Araablaste puhul tuleb teada hõimu identiteeti, hõimude konföderatsioo-nide seoseid, poliitilist ideoloogiat ja parteilist kuuluvust. Siia lisandub hõi-mude, sektide, klannide omavaheline läbisaamine, inimese sugu, vanus ja meelsus, kusjuures sugu, vanus ja reli-gioosne kuuluvus mängivad siinkohal erilist rolli. Ajaloopraktika näitab, et suurema osa individuaalsest või kollek-tiivsest surmavast vägivallast teostavad 15–29 aasta vanused vallalised noored mehed.26 Üsna raske võib olla näiteks ümber veenda Pakistani või Afganistani Talibani võitlejat muutma pagulasena Euroopas oma usulisi veendumusi ja nõuda temalt pühendunud integree-rumist demokraatiasse. Vahel on see lihtsalt võimatu. Näiteks Pakistanis27 ja Afganistanis on üle 40 aasta väga tuge-valt juurdunud radikaalne sunniidi vah-habistlik-salafistlik religioosetel dokt-riinidel põhinev haridus islamistlikust džihaadist. See on religioosne islami haridus, mis järgib Talibani ja Al Qaeda mantrat „Islam või surm“.28

Lühidalt öeldes on mässutõrjes väga oluline tunda inimese tausta ja asukoha-riigi olemust. Kui heita pilk 2014. aastal Euroopasse saabunud põgenikele, sel-gub tõsiasi, et suurem osa põgenikest olid noored moslemitest mehed. Saksa-

maa moslemite komitee (Zentralrat der Muslime in Deutschland, ZMD) hin-nangul on 80% pagulastest moslemid. 2014. aastal saabus Euroopasse 411 567 immigranti, kellest 70% olid mehed. Saksamaa migratsiooniameti hinnangul oli 2014. aastal Saksamaale saabunud pagulaste üldarvust 71,5% 16–18-aasta-sed mehed. 18–25-aastastest põgenikest olid 77% mehed. 25–30-aastastest põ-genikest olid 73,5% mehed. 2015. aastal saabunud põgenike kohta pole täpne statistika praegu veel saadaval.

MUUTUSTE MEHHANISM SAKSAMAA NÄITE VARALMässutõrje praktika näitab, et ühiskond destabiliseerub juba siis, kui valitsu-sega pole rahul 1–5% elanikkonnast.29

Samuti näitab ajalugu, et rahva hulgas nõrga legitiimsusega valitsus ei suuda pikas ajaraamis valitsemist tagada.30

Arusaadavalt ei ole kõik Saksamaale saabuvad moslemitest pagulased terro-ristid, kuid samas pole kõik pagulased ka sõjapõgenikud. Põgenike hulgas lei-dub islamiäärmuslasi ja kriminaalkurja-tegijaid. Araabia ja Aafrika moslemitest pagulaste toimepandud terroriaktid ja kriminaalkuriteod toodavad juba nüüd pidevalt Euroopas uusi vihagruppe, mis aitab kaasa mässajatest terroristide eesmärgile tekitada moslemite suhtes üldist vihkamist. Nii toodavad krimi-naalkurjategijatest pagulaste teod terro-ristide jaoks vajalikku kurjust.

Saksamaa ei tee praegu veel mässu-tõrjet. Samas mässajatele, kuhu leeri nad ei kuuluks, saab sellest aastatepikkune verine võitlus eesmärgiga kurnata välja riigi julgeolekujõud ja terroriseerida tsi-viilelanikke, et näidata rahvale valitsuse suutmatust mässajate vastu võidelda. Saksamaa julgeolekujõud ja luuretee-nistused võitlevad eelkõige inimmassi-ga, kuid ekstremistidest „pühasõdala-sed“, kes avalikult terroriakte ellu viivad, on vaid jäämäe veepealne osa. Nii-öelda jäämäe veealuse osa moodustab värba-misbaas, mis Saksamaa puhul koosneb 5 miljonist moslemist, kogu Euroopa

24 Samas, lk 21.

25 Heather S. Gregg, Hy Rothstein, John Arquilla,

Identity Politics and the War in Iraq in Three Circles

of War: Undrestanding the Dynamics of Conflict in

Iraq. Washington DC: Potomac Books, 2010, 11–21.

26 Christian G. Mesguida and Neil I. Wiener, Male

Age Composition and Severity of Conflicts, Politics

and the Life Sciences. Setember 1999, York Uni-

versity, Canada, 181.

27 Pakistan on olnud radikaalsete islamistide

psühholoogiline, filosoofiline ja materiaalne

baaslaager, kes on sõdisid Indias, Kašmiiris ja

Afganistanis. Robert M. Cassidy, Pakistan to 2009:

with Us or Against us? in War, Will, and Warlords:

Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan,

2001–2011. Virginia: Marine Corps University

Press Quantico, 2012, 61.

28 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical

Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsur-

gency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011.

Virginia: Marine Corps University Press Quantico,

2012, 28.

29 Naval Postgraduate School, loeng partisani-

sõjast, 2013.

30 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical

Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsur-

gency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011.

Virginia: Marine Corps University Press Quantico,

2012, 37.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

25

puhul aga 45 miljonist moslemist. Sa-masuguse püramiidi kujuga on ka eu-rooplastest vasak- ja paremäärmuslaste toetusbaas.

Sellist nn veealust värbamisbaasi on näiteks näha Prantsusmaal, mille pea-minister väitis 2015. aasta 28. juunil, et riigis on 10 000 – 15 000 salafisti. Sama-sugune olukord valitseb Saksamaal. 2014. aasta juunis avaldatud raporti järgi on Saksa sisejulgeoleku eest vastu-tava büroo Bundesamt für Verfassungs-schutz (BfV) hinnangul Saksamaa ko-duks 30 aktiivsele islamistlikule grupile ja 43 000 islamistile, kelle hulgas on 950 Liibanoni terroristliku organisatsiooni Hezbollah’ ja 1300 moslemi vennaskon-na liiget ning 5500 salafisti.31

Samas vajavad islamiäärmuslased moslemitest pagulaste sisserände pärast Euroopas üha enam pead tõstvaid saksa vasak- ja paremäärmuslasi. Ekstremisti-de jaoks on vägivalda konflikti eskalee-rimiseks vaja. Vägivald sigitab vägivalda ja huvide põrkumisel tekib paratamatult vägivalda tootev spiraaliefekt, mis võib kulmineeruda poliitilise ebastabiilsuse ja hiljem kõige mustema stsenaariu-mi järgi religioonipõhise või riigisisese konflikti lahvatamisega. Nii näiteks vajas Jordaania päritolu Iraagi Al Qaeda haru juht sunniidist ekstremist Abu Musab al-Zarqawi Iraagi šiiidist ekstremiste. Al-Zarqawi sihilik terror Iraagi šiiitide vastu sünnitas šiiitide terrori sunniitide vastu ja isegi ameeriklaste lisajõud Iraagis ei suutnud olukorda kontrolli all hoida.

Mässutõrjes tuleb mõista, et mässa-jad peavad oma eesmärkide saavutami-seks demonstreerima valitsuse igakülg-set jõuetust. Näiteks Saksamaa valitsuse jõuetus tagada turvalisus rahvale, olgu ta siis pagulane või põliselanik, toob kaasa ebastabiilsuse. Turvalisuse puu-dumine omakorda õõnestab valitsu-se legitiimsust ning tekkinud vaakum täidetakse mingil hetkel paratamatult rahva omaloominguga julgeoleku taga-miseks, mis iganes kujul see ka ei sünni.

Euroopa valitsused on massiim-migratsiooni ja terroriohu tõttu rakenda-nud korra ja stabiilsuse tagamiseks tööle nii politsei kui ka sõjaväe nii, nagu sea-

31 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in

Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/ham-

burg-holy-war, October 15, 2014.

32 www.zeit.de/politik/deutschland/2014-10/

hooligans-rechtsextremismus-aufstand

33 Soersen Ken, Hooligans Declare War on Islamic

Radicals, www.gatestoneinstitute.org/4859/ger-

many-hooligans-salafists Novembe 10, 2014.

34 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany,

www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad,

August 10,2014.

35 www.europol.europa.eu/content/euro-

pean-union-terrorism-situation-and-trend-re-

port-2015 lk 18.

36 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in

Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/ham-

burg-holy-war October 15, 2014.

37 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany,

www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad,

August 10,2014.

dused seda lubavad. Samas, kui Saksa-maal jätkuva immigratsioonitulva tõttu ebastabiilsus jätkub, võib kaduda rahva turvatunne ning seetõttu võib rahvas ja valitsus polariseeruda, selle tulemusena kaob aegamööda võimul oleva valitsuse legitiimsus. Samas, mis kõige tähtsam, turvatunde kadumisega võib kaduda ka rahva silmis valitsuse ja julgeoleku-jõudude jõu kasutamise legitiimsus, kui terroriakte ei suudeta ennetada või kui pagulaste ning vasak- ja paremäärmus-laste korrarikkumisi ei jõuta ära hoida või varjatakse. Varjamisega peidetakse rahva ees oma nõrkust. Nõrkus ei ole samas häbiasi, kui kaasatakse rahvast, kes võib-olla aitaks tekkinud turvalisu-setühimikke täita, selle asemel et isepäi talitada. Kui seda ei juhtu, siis rahvas võib võtta korra tagamise oma kätte, sel-lele järgneb sageli ka paratamatult oma-kohus. Lühidalt, valitsuse näiline või te-gelik jõuetus olemasolevaid probleeme lahendada või tekkivaid ennetada tekitab soodsa pinnase rahvaliikumiste ja rahva omakaitseüksuste loomiseks. Just selline sündmuste kulg toobki tavaliselt ühelt poolt välja valitsuse jõuetuse ja teiselt poolt rahva jõu tegeliku olemuse ole-maks poliitilise jõu allikaks.

Näiteid mässude ilmingust võib tuua samuti Saksamaalt. Massiimmigratsioo-nist tingituna tõstavad Saksamaal mos-lemitest immigrantide vastu jõudsalt pead Saksa rahvuslikud jalgpalliklubide fännid. Näiteks Nordrhein-Westfaleni politsei hinnangul on Saksamaal Hoo-ligans gegen Salafisten (HoGeSa ehk

huligaanid salafistide vastu) organisat-sioonis vähemalt 13 600 liiget, kellest vaid 400-l olid sidemed saksa neonat-side liikumise või paremäärmuslastest gruppidega. 2014. aastal hakkasid Saksa võimud organisatsiooni tegevust in-ternetis piirama, sest organisatsioonil oli Facebookis lühikese ajaga tekkinud 40 000 järgijat. Ajalehe Die Zeit andme-tel32 pakkusid neonatside partei NPD juhid eelmainitud organisatsioonile professionaalset abi liikumise edenda-miseks. NPD, mis oli olnud aastaid po-liitilises languses, on nüüd jälle tõusul ja tahab massiliselt populaarsust koguva suundumusega kaasa liikuda. Rahulole-matus taheti välja valada 2014. aasta 15. novembril Berliinis toimuma pidanud HoGeSa miitingul, mis taheti korralda-da „Against Salafists, Islamization and Refugee Policy“ hüüdlause all. Miitingu organiseerijad andsid teada, et kohale tuleb 1000 inimest. Politsei aga oletas, et osalejaid tuleb vähemalt 10 000 ega lubanud miitingut korraldada. Sama-sugused miitingud oli HoGeSa-l plaa-nis korraldada Frankfurdis, Hamburgis ja Hannoveris, aga võimud keelasid ka need. Vaatamata keeldudele areneb or-ganisatsioon jõudsalt edasi.33

Samal ajal on Saksamaal islamist-like gruppide liikmete arv hüppeliselt kasvamas. 2012. aastal oli eri gruppide liikmeid 42 550, 2013. aastal 43 185. Isla-miusuliste salafistide arv suurenes 2013. aastal 5500-ni, täienedes iga aastaga ligi tuhande võrra.34 Saksamaa võib massi-lise moslemite migratsiooni tõttu muu-tuda potentsiaalseks mässupiirkonnaks. Siinkohal võib näiteks tuua kurdide ja salafistidest ISIS-e pooldajate vahel 2014. aastal Hamburgis ja Celles aset leidnud vägivaldse konflikti.35 Sellist vägivalda ja brutaalsust, mis meenutas Süüria ja Iraa-gi sõja kõrvalefekti, polnud Saksamaa politsei varem kogenud.36

Või siis ISIS-e pooldajate kokku-põrge Põhja-Iraagist ja Süüriast pärit mitte moslemitest jeziidi kurdidega Nord rhein-Westfalenis, kus on kõige arvukam moslemite kogukond Saksa-maal.37 Saksamaa plaanis 2015. aastal vastu võtta ligi 1,5 miljonit põgenikku,

TERRORISM

Turvatunde kadumisega võib kaduda ka rahva silmis valit-suse ja julgeolekujõudude jõu kasutamise legitiimsus, kui terroriakte ei suudeta ennetada või kui pagulaste ning vasak- ja paremäärmus-laste korrarikkumisi ei jõuta ära hoida või varjatakse.

26

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TERRORISM

kellest suurem osa on aga noored mos-lemitest mehed. Paljud neist võivad sattuda islami ekstremistide ajupesu ohvriks või liituda kuritegelike orga-nisatsioonidega. Saabujate integreeru-mine sekulaarsesse kultuuriruumi ja demokraatiasse ei pruugi toimuda ka usulistel kaalutlustel. Näiteks käivad salafistid Saksamaa pagulaste kesku-ses abistajateks maskeerituna uusi liik-meid värbamas. Saksa kriminaalpolit-sei (Bundeskriminalamt, BKA) ülem Holger Münchi sõnul ei jätku Saksa luurel ressursse kõigi ohtlike islamis-tide jälgimiseks riigis, kus nad peavad potentsiaalseid ründajaid arvesse võttes neid prioritiseerima.38 Saksamaal puu-duvad juba praegu piisavad julgeole-kujõud toimuva üle kontrolli saavuta-miseks. Saksamaa siseminister Thomas de Maizière’i sõnul on vaja vähemalt 60 politseinikku, et kogu ööpäeva jälgida ainult ühte Saksa džihadisti.39 Nüüd tu-

letagem meelde mässutõrje julgeoleku-jõudude ja rahva 20 : 1000 suhet või teisi eelmainitud suhtarve ja võite ise välja arvutada, kui palju võib teoree-tiliselt kuluda Saksamaal julgeoleku-jõudude lokaalse või üleriigilise mässu maha surumiseks ja olukorra stabilisee-rimiseks. Mässutõrjujate ja mässajate omavahelise suhte 20 : 1 puhul tuleks 50 000 potentsiaalse terroristi vastu võit-lemiseks, kes juba praegu väidetavalt Saksamaal viibivad, rakendada miljon korrakaitsjat. Kui arvesse võtta 20 : 1000 suhtarvu, siis kogu riigis toimuva mäs-su mahasurumiseks on Saksamaal vaja suurusjärgus 1,6 miljonit rotatsiooni-võimelist julgeolekujõudude esindajat. Kui võtta arvesse 13,26 : 1000 suhtarvu, siis oleks Saksamaal vaja teoreetiliselt 1 060 000 julgeolekutöötajat. Need ar-vutused näitavad, et kui julgeolekujõud ei jõua potentsiaalseid mässajaid iden-tifitseerida enne konflikti või konflikti

ajal arreteerida ja teha seda enne suure ulatusega mässule ülemineku faasi, on julgeolekujõud konflikti juba kaotamas.

Öeldakse, et mässutõrjet võib alusta-da vale jalaga, kuid järgmised sammud peavad olema juba õiged. Praegu toi-muv massiimmigratsioon Saksamaale annab selles olukorras potentsiaalse mässutegevuse jaoks tohutu eelise. Kui vaadata praegu toimuvat, siis islamiäär-muslastel ja vasak- või paremäärmus-lastel on juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid n-ö tänavavõitlejaid ja ühis-kondlik toetusbaas aktiivsete toetajate näol võib ulatuda miljonitesse. Olu-kord meenutab mässueelset faasi, puu-du on vaid murdepunkt, milleks võib olla näiteks terroriaktid või jätkuvalt kasvav valitsuse suutmatus toime tulla pagulaste integreerimisega või nende kriminaalse tegevusega. Vägivallale kal-duvad massidemonstratsioonid on juba toimunud, samas on neid toimunud ka

38 Soersen Ken, Germany: Salafists „aid workers,“

Recruiting Refugees, www.gatestoneinstitute.

org/7027/germany-salafists-recruiting-refugees

December 9, 2015.

39 Von Thomas Drechler, Burkhard Uhlenbroich,

„Bisher haben wir Glück gehabt…“ www.bild.de/poli-

tik/inland/thomas-de-maiziere/im-interview-bisher-

haben-wir-glueck-gehabt-39281764.bild.html

Prantsuse politsei on asfaldile surunud Pegida (Patriotic Europeans Against the Islamisation of the Occident) liikumise toetaja, kes osales keelatud meeleavaldusel Põhja-Prantsusmaal Calais’s. 6. veebruaril 2016 toimunud meeleavaldusel vahistati kokku üle 20 islamivastase liikumise Pegida poolehoidja.

SCAN

PIX

/ PH

ILIP

PE H

UG

UEN

TELLI SÕDUR KOJU!HEA KAITSEVÄELANE,tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat.

Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA!

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile sõdur@mil.ee, märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada.

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. teist numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

SÕDUR KOJU!tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega

ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKSsaada vastav sooviavaldus meiliaadressile

, märgi ära oma nimi, , märgi ära oma nimi,

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. teist numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

varem. Siinkohal peab meelde tuleta-ma, et Saksa maal elab üle 8,2 miljoni immigrandi, neist 5 miljonit on mosle-mid.40 Seega, islamiäärmuslastel jagub värbamisbaasi. Samal ajal on Saksamaal mässutõrje seisu kohast väga vähe julge-olekujõudusid, mida saaks kriisiolukor-ras kasutada, ja seda vaatamata sellele, kas sõjaväel lubatakse sekkuda tavaliselt politsei vastutusalasse kuuluva riigisise-se konfl ikti lahendamisse või mitte.

Ka Saksa armeel pole sekkumiseks vajaminevat inimressurssi. Näiteks lõ-petas Saksamaa 1. juulil 2011 kohustus-liku ajateenistuse.41 Otsus kohustuslik ajateenistus lõpetada oli osa laiapõh-jalistest reformidest, et luua väiksem ja paindlikum armee, mis koosneb 185 000 sõdurist. Ja seda rohkem kui 80-miljonilise rahvaarvuga riigis! Saksa armee reserv on 145 000.42 Saksa polit-sei alluvuses töötab 2013. aasta seisuga 245 072 inimest.43 Võib-olla on riigis veel julgeolekujõude, mis siinkohal ei ole loetletud, kuid isegi siis, kui Saksa-maal oleks kokku miljon korrakaitsjat ja julgeolekujõudude esindajat, ei pruugi sellest piisata, et tagada kord terrorismi ja pagulaskriisi tõttu nii kiiresti muu-tuvas julgeolekukeskkonnas. Mässajad, kes iganes nad ka ei oleks, võivad lüüa julgeolekujõud lihtsalt nokauti.

Euroopa ja Saksamaa julgeolek võib seista mässutõrje vaatenurgast savijal-gadel, kui võtta arvesse globaalselt le-vivat islamiterrorismi ja pagulaskriisi. Probleemi pole isegi mässutõrje vaate-nurgast selgelt identifi tseeritud. Mässu-tegevus Euroopas ei ole enam utoopia. Peamine mässu puhkemise põhjus võib olla islamiterrorism, immigratsioon ning immigrantide kuritegevus, mis sü-titab paremäärmusluse ja sellele vastu-kaaluks omakorda vasakäärmusluse. Nii ei pruugi massiimmigratsiooni all ägav Euroopa, kaasa arvatud Saksamaa, oma õhukeseks muutunud julgeole-ku- ja militaarjõududega mingil hetkel enam olukorraga toime tulla.

40 Soersen Ken, Police warn of NO-GO zones in

Germany, www.gatestoneinstitute.org/6264/no-

go-zones-germany, August 1, 2015.

41 www.faz.net/aktuell/politik/inland/bun-

deswehr-wehrpfl icht-soll-zum-1-juli-ausge-

setzt-werden-1577622.html

42 www.globalfi repower.com/country-mili-

tary-strength-detail.asp?country_id=germany

43 EUROSTAT, http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/

nui/show.do

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

28 VÄLJAÕPE

Kehtiva korra kohaselt moodustatakse meie re-servüksused ajateenija-test, kes teenivad 8 või 11 kuud. Kuna ajateenijate teenistusaega ei ole või-

malik pikendada, tuleb leida võimalusi väljaõpet tõhustada.

Õppuseks valmistumise perioodil ja õppusel Siil 2015 saadi Kalevi JVP-s olulisi kogemusi, mille abil sõdurite väl-jaõpet efektiivsemaks muuta. Kalevi jalaväe pataljon kui motoriseeritud üksus valmistati ette kahe aasta jooksul. Suu-rõppusel Siil 2015 osalesid esimesel välja-õppeperioodil reservi arvatud reservväe-

lased koos ajateenijatega. See võimaldas vahetult hinnata kahe aastakäigu isik-koosseisu n-ö kokkutöötamise kiirust.

Õppuse käigus ilmnes, et juhtival ta-sandil on eri aastakäikudel kardetust vä-hem probleeme üksteise mõistmisega, sest koolitamisel kasutati samu õppe-

materjale ja püsitoiminguid. Pigem ilmnesid probleemid individuaalsete sõdurioskuste rakendamisel, sest sõdu-rite väljaõpe oli läbi viidud eri väeosa-des. Reservväelastel ununevad detailid ja segadus tekib just olukordades, kus väljaõppe erinevus seisnes n-ö väikeste tegevuste erinevas õpetamises.

Enamik sõdurioskusi nõuab kiireks ja kvaliteetseks soorituseks tegevuse mitmekordset süstemaatilist läbihar-jutamist ehk drilli. Drille saab kiiresti meelde tuletada ja läbi harjutada vaid siis, kui kõik põhioskused on ajatee-nistuse jooksul hästi selgeks õpitud ja väljaõppes on olnud võimalikult vähe erisusi. Esmapilgul tühisemadki lahk-nevused detailides võivad ajaliselt pii-ratud oludes ja väsinuna tekitada prob-leeme ja ajakulu ümberõppeks või veel arutumat vaidlust teemal „milline tege-vusvariant on õige?“.

Reservis olevat ohvitseri auastmes isikut võib reservõppekogunemistele kutsuda kuni 12 kuuks, allohvitseri 9 kuuks ja sõdurit kuni 6 kuuks. Korra-ga võib õppekogunemise kestvus olla

Sõduri baasväljaõppekursuse muutmine pakub uusi võimalusi2013. aastal alustati 1. jalaväebrigaadi Kalevi jalaväepatal-jonis (JVP) ajateenijatest koosneva motoriseeritud üksuse väljaõpet, mis tähendas sotrate (Sisu XA-180) kasutusele-võttu. Tänapäevast varustust ja tehnikat on kõikidesse kaitseväe üksustesse pidevalt lisandunud, see suurendab oluliselt meie sõdurite võitlusvõimet, kuid on väljaõppe läbiviimise seisukohast lisakoormus.

Ivo PeetsKAPTEN, KALEVI

PATALJONI

OPERATIIVSEKTSIOONI

ÜLEM

Sõdurite enesekindluse ja usalduse kasvatamine on esmatähtis – kõigepealt usk iseendasse ja oma varustusse, seejärel oma kaaslastesse. Parim viis selle saavutamiseks on pidev sõdurioskuste praktika esimesest teenistuspäevast alates maastikul, lasketiirus ja laskeväljal.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

29

vastavalt kuni 30, 21 või 14 päeva, see loob tingimused juhtide täiendavaks ette valmistamiseks. Eeldades, et vähe-malt osa ajateenistuse jooksul juhtivatel ametikohtadel teeninud ajateenijaid jät-kab hiljem oma igapäevast tööd samuti juhi ametis või alal, mis nõuab head or-ganiseerimis- või juhtimisvõimet, võib arvestada nende juhioskuste arenguga ka reservis olles.

Keerulisem olukord on sõduri ameti-kohale määratud reservväelastega, kellel pole ilma suunatud tegevuseta, näiteks osalemiseta Kaitseliidu töös jms, võima-lusi oma oskusi arendada. Üldjuhul ei paku lühikesed reservõppekogunemi-sed võimalust oskusi põhjalikult meel-de tuletada või koguni juurde õpetada. Seda arvestades peavad meie sõdurid reservi minnes saavutama väga hea väljaõppe oma kohustuste täitmiseks tulevikus, sh õppekogunemisel, kus la-hinguülesannete täitmiseks rahuldaval tasemel on ajateenistuses omandatud oskuste kiire meeldetuletamine mööda-pääsmatu. Nõutud tase tuleb saavutada ajateenistuse esimesest päevast alates.

VAJADUS UUENDADA SÕDURI BAASKURSUSTKaitseväes on ajateenija esimene välja-õppekursus sõduri baaskursus. Praegu kehtiv sõduri baaskursuse väljaõppekava (SBK) on kinnitatud 2003. aastal. Kur-suse väljaõppekava põhieesmärk on, et ajateenija omandab teadmised ja osku-sed tasemel, mis võimaldab tal jätkata väljaõpet eriala- ja allüksuse kursustel. Õppekava sätestab kaks osaeesmärki: 1) baasteadmiste ja -oskuste omanda-mine lahinguülesannete täitmiseks; 2) nooremallohvitseride kursuse kandi-daatide ettevalmistamine. SBK õppekava ja sisu on ühesugune ja kohustuslik kõiki-des kaitseväe põhiväeliikides, väeosades/asutustes ja sõjaväelistes asutustes ning üksustes.

Alates õppekava kinnitamisest ja rakendamisest on kaitsevägi terviku-na palju arenenud ja muutunud. Eesti on liitunud NATO-ga, igapäevaseks on saanud kaitseväelaste koostöö liitlas-üksustega ja välismissioonidelt on roh-kem kui 10 aasta jooksul saadud palju kogemusi. Neid kogemusi on väga olu-line meie sõdurite väljaõppes üleüldiselt rakendada.

2015. aastal valmisid kaitseväe ühen-datud õppeasutuste kadettidel uuri-mused kehtivate väljaõppekavade, sh ka SBK väljaõppekava rakendamisest kaitse väe väeosades. Tulemustest selgus,

et SBK väljaõppekava rakendatakse kõi-gis väeosades muudetud kujul. Üld juhul kattus väeosades läbiviidud väljaõpe õppekavas määratud teemadega, kuid esines juhtumeid, kus mõned teemad jäeti tervikuna käsitlemata. Oluliselt erines tegelikult läbiviidud õppetundide ja õppekavas õppeaine omandamiseks ettenähtud tundide maht. Väeosades läbi viidavasse väljaõppesse oli lisatud uue varustuse või protseduuride kasu-tuselevõtuga seotud õppeteemasid. Mõ-nes uuritud väeosas oli lühendatud ka SBK kestvust. Need uurimistulemused on piisavad SBK õppekava uuendamise vajaduse põhjendamiseks.

Soodsate tingimuste kokkulangemi-se tõttu sai Kalevi JVP võimaluse toe-tada SBK väljaõppekava arendustööd. 2015. aasta alguseks määrati Kalevi JVP-le ülesanne koolitada jaanuarikutse ajateenijatest instruktorid, kes toetaksid 1. jalaväebrigaadi allüksuste juuli- ja ok-toobrikutse ajateenijate väljaõppe läbi-viimist. Kuna instruktorite koolitami-sel on äärmiselt oluline täpselt järgida välja õppekava ja pedagoogilisi printsii-pe, oli see kursus ideaalne kehtiva välja-õppekava edukuse ja kaitseväe hetke-vajadustele vastavuse kontrollimiseks.

Võtmetähtsusega oli selliste õppetee-made väljaselgitamine, mida omanda-takse õppekavas määratust lühema või pikema aja jooksul, ja leida valdkonnad, mille käsitlemist õppekava ei sätesta, kuid mis on sõdurile olulised.

ÕPPEKAVA LAMMUTATI ALGOSADEKSMitmekesise tagasiside saamiseks viidi õpperühmadele olulisemad tunnid läbi erineva instruktorkoosseisu ja tundide mahuga. Hiljem sai nende tulemuste põhjal ümber hinnata aine õpetami-seks ettenähtud ajalist mahtu – ettenäh-tust vähem aega nõudnud kursust sai lühendada, säästetud aja arvelt lisada SBK-s puuduvaid teemasid või suuren-dada nende teemade õpetamise mah-tu, mille omandamine osutus sõdurile keerukamaks.

2015. a jaanuarikutse ajateenija-te SBK lõpueksamiteks valmistumisel ilmnes huvitav võrdlusmoment. Samal ajal, kui SBK sõdurid valmistusid lõpu-eksamiteks, toimus juuli- ja oktoobri-kutse ajateenijatel allüksuse kursus, kus parasjagu harjutati lahinguülesannete täitmist jao ja rühma koosseisus. Harju-tuste läbiviijate tagasisides konstateeriti üksiksõduri oskuste nõrka taset. Tekkis asjakohane küsimus – kui hästi saaks

parim jaanuarikuus alanud SBK lõpeta-nud sõdur hakkama samu lahinguüles-andeid täites. Tõenäoliselt mitte nii hästi kui tahaksime.

Üks tagasihoidlike tulemuste võimalik põhjus võib olla seotud SBK eksamitega, mis ei kontrolli kõiki hilisema teenistu-se jaoks olulisi oskusi. Allüksusekursuse ajaks on igal (all)üksuse ülemal teada, millist funktsiooni tema üksus lahingu-väljal peab täitma. Jalaväeüksuste ja toe-tavate üksuste funktsioon lahinguväljal erineb, kuid üksuses teenivate sõdurite individuaalsed lahingulised oskused peavad olema ühesugused. Määravaks ei tohi saada, kas sõdur töötab kokana ta-galas või laskurina jalaväejaos.

Teiseks on oluline teada, kas kõik sõdurile SBK jooksul õpetatud indi-viduaalsed oskused on tema tulevast tegevust arvestades hädavajalikud ja millised on võimalikud lüngad olulistes teadmistes ja oskustes. Sellest ülevaate saamiseks kirjutati lahti kõik SBK õppe-kava teemad ja jagati need vastavalt lahingufunktsioonidele ümber. Kehti-vaid lahingufunktsioone on kaitseväe lahingutegevuse alustes seitse: juhtimi-ne, luure, tulejõud, manööver, kaitse, õhukaitse, lahinguteenindus, mille alu-sel hinnatakse üksuste lahinguvõimet. Lahinguvõime moodustab relvastus, varustus, isikkoosseis koos väljaõppega. Loetelu esimest kolme tegurit allüksuse ülem muuta ei saa, küll aga on temal ot-sustav roll väljaõppe läbiviimisel.

Enne lahingufunktsioonidesse jaga-mist märgiti iga SBK õppeteema oma värviga (nt riviõpe – pruun, pioneeri-õpe – roheline, välioskused – sinine jne), nii oli visuaalselt lihtne tuvastada, mitu funktsiooni ühe õppeteema läbi-mine sõdurile juurde andis.

Pärast õppeteemade paigutamist funktsioonide tabelisse selgus, et üle poole õppeteemadest jagunes rohkem kui kahe lahingufunktsiooni vahel. Õppe teemad erinesid oluliselt sellele eraldatud ajalise mahu ja nendes sisal-duvate alateemade osas. Kõige keeru-lisemaks õppeteemaks osutusid väli-oskused, mille läbimisel omandas sõdur oskusi või teadmisi kõigis funktsiooni-des. SBK-de välioskuste õppe läbivii-mise kogemus kinnitab, et välioskuste omandamine on sõduritele kõige ras-kem. Kuna õppeteema on mahukas ja laialivalguv, on enim raskusi tekitavat osa ja selle seost lõpptulemusega raske määratleda.

Iga õppeteema peab andma sõdu-rile oskusi või teadmisi ainult ühes

VÄLJAÕPE

30

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

VÄLJAÕPE

funktsioonis. See muudab väljaõppe läbiviimise ja tulemuse kontrollimise instruktorile lihtsamaks ning sõduri-le eesmärkide selguse tõttu kergemini omandatavaks. Mahukad õppetee-mad (nt välioskused) on seega mõist-lik funktsioonide alusel laiali jagada, sest nii saadud uute väiksema mahuga õppe teemade lõpptulemusi ja hinda-miskriteeriume on lihtsam defineerida.

Eelneva põhimõtte toimimist kinni-tab kehtiva SBK õppekava laskeõpe, mis annab sõdurile juurde oskusi ja teadmi-si ainult ühes lahingufunktsioonis ehk tulejõus. Õppeteema nimi defineerib, millega on tegu ja õppe läbiviimisel on lihtne määrata põhipingutust, milleks on relva käsitsemiseks vajalikud tead-mised ning oskused, mis võimaldavad tabada kuni 300 m kaugusel olevat sihtmärki. Lõpptulemust on võimalik üheselt määrata ja sõdurit konkreetsete mõõdupuude järgi hinnata. Üldjuhul oskavad kõik SBK läbinud sõdurid relva kasutada.

Keerulisem on määrata samu tingi-musi sõjatopograafia õppeaines, mille läbimine annab sõdurile juhtimise ja manöövri funktsiooni algteadmised ja -oskused.

Õppekava järgi peab sõdur selle õppe aine läbimiseks sooritama kirjaliku eksami, millega kontrollitakse sõduri oskust kaardiga töötada. Sõjatopograa-fia praktilist osa ehk reaalsel maastikul orienteerumist ei hinnata üldse. See tähendab, et teoreetiliselt võib eksa-mi viiele sooritanud sõdur juba väeosa väravast lahkudes ära eksida, sest ek-samineeritakse ainult õppeaine ühte

funktsiooni. Lisaks võib kogenematul instruktoril plaanitust poole lühemaks jäänud õppeaja tõttu tekkida probleem, millele rõhku pöörata. Probleemi saab lihtsalt lahendada, kui jaotada õppe aine teemad funktsioonide alusel näiteks kaardi tundmiseks ja orienteerumiseks. Nii on instruktoril lihtne mõista, mil-lele peab teema õpetamisel tähelepanu osutama ja sõduri tegelikud teadmised ja oskused on eksamil üheselt mõisteta-vatel alustel hinnatavad.

KITSASKOHAD SAID SELGEMAKSLisaks õppeainete funktsioonide jaotuse probleemidele ilmnes kitsaskoht õppe-teema omandamiseks antud mahus – mõne teema õpetamiseks ettenähtud mahust ilmselgelt ei piisa.

Näitena kasutan kahte õppeteemat, millest mõlemad annavad sõdurile tead-mised ja oskused manöövri läbiviimisel – riviõpe ja sõduri liikumine lahinguväl-jal (tuli ja liikumine), mis eeldavad sõ-durilt oskusi tegutseda individuaalselt ja meeskonnas ning on lahinguväljal ellujäämiseks ja lahinguülesannete täit-miseks möödapääsmatud. Teema on tihedalt seotud hulga teiste SBK käigus õpetatavate sõdurioskustega ja on see-tõttu üks olulisemaid kogu ettevalmis-tuskursust iseloomustavaid osi.

Teine võrdluses olev teema on rivi-õpe. Rivi on samuti lahinguväljal lii-kumise moodus ja liigitub manöövri funktsiooni alla. Tänapäeval on rivi pea-miseks rolliks jäänud tseremoniaalsete toimingute läbiviimine ja sõdurile va-jalike hoiakute kujundamine. Manöövri seisukohast on teema teisejärguline.

Kehtivas SBK väljaõppekavas on rivi-õppel neli korda suurem maht kui sõdu-ri liikumisviisidel lahinguväljal. Riviõpe on SBK lõpus eksamineeritav, sõduri liikumisviisid (tuli ja liikumine) ei ole. Sõduri liikumisviisid ei ole isegi eraldi õppeaine, vaid väga mahuka õppeaine välioskuste alateema. Samas on sõdu-ri liikumisviisid lahinguväljal peamine probleem allüksuse kursuse väljaõppe läbiviimisel.

Järelikult tuleks kõigepealt ümber ja-gada ja muuta SBK õppeteemade mah-tu, kuid SBK õppekava efektiivsemaks muutmine ei saa toimuda üksnes aine-mahtude ümberjagamisega, sest tahame eemaldada kehtiva SBK nõrkused, kuid säilitada tugevused.

Selle tegevuse juures on suurim proovikivi ajaline raam. Sõduri välja-õppe mõistmiseks ja süsteemseks tõhus-tamiseks on otstarbekas seda ette kuju-tada autotehasena, kus tegevus toimub või peaks toimuma paralleelselt mitmel koosteliinil. On selge, et auto ehitami-ne jada põhimõttel ühel järjestikusel liinil võtab kordades rohkem aega kui kõigi auto osiste üheaegne ehitamine ja see järel kokkupanek väiksemaid liine ühendaval lõppkonveieril.

Analüüsides rohkem kui 20 temaa-tilist plaani, mida eri väeosad SBK läbi viimiseks on kasutanud, jäävad sil-ma teatud seaduspärasused. Tavaliselt käsitletakse paljusid teemasid korra-ga lühikese perioodi jooksul. Peaaegu eranditult õpitakse välioskusi üks nä-dal, parimal juhul kaks nädalat kestvas metsalaagris, kuid eelneval ja järgneval perioodil samu õppeteemasid ei käsit-

Uue baaskursuse kava järgi veedavad sõdurid väljaõppes varasemast kordades rohkem aega maastikul. Hea riviline samm on endiselt sama oluline kui kord kasarmuseinte vahel – see ei ole väljaõppe, vaid pigem distsipliini küsimus.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

31VÄLJAÕPE

leta. Analoogne on olukord ka nt sõja-topograafiat, meditsiini ja sideõpet kä-sitlevatel kursustel. Erandid on tavaliselt kehaline kasvatus, riviõpe ja laskmine, mida harjutatakse kogu baaskursuse jooksul ja saavutatakse enamasti vähe-malt rahuldavaid tulemusi. Seega peab ka teiste lahinguliste oskuste omanda-mine toimuma järjepidevalt ja õpitavas tuleb süsteemselt minna kergemalt üle raskemale, pidevalt omandatut korrates ja kontrollides.

EKSAMITE TAGASISIDE PANEB PLAANE MUUTMARivieksamil kukuvad sõdurid har-va läbi. Isegi teenistuse alguses kehva koordinatsiooniga sõdurid saavad oma sammu ja motoorika SBK viimasteks nädalateks korda. Tõenäoliselt oleksid tulemused nõrgemad, kui kogu riviõpe viidaks läbi ühe nädala jooksul ja pärast seda ei oleks sõduritel võimalik kuni SBK eksamini päevagi rivis liikuda. Sel-line lahendus oleks ilmselgelt absurdne ja läbikukkumisele määratud.

Sama olukord on ka paljude teiste mahukat drilli nõudvate sõduri indi-viduaalsete oskustega. On levinud ja peetakse loomulikuks, et enamik väli-oskusi käsitlevaid õpinguid korralda-takse lühikese aja jooksul, kusjuures sellele järgnev praktiline tegevus on lü-hiajaline või puudub üldse. Pideva jä-relpraktika puudumine on üks põhjus, miks sõdurid lahinguväljal tegutsemi-seks vajalikke minimaalseid oskusi tih-ti ei omanda.

Vastupidavust, motoorikat ja mõtte-viisi kujundavad teemad omandatakse elementide järjepideva kordamisega. Kuna peaaegu kõik sõduri individuaal-väljaõppe tagavad kursused sisaldavad kattuvaid osasid, on neid võimalik oma-vahel lõimida, see hoiab kokku väärtus-likku õpinguaega omandatu kinnista-miseks ja praktiliseks tegevuseks.

Õppeprotsessis on oluline hinnata, kas mingi SBK üksikosa, nt riviõppe, omandamiseks enam kulutatud aeg aitab paremini täita kursuse põhiülesannet – omandada sõduritel vähemalt rahulda-val tasemel individuaaloskusi. Eesmärgi korral saavutada riviõppe väga hea tase juba nt SBK neljandaks nädalaks peab korraliste õppetundide arv selle õpeta-miseks olema tunduvalt suurem kui olu-korras, kus lepime sama taseme saavuta-misega nt üheksandaks nädalaks.

Oluline on saavutada sõdurioskuste õppekursuste teoreetilise ning praktili-se osa vahel selline tasakaal, et sõdurid

omandavad tegutsemiseks vajalikud os-kused vähemalt rahuldaval tasemel.

Väljaõppe kõige tähtsam eesmärk on muuta sõdur võimalikult kiiresti võitlus-võimeliseks. See oluline põhimõte reas-tab konkreetselt ja mõõdetavalt osku-sed, mida sõduris tuleb esmajärjekorras arendada. Võitlusvõimega mitteseotud funktsioonid peavad jääma õpetamise järjekorras tagaplaanile. See tähendab, et sõdur peab õppima oma teenistuse esimesel tunnil täitma rivikäsklusi ja -korda, et kiiresti ja organiseeritult lii-kuda, kasutada oma lahinguvarustust ja relva ning kõike, mis võimaldab tal la-hinguväljal ülesannet täita. Paraadi ele-mente pole vaja tunda enne, kui sõdur suudab tabada täpselt märki ja edeneda lahingukontaktis vastasega. Aeg võidu-paraadiks on pärast lahinguid.

Järelikult tuleb muuta SBK õppeaine-te järjekorda.

SBK-D TULEB UUENDADA KÕIKJAL KAITSEVÄESPraegune SBK õppekava on kehtinud üle kümne aasta. Vahepeal on täiustu-nud kaitseväe tehniline varustatus, kas-vanud koosseis ja muutunud selle struk-tuur, mistõttu tuleb õppekava uuendada ja täiendada. Praegu kehtiv õppekava on uue koostamisel sobiv vundament.

Kaitseväe ressursside kokkuhoidmi-seks on hädavajalik säilitada võimalus liita eri kursusi, mis eeldab, et kõi-

kides väeosades algavad ja lõppevad kursused samal ajal, kursuste pikkus ja formaadi põhimõtted on ühtsed ja erisused tulenevad vaid keskkonna erinevusest.

Oluline on viia väljaõpe üle rangelt ühtsetele normidele ja standarditele, mis ennetab üksuste sees tekkida võivaid kommunikatsiooniprobleeme, kuna üksused koostatakse mobilisatsiooni või suurõppuste käigus reservi eri aasta-käikude ja väeosade meestest. Lahingu-tingimustes põhjustavad väljaõppe eba-kõlad ajakaotust, mille tõttu kannatab üksuse võitlusvõime. Parima etteval-mistuse tagab erineva funktsionaalsu-sega üksuste toimimiseks ja eesmärkide täitmiseks teatav väljaõppe paindlikkus, kuid peamiste sõdurioskuste ühtlus ja kvaliteet ei tohi kannatada.

SBK õppekava viimine ühtsetele alustele peab vastama kaitseväe vaja-dustele. Esmalt on vaja ümber jagada olemasolevate õppeteemade mahud ja sisu. Seejärel tuleb muuta õppeainete järjestust, et sõdurid saaksid teenistu-se jooksul möödapääsmatute lahingu-ülesannete täitmiseks vajalikke oskusi maksimaalselt praktiliselt harjutada. Nii paranevad meie sõdurite oskused ja tõuseb võitlusvõime kõige kiiremini ja lüheneb ka meie minimaalse valmi-duse periood, kui üks kutse on reservi arvatud ja järgmise kutse väljaõpe alles alanud.

Esmamulje on määrav – sõdur peab kohemõistma, et sõjaväelasele on kõige olulisem oskus professionaalselt kasutada oma relvastust ja varustust. Nende oskuste vilumuseni omandamine sõduri baaskursuse jooksul on kogu ülejäänud aja- ja reservteenistuse edu aluseks.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

Maaluureks mõeldud radarid on paigalda-tud kas satelliitidele või õhus ja maal te-gutsevatele masina-tele. Taktikaliseks

luureks kasutatakse ka kaasaskantavaid maavaatlusradareid (GSR – ground sur-veillance radar), neist selles artiklis lähe-malt juttu tulebki.

NATUKE TEOORIASTRadar (radio detection and ranging) on seade, mis kiirgab täpselt suunatud lü-hikesi raadiolainete impulsse ja mõõdab

TEADUS JA TEHNIKA

gelduva laine sagedus, selle alusel saab välja arvutada objekti liikumise kiirust.

Radari abil on võimalik avastada kõik füüsilised kehad, mis peegeldavad tagasi raadiolaineid. Peegeldumise efek-tiivsus on proportsionaalne peegelduva pinna suurusega ja samuti sõltub see kehade materjalist. Metallilt peegeldu-vad raadiolained paremini kui näiteks puidust või plastist pindadelt või riietu-selt. Erinevate objektide eristamiseks ja nende asukoha määramiseks on oluline radari ruumiline lahutusvõime. Viima-ne sõltub kiirgavate raadiolainete pik-kusest, radari antenni mõõtmetest ja suunamise täpsusest – lühema lainepik-kuse ja suurema antenni korral on lahu-tusvõime suurem.

Radari muudab kasulikuks tema või-me valgustingimustest olenemata avas-tada ka väga kaugel asuvaid objekte. See ei tähenda, et radar toimib sama hästi kõikides ilmastikutingimustes – näiteks tugevad sademed, udu ja tolm vähen-davad radari tegevusraadiust sentimeet-ri ja millimeetri lainepikkustel. Kõige väiksemate objektide nagu inimeste või

Maavaatlusradarid: luuraja kõikenägevad abilisedElektroonilised seadmed on muutunud nüüdisaegses sõjapidamises üliolulisteks abilisteks, seda eriti luure vald-konnas. Luureks kasutatakse nii passiivseid seadmeid, mis suudavad avastada kiirgavaid seadmeid, ja aktiivseid sead-meid, millest tuntuim on radar. Kuigi algselt olid radarid mõeldud lennumasinate seireks, leidsid nad peagi kasuta-mist ka maapealsete objektide avastamisel ja tuvastamisel.

Andrei Šlabovitš KAPTEN

2. JALAVÄEBRIGAADI

STAABI STAABI OHVITSER

Esimene USA maavaatlusradar AN/PPS-4 oli küllaltki algeline.

32

KAIT

SEVÄ

GI

nende peegeldust objektidelt. Väljasaa-detud ja objektilt tagasi peegeldunud raadiolainete impulsi ajavahe alusel saab välja arvutada objekti kauguse ra-darist. Liikuva objektiga muutub pee-

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

33

mehitamata õhusõidukite (UA – unman-ned aircraft) täpseks tuvastamiseks teiste segajate (clutter) taustal peab radar ole-ma küllaltki suure müraeraldusvõimega, kusjuures maasihtmärkide otsimisel on see olulisem kui õhuseirel, sest taimes-tik ja muud maapinnal olevad objektid tekitavad palju segavaid kajapeegeldusi ja nende taustal on väga raske õiget siht-märki tuvastada. Veelgi raskem on rada-riga avastada metsas asuvat ja taimesti-kuga varjatud sihtmärki.

Liikuvate objektide eristamiseks se-gavatest peegeldustest kasutatakse nn Doppleri efekti – objekti liikumisel on temast tagasipeegeldatud raadiolained eri lainepikkusega, tänu sellele on või-malik aru saada, millise kiiruse ja suu-naga objekt liigub. Doppleri efekti ka-sutamisel põhinevad näiteks seadmed, millega politseinikud mõõdavad sõidu-kite kiiruset.

Liikumine aitab eristada objekti liiku-matu fooni taustal, seetõttu on enamik maavaatlusradaritest mõeldud just lii-kuvate sihtmärkide avastamiseks. Liiku-matute või väga aeglaselt liikuvate objek-tide tuvastamiseks metsa taustal või sees kasutatakse keerulisemat tehnoloogiat, näiteks spetsiaalset tehisavaradarit. Sel-le alternatiiv on pikemate raadiolainete kasutamine, mis ei peegeldu nii kergesti

väiksematest valeobjektidest nagu näi-teks puulehed. Kuid ka sel puhul on väik-semaid sihtmärke keeruline tuvastada.

Maavaatlusradaritele põhjustavad probleeme ka maastiku reljeef ning pin-nase ja taimkatte omadused. Radar ei näe suurte takistuste taha, märg pinnas neelab raadiolained ja taimestik pee-geldab neid tagasi. Samuti on maavaat-lusradari vaateväli piiratud otsenäh-tavuse kaugusega. USA-s Oklahomas 1970. aastatel tehtud võrdluste-katsete tulemusena selgus, et isegi mõõdukalt liigendatud avatud maastiku puhul oli maa peal töötava radari vaateväli olu-liselt piiratud. See oli ka üks põhjus, mis kiirendas mehitamata õhusõidukite arendusprogramme. Tehisavaradari ja tõhusate elektro-optiliste vaatlusvahen-ditega varustatud ning praeguseks kuul-saks saanud USA Predatori ja Reaperi mehitamata õhusõidukid on osalenud juba mitmes relvakonfliktis. Tänapäe-val moodustavad mehitamata õhusõi-dukid juba väga olulise osa USA armee maaseirevahenditest. Loomulikult tuleb arvestada, et radarisüsteemide kandmi-seks sobivad ainult suuremad lennu-vahendid ja seetõttu on nende levik väikeste taktikaliste mehitamata õhu-sõidukite seas piiratud.

Radari kiiratavaid raadiolaineid on

võimalik tuvastada kaugusel, mis ületab radari enda tegevuskaugust. See võimal-dab vastase elektroonilise luure üksustel töötav maavaatlusradar avastada ja seda on võimalik maha suruda kas elektroo-niliselt või kaudtulega. Radari avastami-se tõenäosust aitavad vähendada kiirga-va signaali võimsuse vähendamine, hea positsioonivalik ja õiged taktikalised võtted radariga opereerimisel.

MAAVAATLUSRADARITE OLEMUS JA OTSTARVEMaaseireks mõeldud maavaatlus-radarite peamine eesmärk on avastada maasihtmärke ja väga madalal (kuni 200 m) lendavaid objekte. Kaasaskan-tavad maavaatlusradarid on olemuse järgi küllaltki sarnased suurtükiväeluu-re radaritega, mis on mõeldud vastase kaudtule relvasüsteemide positsiooni-de tuvastamiseks, kuid siin on siiski ka oma eripärad.

Kõik radarid määravad sihtmärgi asukoha ning liikumissuuna selle asi-muudi ja kauguse kaudu. Sihtmärki on võimalik tuvastada selle tüübi järgi – nt ratas- või roomiksoomuk, mõned rada-rid tuvastavad ka sihtmärgi kuuluvust. See eeldab, et sihtmärgile on paigalda-tud oma ja võõra tuvastussüsteem (IFF – identification, friend or foe). Suuremat

Mõned nüüdisaegsed maavaatlusradarid:avastamise kaugus inimene/sõiduk

JOH

ANN

ES M

ADIS

AAS

MÄE

TEADUS JA TEHNIKA

34

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TEADUS JA TEHNIKA

osa maavaatlusradaritest on võimalik juhtida distantsilt, nt kaabli kaudu kau-guselt kuni 300 m, see võimaldab radari operaatorit vastase vastutegevuse eest paremini kaitsta. Radari vaatlustulemu-sed kuvatakse kas radari juhtpuldi ek-raanil või edastatakse helisignaalidena operaatori kõrvaklappidesse.

Lahinguväljal võib maavaatlusra-darit kasutada vastase jõudude paik-nemise ja liikumise avastamiseks ning tehnika klassifitseerimiseks, enda paiknemis alade ja positsioonide jul-gestamiseks, kaudtule juhtimiseks jne. Maavaatlus radar võib jälgida pike-ma aja jooksul teatud olulist objekti või maastikupunkti – silda, kitsast ala maastikul, ristmikku jne ja tuvastada vastase liikumise ööpäev läbi. Radar võib paiknemisalade julgestamisel töötada autonoomses režiimis ja vas-tase avastamisel automaatselt edastada häiresignaali infoga, millise vastasega on tegu, kus ta asub ja kuhu ta liigub. Maavaatlusradarite suutlikkus teha pidevat ja pikka aega kestvat maa-ala või huviobjekti autonoomset seiret võimaldab efektiivsemalt ära kasutada luurajate inimressursse.

Maavaatlusradareid võib vastavalt avastamiskaugusele tinglikult jagada kolmeks alaliigiks: lähimaa-radarid (kuni 10 km), lühimaa-radarid (kuni 20 km) ja keskmaa-radarid (kuni 40 km). Ära toodud avastamiskaugused on umbkaudsed ja kasvavad üldjuhul tehniliste vahendite arenguga. Enim-levinud on lähimaa ja lühimaa maa-vaatlusradarid, mis harilikult on kaa-saskantavad ja nendega opereerimiseks piisab ühest kuni kolmest inimesest. Keskmaa-radarid olid algselt nii ras-ked, et nad paigaldati sõidukitele ja neid kasutati nt soojus- ja TV-kaameratega koos. Elektroonika areng on muutnud keskmaa maavaatlusradarid kaasaskan-tavateks ja neid suudab osade kaupa transportida kaks-kolm sõdurit.

VIETNAMI SÕJAST SIIANIRadarite kasutamisele maismaaluureks mõeldi juba aastakümneid tagasi. Esi-mesena proovisid maavaatlusradareid taktikaliste liikuvate maasihtmärki-de avastamiseks kasutada prantslased 1950-ndate lõpul Alžeerias.

Spetsiaalsed maavaatlusradarid võeti kasutusele USA sõjaväes 1960-ndatel ja neid kasutati Vietnamis sõjaväebaasi-de perimeetri kaitseks. Selliste radarite põhi ülesanne oli mässuliste varjatud liikumise tuvastamine ja äkkrünnakute

tõrjumine. Enamasti kasutati AN/PPS-4 ja AN/PPS-5 lühimaa-radareid, mille abil oli võimalik tuvastada inimese lii-kumist kuni 6 km kaugusel ja sõiduki liikumist kuni 10 km kaugusel. Lisaks maaseirele oli AN/PPS-5 abil võimalik juhtida kaudtuld – radar jälgis enda suurtükiväe ja miinipildujate kaud tule mõju mürskude plahvatuste järgi ja edastas vajalikud andmed kaudtule pa-randuste tegemiseks.

Katsetati ka esimest taimestikku lä-bistavat radarit Camp Sentinel. Arves-tades, et tolleaegsete kaasaskantavate soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete võime sihtmärke kaugelt avastada ja tuvastada oli küllaltki tagasihoidlik, oli väike ja kompaktne maavaatlusradar väga nõutud nii objektide julgestami-

sel kui ka mässutõrjeoperatsioonide läbiviimisel.

Tagasiside maavaatlusradarite ka-sutamisele oli positiivne ja selliseid ra-dareid arendati edasi. Esialgsetel AN/PPS-5 suurendati avastamise kauguse ja täpsuse võimet, oluliselt vähendati seadmete kaalu ja väljasaadetud signaa-li võimsust, mille tõttu muutus radari avastamine vastasel palju raskemaks. Radarile lisati võimalus väga madalal lendavate õhusihtmärkide tuvastami-seks, mille tulemusena on 1967. aastal relvastusse võetud AN/PPS-5 baasil loodud uuendatud AN/PPS-5D radar, mis on jätkuvalt USA armees kasutusel.

Lisaks eelnimetatuile võeti USA vä-gede relvastusse väiksem lähimaa-radar AN/PPS-15, mis kaalus ainult 12 kg ja

Vene luurajad positsioonil keskmaaradariga PSNR-8M.

Vene SBR-3 Fara on võimalik kasutada ka radarisihikuna.AR

HIIV

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

35

oli võimeline avastama inimesi kuni 1,5 km kaugusel ja sõidukit kuni 3 km kaugusel. Nii väike ja kerge radar sobis hästi jalastunud patrullidele ja seda ka-sutati nii vastase otsimiseks kui ka enda paiknemisalade julgestamiseks.

USA maavaatlusradarite edukas kasutamine Vietnamis ja Lähis-Idas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate algu-ses äratas nende vastu huvi ka teistes riikides. Prantsusmaa, Saksamaa, Suur-britannia ja teised lääneriigid alustasid eri suuruse ja tegevusraadiusega maa-vaatlusradarite arendamist ja tootmist. Tolleaegse radaripõlvkonna esindajatest võiks näiteks tuua RASIT (Prantsus-maa) ja ZB298 (Suurbritannia). RASIT on sõidukile paigaldatav süsteem, mille esimesed variandid suutsid maasiht-märgi avastada kuni 20 km kaugusel. RASIT-i täiustatud viimane variant RA-SIT-E tegevusraadius suurenes kuni 40 kilomeetrini. Maavaatlusradarite elekt-roonika kiire areng võimaldas asen-dada esialgsed tehnilised lahendused uuematega, kuid säilitas radari üldise konstruktsiooni.

Nõukogude Liidus hakati kaasaskan-tavaid maavaatlusradareid arendama 1970. aastatel. 1976. aastal võeti kasu-tusele lähimaa maavaatlusradar SBR-3 Fara, mis oli võimeline avastama ini-mese kuni 900 m ja sõiduki kuni 3 km kaugusel. Sihtmärgi kauguse määramise täpsus oli kuni 50 m ja suuna määrami-se täpsus kuni 15 m. Antenni suunati käsitsi ja operaator avastas sihtmärgi kõrvaklappides kostva helifooni muu-tuste ja valgusindikaatori signaalide järgi. Indikaatorite skaalal oli võimalik näha sihtmägi kaugust ja asimuuti. SBR-3 oli võimalik kinnitada ka relva (nt PK, NSV) külge ja kasutada radarsihikuna.

1999. aastal asendas SBR-3 täiusta-tud SBR-5 Fara-1, mille tegevuskaugus oli inimese avastamisel 2 km ja sõiduki avastamisel 4 km. Uus radar oli veidi kergem (16 kg 18,5 kg asemel), töötas paremini vihmastes oludes ja oli suute-line sihtmärke automaatselt avastama. Lisaks Faradele on venelastel kasutada ka raskema lühimaa-radari PNSR eri modifikatsioonid, mille avastamiskau-gus oli suurem ja mis üldjoontes on USA AN/PPS-5 analoogid. Kuna Vene-maa relvajõud on soojuskaamerate ja öövaatlusseadmete arendamises maha jäänud, oli ja on kaaskantavate maa-vaatlusradarite roll Vene maaväe luure-üksustes suur.

Tänapäeval on kasutusel palju kaa-saskantavaid maavaatlusradareid. Eel-

mainitute kõrval võib välja tuua ka keskmaaradarid MSTAR, SQUIRE, BOR-A 550 (Thales, EL), Soboljatnik, PSNR-8M, Kredo-1E (VF), EL/M-2140NG, EL/M-2112 (Iisrael); lühi-maa-radarid SR Hawk (USA), Lyra 10 (Itaalia), RSR 950 Ngada (L-Aafrika va-bariik), EL/M-2129 (Iisrael) ning lähi-maa-radarid Fara-VR (VF) ja EL/M-2127 (Iisrael).

MAAVAATLUSRADARITE ARENGUSUUNADMaavaatlusradarite areng jätkub. Uus elektrooniline baas ja paremad tehnili-sed lahendused on oluliselt suurenda-nud moodsamate radarite efektiivsust ja vähendanud nende kaalu. Suurem efek-tiivsus saavutatakse põhiliselt antennide täiustamise ja võimsama elektroonika kasutuselevõtuga.

Paljudel uutel maavaatlusradaritel kasutatakse võreantenni. Võreantenn suudab fokuseerida väljasaadetava raa-diosignaali teatud kitsas sektoris. Tänu sellele suudab võreantenniga radar üsna väikese väljundvõimsuse juures pare-mini tuvastada objekte ja väga täpselt mõõta nende nurkkoordinaate. Raa-diokiire elektrooniline skaneerimine parandab radari töökindlust – antenn ei pöörle, see vähendab mehaaniliste osa-de rikete arvu. Väiksem väljundvõimsus aga aitab jääda vastase elektroonilise luure vahenditele märkamatuks.

Väga oluline on täiustada tuvasta-mise algoritme, sest maavaatlusrada-rite üks suur probleem on sihtmärkide leidmine loodus- ja tehisfooni taustal. Otsitava objekti eristamiseks segavast mürast kasutatakse filtreerivaid algo-ritme. Näiteks mõõdetakse reaalajas pidevalt taustafooni spektrit erinevatel kaugustel, arvuti jätab saadud tulemu-sed meelde ja edaspidi ei võeta neid skaneerimisel arvesse. Tekib nn valge foon. Kui vaateväljale ilmub uus objekt, on selle avastamine ja tuvastamine valge fooni taustal palju lihtsam.

Radarite oluline edasiarendus on au-tomatiseeritud sihtmärgi tuvastamine. Kui varem pidi operaator kajasignaali omadustele tuginedes ise tuvastama, millise sihtmärgiga on tegu, siis nüüd oskab maavaatlusradar ise eristada veo-kit tankist ja üksikut inimest inimeste grupist. Automatiseeritud tuvastami-ne tagatakse peamiselt elektroonilise baasi täiustamisega – tänu keerulistele signaali töötlemisalgoritmidele suuda-vad võimsamad protsessorid sihtmärke eristada.

Nüüdisaegsed maavaatlusradarid kuvavad vaatlustulemused sülearvu-ti ekraanile, kus värvilise maakaardi taustal on võimalik näha juba tuvasta-tud sihtmärgi andmeid koos sihtmärgi eelneva teekonnaga. Radarid on võime-lised jälgima mitut sihtmärki korraga. Ühendades samasse võrku eri radarid, teised vaatlusvahendid ja seiresensorid, on võimalik saada lahinguväljast hea ülevaade ja edastada see reaalajas kõr-gemale juhtkonnale.

MILLINE ON EESTI KAITSEVÄE HETKESEIS?Eesti maaväe peamised taktikali-sed luureüksused on jalaväebrigaadi luure kompanii ja jalaväepataljonide luurerühmad. Tegu on puhtalt rekke-üksustega, mille tehnilise luure võime piirdub tavaliselt binokli ja öövaatlus-seadmega. Selliseid visuaalse vaatluse vahendeid on võimalik kasutada ainult head nähtavuse korral ja kasutamine nõuab vaatleja juuresolekut. Öövaat-lusseadmete avastamiskaugus on kül-laltki piiratud ja on üldjuhul kuni 300–500 m. Soojuskaamerate kasutamine suurendab avastamise ja tuvastamise kaugust, kuid jätkuvalt põhjustavad probleeme sademed ning vaatleja väsi-mus ja ohutus.

Arvestades ülaltooduga on maa-vaatlusradarid tehnilise luure võime-kuse suurendamiseks teretulnud, sest näevad sama hästi nii päeval kui ka öö-sel, ilmastiku mõju neile on väga väike, avastamiskaugus väga suur ja sellised radarid võivad töötada automaatrežii-mil ilma inimese juuresolekuta.

Kiirgavat radarit suudab vastase elektrooniline luure avastada. Lisaks näeb radar sihtmärki ainult otsenäh-tavuse korral. Seega ei pruugi maa-vaatlusradarite kasutamine liigenda-tud metsasel maastikul alati efektiivne olla ja radarite tegevuskaugus võib olla oluliselt piiratud. Ka erineb radarite kasutamise taktika siiani kasutatud rekkeüksuste taktikast ja vajab teist lä-henemist nii väljaõppes kui ka tegevuse planeerimisel, see tähendab, et sellised küsimused peaksid enne maavaatlus-radarite meie üksusteni jõudmist la-henduse leidma.

Milliseid radareid me vajame? Kuidas saaksime neid kasutada meie maastikul? Millised oleksid nende ülesanded? Kui need küsimused on la-henduse leidnud, siis võib loota et ka meie luurajad saavad lõpuks endale kõikenägevad silmad.

TEADUS JA TEHNIKA

3636

Üksus suudab ülesande täitmiseks:1. liikuda maastikul ja alustada kontakti korral kohe lahingut ka ainult oma tule toetusel2. manöövri tegemisel, sh enne põhiülesande täit-mist, suudab säilitada tempo ka vastase kaudtu-lelöökide või väiksemate üksustega kohtumisel3. kogu manöövri kestel suudab tagada orgaaniliste allüksustega lahingu- ja tagalatoetuse, sh evakuat-siooni. Manöövriks nimetatakse üksuse liikumist eesmärgiga saavutada vastasest parem positsioon.Soomusüksuse tõhusaks kasutamiseks on vaja suuremat lahinguplaani, kus teised üksused loovad soomusüksuse kasutamiseks soodsad tingimused, sest soomusüksus eraldi ei ole väga suur võime. Sellel näitlikustaval skeemil on kasutusel küll bri-gaadiga sarnase üksuse lahinguplaan, kuid tegeli-kult võib selle skeemi põhimõte leida kasutust ka teistes olukordades, teiste allüksuste koostöös.

2 × JP peatavad vastase pealetungi ettevalmis-tatud positsioonidel, kujundades ühtlasi vastase allüksuste paiknemise mehhaniseeritud üksu-se (S) kasutamiseks. Kõik kolm tegevusvarianti (TEVA) sõltuvad keskkonnast ning vastase takti-kast ja kavatsustest, mida on võimalik hinnata ja prognoosida. Vastase tegevuse vastavusest meie prognoosidele annavad kinnitust meie luureük-suste ettekanded konkreetsetest näitajatest – vastase elementide suurus, iseloom, aeg ja suund teatud maastikupunktides, mida nimetatakse otsustuspunktideks konkreetse TEVA rakendami-

sel. Kõikide TEVA-dega võivad kaasneda brigaadi toetusüksuste tegevused ja nende prioriteetide määramine just S pataljoni tegevuse toetuseks.

Tegevusvariant HUNT – kogu kaitse luuakse selliselt, et vastasel oleks võimalik valida meie pakutav läbimurdekoht ja edasine liikumis-suund. Sõltuvalt vastase läbimurdest liigutakse pataljoniga S kontakti suunal HUNT 1 või HUNT 2, selle eesmärk on meie valitud kohas vastane hä-vitada või tagasi lüüa. Manöövri täielikul õnnes-tumisel toimub kontakt olukorras, kus pataljon S on vahetult kaitsele asunud.

Tegevusvariant KARU – kaitse planeerimisel prognoositakse vastase brigaadi allüksuste paik-nemine lahingurivistuses ja tema kommunikat-sioonide kulgemine. Lahingute vastavasse etappi jõudmisel ning meie luureettekannete põhjal liigub pataljon S suunal KARU eesmärgile KULD (vastase kommunikatsiooni liinil), hõivates selle või alluta-des nõrgemate jõudude käest ning asudes kaitsele määratud ajaks, et lõhkuda vastase lahingurivistus ja hävitada ründavaid jõude. Manöövri täielikul õn-nestumisel saavutab pataljon S lahingukontakti siis, kui vastane üritab OBJ KULDA tagasi vallutada.

vastase soomustatudvälisuurtükk

mehaniseeritud pataljon Sierra lahingumasinatel CV90 S

KARU ILVES

HUNT 2

OBJ.KULDHUNT 1

S

5 km

KARU 303 1

KARU 302 1 ILVES 304 1

HUNT 301 1

SOOMUSMANÖÖVER BRIGAADI LAHINGUPLAANIS

3737

Tegevusvariant ILVES – kaitse planeerimisel prognoositakse vastase toetusüksuste, juhtimi-se või reservi paiknemine lahingurivistuses. La-hingute vastavasse etappi jõudmisel ning meie luure ettekannete põhjal liigub pataljon S suu-nal ILVES, hävitades vastase üksuseid määratud maa-alal. Manöövri täielikul õnnestumisel saa-vutab pataljon S lahingukontakti siis, kui vastane on rännakurivistuses.

Kõik TEVA-d planeeritakse brigaadi lahingu-plaani ning vähimalgi võimalusel valmistatakse ette vähemalt maastikuluure tasemel. Seejuures

võivad nii TEVA-d HUNT kui ka KARU olla mingil tasemel ka pioneerialaselt (kindlustus ja tõkes-tus) ette valmistatud.

CV90-te puhul on selliste manöövrite tuge-vus: hea maastikuläbivus ja soomuskaitse, suure-pärane tulejõud, mis suudab hävitada vasta-se lahingumasinaid ja on ohtlik vastase tanki juhtimis-, vaatlus- ja tulesüsteemidele. CV90 eelised tankide ees on ka parem manööverdus- ja põhirelva kasutusvõime metsas. Tänu jala-väele suudab selline üksus võidelda ka lühi-distantsidel. Skeemil näidatud TEVA-de KARU

ja ILVES juures on suur roll toetusüksustel, sest need tegevused eeldavad valmisolekut suure-maks iseseisvuseks (loe: toetuse puudumine brigaadilt).

Lisaks vastase jõudude hävitamisele lööb edukas tegevus segamini vastase juhtimise, sest vastane peab oma jõude ümber suunama, taas-tama, looma täiendavaid julgestusmeetmeid, ha-jutama toetusvahendeid (eelkõige tuletoetus). Psühholoogiliselt mõjutab vastaste ülemat näi-lise edu muutumine märkimisväärseks ebaeduks ja suured kaotused.

vastase lintsoomukiteljalaväepataljon

jalaväepataljon (JVP)

raidtõke

jalaväepataljon jalaväepataljon

laius 3,2 m

kõrgus 2,9 m

pikkus 6,8 m 2,9 m

JALAVÄE LAHINGUMASIN CV9039NL MK IIITäismass: 37 tonniTippkiirus: 72 km/hSõidukaugus: 600 kmMeeskond: 3 + 7Pearelv: Bushmaster MK III 35 mm suurtükkParalleelrelv: 7,62 mm kuulipildujaSuitsugranaadi laskekanalid: 10 × 80,5 mmDAS-süsteem hoiatab, kui masinale on suunatud vastaserelva lasersihik.

SOOMUSMANÖÖVER BRIGAADI LAHINGUPLAANIS

KARL

HAN

S Õ

UN

PUU

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

38

Lennundus- ja kaitsetööstuse analüütikud korporatsioo-nist Teal Group hindavad 2015. aastal tehtud UA-ala-ses uuringus järgmise 10 aasta jooksul UA-tööstuse

mahu kasvu praeguselt hinnanguliselt 4 miljardilt dollarilt aastas 93 miljardi dollarini. Militaarotstarbeliste UA-de arendamist juurde arvestades võib li-sanduda veel umbkaudu 30 miljardit dollarit. Järgneva 10 aasta tootmis-mahust 72% moodustab militaarotstar-beliste UA-de tootmine.

Juhtivad riigid UA-de arendamises, tootmises ja ekspordis on tänapäeval Iisrael ja USA, kusjuures 1985. aastast tänapäevani on Iisrael hõlmanud 60,7% UA-de eksporditurust ning USA, mille

relvajõudududes oli 2012. aasta andme-tel umbes 7000 UA-d (vrd: 21. sajan-di alguses alla 50 eksemplari), hõivab 23,9%-ga teise koha.

Viimase paari aastakümne jooksul eri põhjustel vaikelus olnud Vene mili-taarotstarbeliste mehitamata õhusõidu-kite arendustegevus ja kasutamine on viimastel aastatel hoogustunud. Mitu kõrget USA sõjaväelast nagu Euroopas asuvate USA vägede juhataja kindral Ben Hodges ja USA õhuväe staabiülem kindral Mark A. Welsh III on väljenda-nud seisukohta, et Venemaa elektroo-

nilise sõjapidamise võimekus ja UA-de arendus on märkimisväärselt kasvanud ja esmakordselt peavad USA väed Eu-roopas tõsiselt arvestama sellega, et Vene maa relvajõud saavad neid õhust nii vaadelda kui ka rünnata.

UA-DE AJALOOSTMehitamata õhusõidukite sõjalisel ots-tarbel kasutamisel on üsna pikk ajalugu. Kõige varasemad teated kuumaõhupal-lide kasutamisest mehitamata õhusõi-duki-relvana pärinevad 19. sajandi kes-kelt. 1849. aastal piiras Austria–Ungari sõjavägi Veneetsiat, kasutades muuhul-gas kuumaõhupallidele paigaldatud aegsütikuga lõhkeainekorve. Sarnaseid näited on USA Kodusõjast ja ka uue-mast ajaloost, kui jaapanlased saatsid

Taevas täis ohtlikke lendavaid silmiTänapäeval on mehitamata õhusõidukite (unmanned aircraft ehk UA) kasutamine saanud moodsa sõjapidamise lahutamatuks osaks. Esimese ja Teise maailmasõja aegsetest kaug-juhitavatest pommidest ja lennukitest on nüüdseks välja kasvanud palju eri kasutusots-tarbe ja tehnilise võimekusega õhusõidukeid. Mehitamata õhusõidukeid kasutatakse vastase kohta luureinformatsiooni hankimiseks ja maapealsete sihtmärkide ründamiseks. Taevas lendavad silmad on suutelised huvipakkuvaid alasid ka pikema aja vältel jälgima ja reaalajas informatsiooni edastama, see vähendab riske elavjõule.

Jaan Kask ANALÜÜTIK

RELVASTUS

La-17R.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

39

Teise maailmasõja ajal süütepommide-ga varustatud õhupalle tuultehoovusi kasutades USA territooriumi poole.

Tänapäevasel kujul mehitamata õhu-sõidukeid hakati arendama ja kasutama üsna pea pärast vendade Wrightide es-mast lendu 1903. aastal. Esimese ja Teise maailmasõja ajal sarnanes mehitamata õhusõidukite rakendamine suuresti va-rem kasutatud kuumaõhupallide põhi-mõttega, kuid hakati tegema ka esimesi samme nende paremaks sihtmärgile juhtimiseks. Näitena võib tuua lendava torpeedona kasutamiseks mõeldud eks-perimentaalse biplaani Kettering Bug (1917), mis lendas pardagüroskoopi ja kõrgusmõõtjat kasutades iseseisvalt.

Teises maailmasõjas kasutasid sakslased Henschel Hs 293 ja Fritz-X täppis pomme, mis heideti 4000–5500 m kõrgusel lennukilt ning juhiti raa-dio teel sihtmärgini. Kõige kurikuul-sam sakslaste mehitamata õhusõiduk oli V-1 tiibrakett, millega pommitati massiliselt Suurbritanniat. 1944. aastal töötas USA Suurbritanniast leitud V-1 fragmentide põhjal välja oma tiibrake-ti, mis oli põhimõtteliselt identne saks-laste V-1-ga.

USA-s toodetud UA-dest väärib mär-kimist ka mehitamata õhuk Interstate BQ-4/TDR(TDN), mille puhul juhtlen-nukis asuv operaator suunas telekaame-raga ja 900 kg raskuse pommiga varus-tatud mehitamata õhuki sihtmärgile. Näiteks 1944. aastal õnnestus selliste

mehitamata õhukitega tabada 18 jaa-panlaste sihtmärki.

Teise maailmasõja järel jätkas USA mehitamata õhusõidukite arendus-tegevust. Tänapäevaste UA-de esiisana on tuntud Ryan Firebee (1951) seeria sihtmärk-UA-d, seda hakati hiljem ka-sutama ka luureplatvormi ja pettelen-nukitena. Kokku ehitati neid üle 7000 eksemplari. Ryan Firebee lendu juhtis UA küljes oleva telekaamera abil ope-raator juba maapinnalt.

Lockheed D-21 luureotstarbelise UA programmiga alustati oktoobris 1962. Algselt startis Mach 3 kiirusega lendav UA õhus lennukilt M-21. Ühe ebaõnnestunud stardi tõttu aga viidi need hiljem üle lennukile Boeing B-52 Stratofortress. UA esmalend toimus 1964. aastal ning programm lõpetati eri põhjustel aastal 1971. Kokku ehitati 38 UA-d. Lockheed D-21 jõudis aastatel 1969–1971 teha Hiina kohal 4-5 luure-lendu. Kõik need missioonid lõppesid mehitamata õhuki hävimisega. Huvi-tava faktina võib välja tuua, et esimese missiooni UA kukkus alla Nõukogude Liidus ning selle vraki põhjal püüti luua nõukogude analoogset UA-d, kuid see jäi siiski projekti tasemele.

Mehitamata õhusõidukeid ei peetud tol ajal eriti perspektiivseteks ja mehi-tamata lennunduse areng koges pärast Vietnami sõda hoopis tagasilööke. UA-de arendusele andis uue hoo Iis raeli–Süüria konflikt 1973. aastal. Iisraeli

mehitatud ja mehitamata õhusõidukid tegutsesid konfliktis väga efektiivselt. UA-sid kasutati nii luurelendudeks, elektrooniliseks segamiseks kui ka pette objektidena. USA, kus Vietnami sõja järgselt UA-de arendus toppama oli jäänud, jälgis olukorda tähelepa-nelikult ja omandas mõne Iisraeli UA, mille põhjal töötati välja USA esimesed nüüdisaegsed mehitamata õhusõidukid Hunter ja Pioneer. 1991. aasta Lahesõja ajal olid UA-d taktikalise luureinfo ko-gumiseks juba laialdaselt kasutusel ja sellest ajast alates on UA-sid kasutatud igas relvakonfliktis.

MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKID NÕUKOGUDE LIIDUSNõukogude Liidus töötati 1930.–1940. aastatel välja mitu mehitamata õhusõi-dukit, näiteks 1930-ndate keskpaigas Nikitini konstruktorbüroo projektid PSN-1 ja PSN-2. Analoogselt Saksamaa ja USA arendustega olid need lõhke-keha kandvad kaugjuhtimisega lenda-vad objektid, mis transporditi vajalikku piirkonda teise lennuki külge kinnita-tuna, nagu näiteks PSN-1 pommitajalt Tu-TB-3. Selle ja mitme teise projekti arendamise katkestas stalinlik repres-sioonilaine 1930-ndate lõpus ning selle-le järgnenud sõja-aastad.

1950-ndatel hakkas N Liit uues-ti aktiivselt mehitamata õhusõidukite arendamisse panustama ja 1960.–1980. a oldi maailmas mehitamata õhusõi-

Tu-143 Reis.

RELVASTUS

ARH

IIV

40

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

RELVASTUS

dukite arendamise ja tootmise osas üks eestvedajaid. Näiteks toodeti ainuüksi UA-sid Tu-143 aastatel 1976–1989 kok-ku 950 eksemplari. N Liidu lõpuaegadel oli kasutusel 29 UA kompleksi, alates 38,5-tonnise stardikaaluga Tu-123-st ja lõpetades 100 kg stardikaaluga Jak Pšelaga.

Esimene N Liidus kasutatav luure-otstarbeline mehitamata õhusõiduk oli sihtmärk-UA-st arendatud LA-17, sel-le tootmine algas 1956. aastal. Algsest mudelist töötati välja ka mitu eriotstar-belist versiooni. LA-17R versioon TBR-17 (Taktitšeski Bespilotnõi Razvetšik) ilmus relvastusse 1962. aastal ja seda kasutati N Liidu läänepiiridel asuvates lennuväeüksustes, üks eskadrill asus ka Lätis.

1957. a septembris sai Tupolevi tehas tellimuse konstrueerida mehitamata ülehelikiirusel lendav õhusõiduk, mis kannaks ka tuumarelva. Valminud Tu-121 tõusis esmakordselt õhku 1960. a augustis, kuid peatselt arendus katkes-tati, sest otsustati Koroljovi konstruk-toribüroo ballistiliste rakettide väljatöö-tamise kasuks. Tu-121-st valmis ainult üks prototüüp, kuid väljatöötatud disai-ni rakendati Tu-123 Jastreb, Tu-143 Reis ja Tu-141 Striž juures, mis olid VF relva-jõududes kasutusel aastatel 1964–1979 ja mida eksporditi ka mitmesse Aafrika ja endise idabloki riiki.

Tu-123-süsteemi (DBR-1 (Dalnõi Bespilotnõi Razvetšik) Jastreb) kuuluv UA oli üks varasemaid N Liidu luure-otstarbelisi UA-sid, mis jõudis relvas-tusse 1964. aastal. Selle tippkiirus oli 2700 km/h, maksimaalne lennukõrgus ligi 23 km ja pardal kuni 2 tonni foto- ja signaalluuretehnikat. Algselt oli Tu-123 projekteeritud ülehelikiirusel lendavaks tuumarelvakandjaks, kuid leidis pärast sellealase projekti tühistamist ja bal-listiliste rakettide kasuks otsustamist kasutust luurelennukina, mida kasutati N Liidu piiridel asuvates lennuväeük-sustes ja üks eskadrill asus jällegi Lätis. Väidetavalt lennutati neid muuhulgas Hispaania, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina kohal. Seda tüüpi lennuvahen-dit toodeti aastatel 1964–1972 kokku 52 tükki.

1960-ndate lõpuks oli selge, et TBR-17 on põhimõtteliselt iganenud ning DBR-1 ja Tu-123 on pidevaks kasuta-miseks liiga kulukad, seetõttu kasutati viimast ainult tähtsatel missioonidel. Suurte ekspluateerimiskulude tõttu ar-vati DBR-1 aastal 1979 relvajõududest välja ning luureülesandeid täideti hävi-

tajatega Mig-25R. Konstruktor Tupo-lev tuli välja uut tüüpi luure-UA-süs-teemide loomise ettepanekuga, mis päädis lühimaa-UA Tu-141 ja pikamaa Tu-143 väljaarendamisega. Mõlemaid UA-sid kasutati pilt- ja signaalluureks. Tu-141 on süsteemi VR-2 Striž kuuluv UA ja edasiarendus Tu-123-st. UA-l on automaatne lennukontrollsüsteem, erineva võimekusega salvestustehnika, selle tippkiirus on 1100 km/h ning te-gevusulatus 1000 km. Start toimub ka-tapuldist, selle järel rakendub mootor. Praeguseks on Tu-141 vananenud, kuid siiski veel kasutusel näiteks Ukraina relvajõududes.

Tu-143 arendati välja Tu-141-st. Süs-teemi VR-3 Reis kuuluva UA esmalend toimus 1970. a ja relvastusse võeti see 1976. aastal. Tegu oli kõige levinuma luure-UA-süsteemiga N Liidus, mida

toodeti 1970.–1980. aastatel umbes 950 eksemplari. Tu-143 kasutati veel Varssa-vi pakti maades ja Lähis-Idas. Näiteks Süüria kasutas seda UA-d 1982. aasta Liibanoni sõjas ja N Liit Afganistani sõ-jas. Tu-143-st töötati 1980-ndatel välja versioonid Tu-243 ja Tu-300. Võrreldes Tu-143-ga oli Tu-243-l kahekordne, umbes 400 km tegevusraadius. Välis-ilme jäi üldjoontes samaks, kuid täie-likult vahetati välja vaatlustehnika ja navigatsioonisüsteem. Tu-300 projekt külmutati 1990-ndate lõpus, kuid taasa-vati 2007. aastal.

2014. aasta informatsiooni kohaselt on Tu-300 baasil kavas välja arendada uus pikamaa luure-ründe UA-kompleks.

UA-DE ARENDUS VENEMAA FÖDERATSIOONIS1990-ndate alguses toimunud suured

Jakovlev Pšela-1T.

Altius-M.

ARH

IIVAR

HIIV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

41RELVASTUS

ühiskondlikud ja poliitilised vapustu-sed ei jätnud mõjutamata ka Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) relvajõu-dusid. Erinevate militaarprojektide areng seiskus ja VF kaotas oma staatuse UA arendajate esireas. 2010. aastani oli armee relvastusprogrammis ette näh-tud pigem N Liidu ajal välja töötatud UA-süsteemide nüüdisajastamine, mitte uute süsteemide väljaarendamine. Siis-ki jälgiti pingsalt Iraagi ja Afganistani konflikte ning USA mehitamata õhu-sõidukite tegevust nendes.

2008. aasta augustis aset leidnud VF–Georgia konflikt oli militaarring-kondadele esimene UA-de arenduse

vajalikkuse äratuskell. Kui Georgia ka-sutas konfliktis Iisraeli päritolu UA-sid Hermes-Elbit 450, siis VF-le osutus va-jaliku teabe hankimine õhust väga kee-ruliseks, mille tõttu saadeti hävitajaid ning strateegilisi pommitajaid Tu-22 teabekogumismissioonidele isegi olu-korras, kus Georgia õhutõrje polnud neutraliseeritud. VF relvajõudude te-gevust analüüsinud eksperdid olid ühel nõul, et UA-tegevuse puudujääkide üks põhjus oli vananenud UA-de rakenda-mine ja nende vilets seisukord. Ilmnes, et VF kasutas konfliktis 1970.–1980. a välja töötatud ning nüüdseks aegunud UA-mudeleid. Isegi kõige uuematel too-

na kasutatud mudelitel nagu näiteks Jak Ptšela-1T oli liiga suur helijälg ja neid oli õhutõrjesüsteemidel kerge avastada.

2010. aasta aprillis ütles tollane ase-kaitseminister Vladimir Popovkin, et VF kaitsetööstuse UA-de testid olid eranditult mitterahuldavate tulemus-tega ja VF mehitamata õhusõidukid jäävad lääne analoogidele alla kõigi näitajate osas. 2012. aastal ütles Vladi-mir Putin kaitsetööstuse nõupidamisel, et kuna UA-sid kasutatakse sõjalistes konfliktides aina rohkem ja efektiivse-malt, vajab VF kõiki tüüpi mehitama-ta õhusõidukeid, sh nii luure- kui ka ründe õhukeid ning valdkonna arenda-misse on vaja kaasata parimad spetsia-listid ja teadus-arenduskeskused. 2015. aasta juunis möönis ka asepeaminister Rogozin, et VF magas UA-de võidukäi-gu alguse maha ning VF kaitsetööstuse ülesanne on kaotatud aeg kiiresti tasa teha. Ka praegune kaitseminister Sergei Šoigu on käskinud töötempot UA aren-dusprojektidega kiirendada.

VF kõrgete poliitikute ja sõjaväelas-te väljaütlemised ei jäta kahtlust, et VF võtab tõsiselt eesmärki UA-de arendu-se valdkonnas teistele riikidele järele jõuda. Olulisim samm mahajäämuse vähendamisel oli 2009. aastal Iisraeliga sõlmitud 50 mln USA dollari suuru-ne leping, mille alusel osteti ettevõttest Israeli Aerospace Industries (IAI) kaks BirdEye 400 UA-süsteemi, kaheksa I View MK150 UA-süsteemi ja kaks Sear-cher Mk II UA-süsteemi. 2010. aastal

Dozor 600.

Mig Skat.

ARH

IIV

ARH

IIV

42

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

sõlmiti 100 miljoni dollari suurune leping täiendavalt 36 UA süsteemi tar-neks. IAI tarnis VF-le vajamineva teh-noloogia, varustuse ja simulaatorid ning pakkus ka koolitust 50-le VF ohvitseri-le. VF soovis Iisraelilt osta ka UA-sid Heron-I, kuid 2014. aastal Ukrainas alanud sündmuste tõttu tehinguni ei jõutud.

Kuigi sõlmitud lepingud sisaldasid klauslit, mis kohustasid VF-i ostetud UA-de lahendusi omatoodangu välja-töötamisel mitte kasutama, ignoreeris VF seda. UA-süsteemide ostu üks ees-märk oli vastava omamaise toodangu kvaliteeti parandada. Tolleaegne ase-kaitseminister Vladimir Popovkin ise-gi naljatas, et Iisraeli UA-de kallal töö-tatakse nagu hiinlased. Iisraeli litsentsi alusel algas 2012. aastal Jekaterinburgi tehases UA-de tootmine ning 2013. a kevadtalvel teatati esimese VF-is ehi-tatud UA Forpost katsetustest, mis on sisuliselt UA Searcher Mk II modifi-katsioon. Viimane teade UA-de For-post ostmisest tuli septembris 2015, kui allikad lennundustööstusest kinni-tasid, et VF kaitseministeerium ostab Uurali tsiviillennukitehasest täiendavad kümme IAI litsentsi alusel toodetavat UA-kompleksi Forpost koos juhtimis-punktiga. Osapooled on keeldunud tehingut kommenteerimast, kuid eks-pertide hinnangul on ost tingitud For-post-tüüpi UA-de aktiivsest kasutami-sest VF relvajõududes ning vähemalt kolme Forpost-tüüpi UA allatulistami-sest Ukrainas.

Lisaks UA-de ostule Iisraelist väljen-das VF 2013. aastal huvi osta ka AÜE-st vähemalt kaks United 40 Block 5 UA-d,

seda juhul, kui lennutestid edukalt lä-hevad. 2014. aasta seisuga on aga testi-mine VF palvel määramata ajaks edasi lükatud ja VF neid siiani saanud ei ole.

Samaaegselt Iisraeli litsentsi alusel toodetavate UA-dega testiti ka mitut mi-litaarringkondade nõudmistele vastavat VF-is toodetud kerget UA-d, nagu Kaa-sani tehase Eniks UA-süsteemi Eleron, Peterburis valmistatavat UA-süsteemi Orlan ja tehase Izmaš UA-süsteemi Gruša. 2013. aastal teatas kaitseminis-teerium juba 17 omamaise UA-süsteemi Eleron – kokku 34 UA-d – hankest.

2013. aastal teatas VF föderaalse sõ-jalis-tehnilise koostöö teenistuse direk-tor Aleksandr Fomin, et VF välismaalt rohkem UA-sid ei osta, sest 2009. aastal Iisraelilt ostetud UA-de abil on valdkon-na arendamiseks vajalikud tänapäeva-sed erialased teadmised ja kogemused omandatud ning kodumaine tööstus tööle pandud. Täielikult VF päritolu erineva otstarbega UA-süsteemid peak-sid relvajõududesse saabuma hakkama aastatel 2016–2018.

UA-de kiiremaks arendamiseks loodi 2013. aastal kindralstaabi juurde spet-siaalne UA osakond, mille vastutusalaks määrati UA-süsteemide alaste uuringu-te ja arendustegevuse koordineerimine. Seejärel toodi Moskva oblastisse Kolom-nasse üle UA-operaatorite väljaõppe-keskus, kus valmistatakse ette UA-ope-raatoreid nii relvajõududele kui ka siseministeeriumile, eriolukordade mi-nisteeriumile ja FSB-le. Võimalik, et tu-levikus lisandub sellele ka tsiviilvaldkond nagu näiteks keskkonnainspektorid jm erialad. 2014. aastal sai Kolomna välja-õppekeskuses väljaõpet üle 900 UA-ope-

raatori kõigist VF UA-üksustest. Keskuse üks ülesanne on ka uusi UA-süsteeme enne relvastusse võtmist testida.

UA-operaatorite õppeprotsess on ja-gatud kolmeks etapiks. Esimeses osas saavad õppurid teoreetilise ülevaate UA-valdkonnast, nende kasutamisvõi-malustest ja muust erialalisest. Teises etapis toimuvad arvutipõhised võima-likult reaalseid olukordi simuleerivad UA-de opereerimisharjutused. Kursuse viimases osas toimuvad väliharjutused maastikul. Näiteks UA Forposti kasu-tamist õpitakse ühel Stupino-lähedasel lennuväljal ja väiksemaid UA-sid nagu Orlan-10, Eleron ja Zastava õpitakse ka-sutama Volovitši küla lähistel.

2015. aasta lõpuks pidi väidetavalt Nižni Tagilis valmima VF-is toode-tud UA-de katsetuskeskus ning lisaks rajavat eriolukordade ministeerium UA-keskust ka Karjalasse.

2014. aasta alguses alustatud riikliku UA-programmi raames kavatsetakse aastani 2020 investeerida UA-de han-getesse ja arendusse umbes 320–400 miljardit rubla. Kuigi projektile eralda-tav summa tundub suur, on kaheldav, et sellest piisab soovitud tulemuse saa-vutamiseks. Võrdluseks võib tuua USA, kus samaväärsele tegevusele kulutatakse umbes 4 miljardit dollarit igal aastal.

VF UA-ARENDUSE PROBLEEMIDVF UA-tööstuse suurimate probleemi-dena nähakse kahte aspekti. Esiteks ei ole VF kaitsetööstus siiani üle saanud vahepealsest alarahastatusest. Teatud progress on kahtlemata toimunud, kuid tööstuse toimima hakkamine samal tase-mel, nagu see oli nõukogude ajal, vajab

RELVASTUS

General Atomics MQ-9 Reaper.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

43RELVASTUS

veel rohkem aega ja veelgi suuremaid investeeringuid. VF suutlikkust täieli-kult kodumaisel tööstusel põhinevaid mehitamata õhusõidukeid ehitada on kritiseerinud mitmed eksperdid. Näiteks VF geopoliitika akadeemia asepresident Vladimir Anohhin on öelnud, et kodu-maiste UA-projektide arendustegevuseks ja nende tootmiseks soovitud mahus na-pib nii tööstuslikku potentsiaali kui ka piisava oskusteabega inimesi.

Sarnase järeldusega on 2014. aastal välja tulnud ka Vene teadusuuringute keskus, mis väidab, et UA-d esindavad sellist tehnoloogilist valdkonda, milles VF kaitsetööstusel vajalik kompetents puudub ning seniehitatud UA-de opti-ka ja elektroonilised süsteemid on keh-va kvaliteediga ning on kaheldav, kas lääne riikidega koostööd tegemata on võimalik nõutavat kvaliteeti saavutada.

Teine suur probleem ongi VF töös-tuse teada-tuntud kalduvus ettevõetud projekte pigem n-ö üle ehitada, mitte aga üle disainida. Väikeste ja keskmise suurusega UA-de ehitamine ei ole ise-enesest tehniliselt eriti keerukas, kuid märksa probleemsem on õhusõidukite maksimaalne ärakasutamine. UA-de puhul ei ole võtmetähtsusega lennu-aparaat ise, vaid selle pardal olev opti-ka, elektroonika jms, mille töökindluse ja gabariitidega on VF tööstusel aasta-kümneid probleeme.

KASUTUSEL OLEVAD JA PERSPEKTIIVSED UA-D VF RELVAJÕUDUDES2015. a detsembris ütles VF kaitseminis-ter Šoigu, et kui 2011. aastal oli VF relva-jõududes kasutuses või arendamises

vaid 180 mehitamata õhusõidukit, siis praeguseks on nende arv tõusnud 1720-ni. VF-is seni välja töötatud tänapäe-vased UA-d on iseloomult vaatlus-, tu-vastamis- ja tulejuhtimismissioonideks kasutatavad 10–150 km lennuulatusega lühi- ja keskmaa UA-d. VF kaitseminis-teeriumi teatel vajab riik veel 3–5 aastat 1000–1500 km lennuulatusega UA-de arendamiseks, mis suudaks analoogselt USA UA-dega maasihtmärke hävitada. Eelnevalt käsitletud UA-programmi raames käibki selles suunas intensiiv-ne töö ning esimest ründeotstarbelist UA-d võib asekaitseminister Juri Boris-sovi sõnul oodata 2020. aastaks.

UA-kompleksi Navodtšik-2 kuu-luvad lühimaa UA-d Granat-1, Gra-nat-2 ning keskmaa UA-d Granat-3 ja Granat-4, mida saab kasutada maas-tikuluureks, vaatlustegevuseks, side-võrkude monitoorimiseks ja tulejuh-timiseks. Kompleksis olevad UA-d Granat-1/2/3/4, vastavate tegevusraa-diustega 10/15/25/100 km kuuluvad relvajõudude suurtükiväe- ja reak-tiivraketiüksuste koosseisu. Kõikidel versioonidel peale Granat-1 on pardal infrapuna-termokaamerad. Kõige pare-ma vaatlustehnikaga on varustatud Gra-nat-4, sellega saab luurata 1 km kõrgu-selt. Samuti on aparaadil elektroonilise võitluse võimekus.

Izmaši tehas arendab välja ka UA-sid Granat-5 ja Granat-6. Granat-5 on pööratavate rootormootoritega verti-kaalstardi ja -maandumisega UA, mida hakati plaanide järgi testima 2015. aasta lõpus. Seitsmekilogrammine UA on väl-ja töötatud luureteabe hankimiseks nii mere- kui ka maaüksuste erivägedele.

Operatsioonivõimekus loodetakse saa-vutada 2016. aastal. Granat-6 on kuni ööpäev kestvateks lendudeks mõeldud 50 kg kaaluv UA, mille testideni loode-takse jõuda 2015. aasta lõpus või 2016. a I poolel.

Üks laiemalt kasutatav UA-komp-leks VF relvajõududes on ettevõttes Spetsialnõi Tehnologitšeski Tsentr välja töötatud Lejer-3 (ЛЕЕР-3). Kompleksis kasutatakse UA-d Orlan-10, mis on ette nähtud (GSM-võrkude) monitoorimi-seks, sidejaamade positsioneerimiseks, maastikuluureks ja vaatlustegevuseks. UA-le saab asetada gürostabiliseeritud, sh infrapunavõimekusega video-, foto- ja elektroonilise võitluse tehnikat.

Orlan-10 tegevusraadius on 120 km ja lennukõrgus kuni 5 km, maksimaalne lennuaeg on 10–16 tundi ning ta suudab opereerida ka arktilistes tingimustes. VF relvajõududesse saabus Orlan-10 aastal 2013. Sellest alates on seda ak-tiivselt õppustel ja tegevustel kasutatud ning kompleks on pälvinud kiitvaid hinnanguid. Praegu on katsetamisjär-gus juba ka UA Orlan-30, mis perspek-tiivis vahetab Orlan-10 välja.

UA-kompleksi Forpost toodetakse Iisraeli litsentsi alusel tehases Uralski Zavod Graždanskoi Aviatsii. Komp-leks on mõeldud maasihtmärkide otsi-mis- ja tuvastamismissioonideks. UA maksimaalne lennukiirus on 204 km/h, lennu kõrgus 5,8 km ja süsteemi töökau-gus olenevalt antennist 150–250 km. Vene UA-eksperdi Denis Fedutinovi sõnul pole VF-il praegu UA-komplek-si, mis võimekuselt Forpostile konku-rentsi pakuks. Omadustelt Forpostiga konkureerivad kompleksid, nagu kont-

ARH

IIV

44

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

sern Vega arendatav Lutš ja kompanii Kronštad arendatav kuni tonnine UA, on praegu veel varases katsestaadiumis ning nende seeriatootmine algab oleta-tavasti alles mõne aasta pärast.

UA-kompleks Zastava on mõeldud luureks ning sihtmärkide tuvastamiseks ja kättenäitamiseks. UA tegevusraadius on 10 km, lennukõrgus kuni 2200 m, lennukiirus kuni 100 km/h ja lennuaeg kuni 60 minutit. 2015. aastal on tellitud erinevatele sõjaväeosadele kokku 10 UA-kompleksi Forpost ja 27 UA-komp-leksi Zastava.

UA-kompleks Tahhion on ette näh-tud ööpäevaringseks luuramiseks 50 m kuni 4 km kõrguselt ja juhtimispunk-tist kuni 40 km kaugusel. Lennuapa-raat suudab õhus olla kuni 2 tundi, sel-le kaal on 25 kg ning lennukiirus kuni 120 km/h. UA-d kasutavad peamiselt Vene motolaskur- ja tankiüksused. 2015. aastal võeti kompleks kasutusele ka Ida sõjaväeringkonna Kuriili saarte piirkonnas.

UA-kompleksi T-28 kuuluva Eleron-3SV katsetused algasid 2012. aastal. Tegu on lähidistantsidel kasutamiseks mõeldud minimaalse akustilise jäljega luure-vaatlusotstarbelise termokaame-raga varustatud UA-ga, mille lennuraa-dius on kuni 25 km, lennuaeg eri and-metel 90–120 minutit ning lennukiirus kuni 130 km/h. Lennukõrgus on maksi-maalselt 5 km, optimaalselt tegutseb aga vahemikus 100 m kuni 1 km. Vastavalt riigikaitsetellimusele tootis valmistaja-tehas VF relvajõududele 2014. aastaks 17 UA-kompleksi 34 Eleron-3SV õhuki-ga. 2015. aastaks on tellitud samas suu-rusjärgus UA-komplekse.

UA-kompleks Gruša töötati välja GRU üksuste ja dessantvägede jaoks. 2 kilogrammi kaaluvat UA-d on kasuta-tud operatsioonidel Lõuna-Venemaal ja õppustel nagu Vostok ja Tsentr. Tegu on lühimaa UA-kompleksiga, mis ope-reerib juhtimispunktist kuni 10 km kaugusel ja 1–3 km kõrgusel. Lennu-aeg on maksimaalselt 75 minutit ning lennukiirus kuni 120 km/h. Vaatluseks on pardal kaks 720 × 576 Mpx kaame-rat ning 10 Mpx aerofotokaamera. UA edastab juhtimispunktile andmeid ta-valiselt 300–500 m kõrgusel lennates. Varustatuna nüüdisaegse video- ja and-meedastustehnikaga, suudab UA eris-tada maskeeritud objekte ning hinnata nt suurtükitule mõju sihtmärgile. Alates 2011. aastast kuulub Gruša ka Balti lae-vastiku relvastusse. Ida sõjaväeringkon-na üksuste varustuses olevad Grušad

moderniseeriti 2015. aastal, selle käi-gus vahetati mootorid, täiustati foto- ja videotehnikat ja paigaldati termo-kaamerad, mis oluliselt UA võimekust parandavad.

Märkimist väärib ka dessantvägede tarbeks välja töötatud UA-kompleks Iskatel. Kompleksi kuuluva UA T-4 te-gevusraadius on 8–10 km, see vastab dessantvägede kaudtule laskekauguse-le ning tegevuskõrgus on 200 m kuni 4 km. 2012. aastal toimunud kompleksi katsetuste järel Tuula õhudessantdiviisis anti soovitus vähendada õhuki kaalu ja suurendada õhus viibimise aega.

PERSPEKTIIVSED VENE UA-DVF õhujõud vajasid UA-d, mille oma-dused sarnaneks USA analoogiga X-45 Spiral. Esimene Vene ründe-UA projekt oli MiG Skat. Projektiga alustati 2005. aastal ning prototüüpi demonstreeriti aastal 2007. UA otstarve oli õhurünna-kute tegemine vastase liikuvate ja liiku-matute sihtmärkide pihta. Aastal 2012 aga projekt peatati ning selle tulemusi ja saadud kogemusi kasutatakse teiste analoogse otstarbega mehitamata õhu-kite konstrueerimisel.

Vastukäivad teated tulevad projek-ti kohta, mille käigus üritatakse luua USA ründe-UA Predator Vene analoo-gi Dozor-600. Projektiga alustati 2008. aastal ja prototüüpi demonstreeriti aas-ta hiljem. Mõnedel andmetel on projek-ti arendamine puuduliku finantseerimi-se tõttu lõpetatud.

Huvipakkuv projekt on ka 2011. aas-tal konstruktorbüroode Sokol ja Tranzas alustatud Altius-M. 5 tonni kaaluva pi-kamaa-UA, mille lennuulatus on kuni 10 000 km ja -aeg kuni 48 tundi, kasu-tusala on vaatlus- ja ründemissioonid. Lisaks on lennuvahendi pardal elekt-roonilise võitluse aparatuur (Hibinõ või Borisoglebsk-2). 2013. aastal demonst-reeriti Altius-M-i prototüüpi Kaasani lennukitehases ja UA katsetuste alguseks peetakse 2017. aastat. 2014. augustis märgati lennukitehase lennuväljast teh-tud satelliidipiltidel ühte suurt UA-d, mis on oletatavasti projekt Altius-M.

2015. a detsembris teatati Istrinski mehaanikatehasest, et lõppesid luu-re- ja vaatlusotstarbelise UA Istra-17 lennukatsetused ning kompleks on ka-sutamiseks valmis. Istra-17 on edasi-arendus UA-kompleksist Istra-10 ja tehase esindaja teatel on uuenduslik selle kompleksi sõltumatus GPS- või GLONASS-navigatsioonisüsteemi-dest. Mehitamata õhusõiduki stardi-kaal on 50 kg ja lennuaeg kuni 6 tundi. UA stardib katapuldist ning maandub langevarjuga.

Veel üks perspektiivne ründe-UA projekt on Orion, mille väljatöötamist alustati 2013. aastal ja allikate sõnul pidi UA esmane katselend toimuma juba 2015. aastal, seejärel valmib katsepartii ja relvajõududesse peaks UA jõudma 2017. aastal. Väljatöötatud eksemp-lar kaalub 1,2 tonni ja suudab kanda 300 kg raskust lasti, sobides nii ka rel-vastuse kandmiseks. Väljatöötajate sõ-nul on sisuliselt tegu USA UA Predator analoogiga.

Moskva raadiotehniline uurimis-instituut on välja tulnud UA projekti-ga Tširok. Mudelit esitleti 2015. aastal. 0,7-tonnise õhkutõusukaaluga õhkpadjal 10 m tiivaulatusega luure-ründeotstarbe-line UA võib lendu tõusta eri pinnaselt ja kanda kuni 300 kg tehnikat ja relvastust. Uuendusliku lahendusena on tehnoloo-gia ja kantav relvastus paigutatud kere sisse, see teeb UA vähem nähtavaks ja parandab aerodünaamilisi omadusi. UA lennukõrgus on kuni 6 km ja lennukau-gus kuni 2500 km. Eeldatav lennukatse-tuste lõpetamise aeg on 2016. a suvi.

Rjabinski konstruktorbüroo Lutš on välja töötamas vaatlusotstarbelist UA-kompleksi Korsar. Informatsioon projektist on olnud küllaltki varjatud. 2013. aastal lekkis meediasse info, et kaitseministeerium sõlmis tehasega le-pingu, selle sisu aga keeldusid osapoo-led toona kommenteerimast. Projekti tulemust demonstreeris tehas 2015. aastal, näituse Armija-2015 eel. UA eesmärk on vaatlus- ja luuremissioonid 50–100 km kaugusel juhtimispunktist. Perspektiivis on planeeritud tegevus-raadiust suurendada kuni 200 kilomeet-rini ja samuti paigaldada elektroonilise võitluse aparatuuri. Kompleksi seeria-tootmise alguseks on planeeritud 2016. a lõpp või 2017. aasta.

VANEMATE UA-PROJEKTIDE TAASTAMINEVene kaitsetööstus ja teadus-arendus-instituudid töötavad uute perspektiivse-

RELVASTUS

Uuendusliku lahendusena on tehnoloogia ja kantav relvastus paigutatud Tširoki kere sisse, see teeb UA vä-hem nähtavaks ja parandab aerodünaamilisi omadusi.

te projektide loomise kõrvalt ka kunagi eksisteerinud või kiratsevate projektide taaselustamise võimaluste uurimisega. Oktoobris 2015 teatas VF kaitsetööstus, et kompanii Suhhoi ja konstruktorbü-roo Simonova töötavad kahe uue kesk- ja pikamaa ründe-UA projektiga: Ze-nitsa ja Ohotnik – U, ja mõlemad UA-d arendavad plaanide järgi kiirust kuni 800 km/h. Projekt Zenitsa aluseks on juba N Liidu ajal välja töötatud tonnise kaaluga UA Tu-143 Reis ja sarnaselt eel-käijaga stardib see kandelennukilt.

Töö projektiga Ohotnik algas 2009. aastal, kui kompaniidele Suhhoi ja MiG tehti ettepanek koos välja arendada uus ründeotstarbeline UA, mille loomisel kasutatakse Mig Skat projekteerimisel saadud kogemusi. 20-tonnise stardikaa-luga UA peaks relvajõudude kasutus-se jõudma 2020. aastaks. Lisaks teatas 2015. aasta septembris kontsern Ra-dioelektronnõje Tehnologii, et kaalutak-se õppe-harjutuslennuki Jak-130 baasil sellise ründe-UA loomist, mis omadus-telt ületaks USA analoogset MQ-9 Rea-per UA-d. Kontserni esindaja sõnul on kõik vajalik tootmise alustamiseks ole-mas, kuid lennuki pardaelektroonikat tuleks märkimisväärselt muuta.

Viimased UA näitused VF-is on koosnenud avalikust ja kinnisest osast. Avalikus osas demonstreeritak-se üldiselt taktikalise taseme UA-sid, mida toodetakse litsentsi alusel või mille ehituses on kasutatud importosi. Kinnises osas näidatakse strateegilise taseme UA-sid. Kaitseministeeriumi allika sõnul näidatud ühel sellisel näi-tusel kaitseminister Šoigule päikese-energiat kasutavat UA-d. Analüütikute sõnul osutab selliste suletud näituste korraldamine, et VF-il on prototüüpe, mida on otstarbekas avalikkuse eest varjata.

Kuigi Vene UA-de arendusprogramm on Läänest maas ja lähiajal samale tase-mele ei jõua, on viimastel aastatel siiski mehitamata õhusõidukite tootmisse ja arendamisse palju panustatud. Seda, kas Venemaa käesoleva kümnendi lõpuks lu-batud ründeotstarbelise UA valmis saab, näitab aeg, kuid on selge, et iga Vene-maaga sõjalises konfliktis olev riik peab arvestama tõsiasjaga, et tema üksuste te-gevust võib vastane õhust vaadelda.

Artikli koostamisel on kasutatud Vene maa Föderatsiooni relvajõudude ja juhtivate relvastustootjate pressimaterja-le, relvastusülevaateid, spetsialistide blo-gisid ja wikipedia.org materjale.

Taavi Urb KAPTENMAJOR

Ajaloolased, ajaloofilosoofid ja teised asjast huvitatud on läbi aega-de vaielnud selle üle, mis on ajalooteaduse eesmärk. Kas ajalugu peaks olema õppetund nüüdisajale või hoopis ilma selge eesmär-gita intellektuaalne meelelahutus? Cicero nimetas ajalugu elu õpe-tajaks ja Friedrich II valitsejate kooliks. Georg Wilhelm Friedrich Hegel oli märksa pessimistlikum kui tõdes: „Kogemus ja ajalugu

näitavad, et inimene ega ajalugu pole kunagi ajaloost õppinud“. Ka üheks täna-päevase ajalookirjutuse isaks peetav Leopold von Ranke leidis, et ajaloolased ei peaks mineviku üle kohut mõistma ega kaasaegseid õpetama, vaid uurima ajalugu „nii nagu see on tegelikult olnud“. Ajaloo kui teaduse kriitikute üks ette-heide on, et ajaloos ei ole võimalik korraldada eksperimente – vastupidiselt laialt levinud väitele ajaloosündmused ei kordu ja ajalugu ei ole korratav.

Sõjaväelased on selles küsimuses üldjuhul positiivsemal, isegi positivistlikul seisukohal. Meresõja teooria suurimad arendajad Alfred Thayer Mahan ja Sir Julian Staffor Corbett olid mõlemad ajaloolased ning kasutasid ajalugu oma teooria loomiseks ja kaitseks. Ka Carl von Clausewitz pidas ajaloolisi näiteid pa-rimaks pidepunktiks sõjakunsti teooria loomisel. Positivistlikus lähenemise pei-tuvad siiski oma ohud. Relvastus, ühiskond ja inimeste mõttemaailm arenevad pidevalt. Minevikusündmusi ei saa üksühele tänapäeva üle tuua, vaid neid tuleb mõtestada nende toimumise aja kontekstis. Näiteks on keskaegne sõjapidami-ne tänapäeva vaatepunktist täis absurdsusi, aga kui panna see keskaja inimese taustsüsteemi, kus lahing pole organiseeritud vägivald, vaid kõikenägeva jumala palge ees toimuv kohtuistung, kus tuleb järgida „protsessireegleid“, muutub pilt hoopis loogilisemaks.

Teine oluline küsimus on, kes peaks sõjaajalugu uurima. Sõjaväelased heida-vad tsivilistidest ajaloolastele sageli ette, et nad on sõjakunstis võhikud, ei suu-da seepärast olulist ebaolulisest eristada ja teevad vildakaid järeldusi. Tsivilistid omaltpoolt heidavad sõjaväelastest ajaloolastele ette, et nad näevad sõjaajalugu liiga kitsalt: keskenduvad lahingute ja operatsioonide käigule, vähem ka tehnika-le ja logistikale, aga jätavad sõja ühiskondlikud ja kultuurilised aspektid tähele-panu alt välja. Tõenäoliselt on õigus Richard J. Evansil, kes laitis ajaloouurimise valdkondade „erastamist“ erinevate huvigruppide poolt, sest nii saaks Saksamaa ajalugu uurida ainult sakslased, islami ajalugu ainult moslemid ja kuritegevuse ajalugu ainult kurjategijad.

Ajalugu ei ole rakendusteadus. Ajalooteaduse väljundid ei ole tänapäevamaail-mas vahetult rakendatavad. Pigem on ajalooteaduse ülesanne võimalikult täpselt ja erapooletult välja selgitada, mis, kuidas ja miks toimus. See on võimalik ainult uuritavat valdkonda tundes ja taustsüsteemi mõistes. Ka esmapilgul kõrvaliste sõja ajaloo küsimuste uurimine võib olla oluline, sest võib anda tulemusi, mis näi-tavad tuntud tõdesid hoopis uues valguses. Seepärast peab sõjaajalugu uurima või-malikult laiapõhjaliselt tsivilistidest ja sõjaväelastest ajaloolaste koostööna. Ajaloo-listest faktidest üldiste seaduspärade tuletamine ja nende kaasajas rakendamine ei ole enam sõjaajaloo valdkond. Sealt algabki sõjateadus.

1 Laanemets, Ott „Sõjateadusest“, Sõdur nr 6, 2015

Ajalooteadus sõjateaduse käsutusesSoovimata laskuda arutelusse selle üle, mis on sõjatea-dus1 või kas ajalooteadus on üldse teadus, soovin kirju-tada nende omavahelistest suhetest.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

VASTUKAJA 45

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

46 RELVASTUS

kidega, kuid siiski tuleks see võimalusel läbi viia mittekontaktsena.“

Kuigi VF võime luureplatvorme efek-tiivselt sihtmärkide kindlakstegemiseks rakendada ja neile kiireid tulelööke anda on viimastel aastatel märkimis-väärselt paranenud, on sealjuures siiski tuvastatud ka mõningaid nõrku külgi. Kuigi tuvastatud sihtmärgile suudetak-se tulelöök anda kiiresti, nõuab eelnev UA lennumarsruudi paikapanek siiski üsna palju aega. Muutuvates oludes ei suudeta luurelennumarsruuti piisavalt kiiresti ümber programmeerida ning esineb probleeme mobiilsete sihtmär-kide tuvastamisel ja ründamisel. Seda puudujääki üritatakse kompenseerida, rünnates fikseeritud sihtmärke nagu sild või tee.

SÜÜRIA KONFLIKTIisraeli allikad on kirjeldanud, et Süüria kohal taevas lausa kihab erinevate riikide mehitamata õhukitest, kusjuures alates VF ametlikust konflikti sekkumisest 30. septembril 2015 on kasutatavate lennu-vahendite tüübid veelgi mitmekesistu-nud. 2015. aasta suvel ja sügistalvel Süü-rias toimunud intsidendid, kui kukkus või tulistati alla mitu VF-i toodetavat UA-d (Orlan-10, Eleron-3SV), annavad tunnistust sellest, et VF on UA-sid nii oma huvides kui ka Süüria valitsuse abis-tamiseks aktiivselt kasutanud nii enne kui ka pärast ametlikku Süüria konflikti sekkumist.

Süürias ja ka Ukrainas alla kukku-nud Orlan-10 UA-d on varustatud 12 kaamerast koosneva blokiga, mis või-maldab operatsioonialast luua täpse 3D-pildi. Lennuvahendite vaatlustehni-kat saab sõltuvalt missiooni eesmärgist ja tingimustest ka vahetada, lisada näi-teks öövaatluskaameraid.

Mõlemat konflikti ühendab see, et UA-sid kasutavad ak-tiivselt kõik vaenutegevuses osalejad.

UKRAINA KONFLIKTEsimest korda täheldati UA-de kasutust Ida-Ukraina separatistide poolel 2014. a kevadel. Alates sellest ajast kuni septemb-ri lõpuni tuvastati Donbassi regioonis vä-hemalt viie eri tüüpi UA kasutamine, mil-le seas on nii jäigatiivalisi kui ka vähemalt üks mehitamata kopter. Osa tõusis õhku separatistide poolelt ja osa VF-ist. Näiteks teatati 10. detsembril 2015, et möödunud paari ööpäeva jooksul fikseeriti 9 VF pä-ritolu UA-d Donetski oblasti õhuruumis Avdijivka ja Mariupoli juures ning veel kahte UA-d märgati VF poolel luurelen-nul Luganski ja Harkivi oblasti piiride juures. Augustis 2015 demonstreerisid „Donetski rahvavabariigi“ relvajõud VF relvajõudude kingitust, milleks olid Enik-si tehases toodetud UA-d Eleron-3SV. Selliseid õhukeid kasutavad VF sõja-väeluure üksused alates 2014. aastast.

Ukrainal ei olnud konflikti alguses ka-sutada ühtegi nüüdisaegset õhuvaatlusva-hendit ning riigi mehitamata õhusõiduki-te alane võimekus jäi nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt selgelt alla separatistide kasutuses olevale vastavale võimekusele. Luurelendudeks ja tulejuhtimiseks kasu-tas Ukraina ainsat relvajõududes olevat mehitatud piisava võimekusega vaatlus-lennukit An-30B ja vananenud vaatlus-tehnikaga lennukeid Su-24MR ning veel nõukogude päritolu UA-sid Tu-143.

Seetõttu on Ukraina üksused ehita-nud endale ise n-ö rahva-UA-sid, millele on lisanud vaatlusaparatuuri. Need UA-d ei edasta küll andmeid reaalajas, kuid on siiski parandanud Ukraina armee võimet saada vajalikust piirkonnast ülevaadet. Mehitamata õhukipargi nüüdisajasta-miseks on otsitud tuge ka välisriikidelt. Näiteks 2014. aastal sooviti osta UA-sid Iisraelist, kuid Iisrael keeldus tehingust.

Mõlemad osapooled on konflikti kes-tel ka mehitamata õhukeid kaotanud. 2016. aasta jaanuaris avaldatud andmetel on 2014. a maist kuni 2015. a detsembri-ni Ukraina väed alla tulistanud kokku 40 VF päritolu või separatistide kasutatavat UA-d Orlan-10, Zastava ja Forpost.

Separatistidel on õnnestunud alla tulistada nii eespool mainitud Ukrai-na vaatluslennuk An-30B kui ka vähe-malt üks Su-24MR. Samuti on katsed kasutada veel N Liidus välja töötatud UA-sid Tu-143 Reis lõppenud edutult. Teada on vähemalt kahe Tu-143 kao-tus: 01.08.2014 Snežnoje linna lähis-tel sooritas üks Tu-143 tehnilise rik-ke tõttu hädamaandumise ning teise tulistasid alla separatistid 03.02.2015 Luganski rajoonis Irmino lähistel. Mõ-lemad vaenupooled on UA-sid alla tu-listanud näiteks 14,5 mm kuulipilduja või 23/30 mm kiirlaskekahurite abil. UA-de alla toomisel on efektiivseteks osutunud ka elektroonilise võitluse kompleksid, mis blokeerivad UA-de GPS-signaali.

VF UA-de kasutus sõjategevuses on olnud efektiivne. Nende edastatavat in-formatsiooni saab seostada kaugtuleva-hendite kiire ja massilise kasutamisega. Pealtnägijad on kirjeldanud 2014. aas-ta septembris Ukraina positsioonidele Mariupolist idas toimunud rünnakut, kus ülelennanud UA tuvastas Ukraina positsioonid ja vaid 15 minutit pärast tuvastamist hävitati need Grad-ra-ketisüsteemide abil. Vahetult pärast rünnakut naasis UA tekitatud kahju hindamiseks.

Vene päritolu UA-de kasutamine konfliktis tähistab olulist aspekti – nii-nimetatud mittekontaktse sõjapidami-se põhimõtet. See tähendab VF osalust konfliktis ilma regulaarvägesid raken-damata. VF asepeaminister Dmitri Ro-gozin ütles 2013. a juunis peetud kõnes järgmist: „Mittekontaktse sõja puhul tehnoloogiliselt arenenuma vastasega kannavad põhiraskust VF tuumajõud. Kontaktsõda peetakse aga VF-ga enam-vähem sarnase võimekusega rii-

Vene UA-d Ukraina ja Süüria konfliktis

Süürias alla tulistatud Vene UA Eleron-3SV.

Jaan Kask ANALÜÜTIK

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

47

Reservväelaste arvamus-küsitluse projektiohvitser major Evert Paas kaitse-väe peastaabi strateegi-lise kommunikatsiooni osakonnast esitab artik-

lis olulisima 2015. aasta reservväelaste arvamusküsitlusest.

ÕPPUSEL JA ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE STATISTIKAKutseid õppekogunemisel osalemiseks saadeti reservväelastele ja kaitseliitlaste-le välja kümme tuhat.

69% reservväelasi ja kaitseliitlasi sai neile saadetud kutse õppekogunemisel osalemiseks kätte ja registreeris selle.

87% kutse saanud reservväelastest ja kaitseliitlastest osales õppusel. Ülejää-nud vabastati eri põhjustel.

Õppusel osalenud reservväelastest ja kaitseliitlastest formeeriti 37% 1. jala-väebrigaadi, 31% 2. jalaväebrigaadi, 14% staabi- ja sidepataljoni, 15% Kaitse liidu ja 3% muude üksuste koosseisu.

3693 isikut ehk 62% õppusel osale-nud reservväelastest ja kaitseliitlastest osales ühtlasi õppuse lõpus läbi viidud reservväelaste arvamusküsitluses.

Reservväelaste arvamusküsitluses osalenutest 91% olid reservväelased ja 9% kaitseliitlased1, 2.

ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE DEMOGRAAFILINE PROFIILKüsitletutest 4/5 on alla 30-aastased ning 90% eesti emakeelega, kõrghari-dus on veidi vähem kui kolmandikul. Küsitletutest 23% moodustavad juhid/tippspetsialistid ning 12% üliõpilased ja õpilased.

79% ehk valdav osa küsitletutest osaleb õppekogunemisel esmakordselt, 15% jaoks on tegu teistkordse õppe-kogunemisega ning 6% on osalenud kolmel või enamal õppekogunemisel.

Õppusel Siil 2015 osalenud reservväelaste ja kaitseliitlaste valmidus kaitsta vajadusel Eesti vabariikiAasta 2015 läheb maailma ajalukku julgeolekupoliitilises plaanis mitmes mõttes erilisena, nimetagem siinkohal märgusõnu Ida-Ukraina, Süüria, ISIS ja Euroopa pagulaskriis. Kui valmis on Eesti sõjalise riigikaitse elluviijate vaim ja tahe võimalikke ohte tõrjuda?

Evert Paas MAJOR

Joonis 1. Suhtumine õppekogunemisel osalemisse, sisuliste hinnangute ajaline võrdlus (%).

0% 20% 40% 60% 80% 100%kõik vastajad

2015

2014

2013

2012

2011

kaitseväe üksused

2015

2014

2013

2012

2011

Kaitseliidu üksused

2015

2014

tulin hea meelega olin valmis kohust täitma

võimalusel oleks tulemata jäänud tulin täiesti vastumeelselt

ANALÜÜS

34 44 19 3

49 37 12 1

31 48 20 1

21 42 32 5

30 32 30 8

32 45 21 3

29 50 19 2

31 48 20 1

21 42 32 5

30 32 30 8

59 33 7 1

65 29 6

Eesti kaitseväes on ajateenistuse lä-binud 87% küsitletutest, 2% on seda teinud Nõukogude armees ning 0,1% mõne muu riigi sõjaväes. Ajateenistust pole üldse läbinud 2% kõigist vastaja-test. Üldjuhul on küsitletute näol tegu värskelt ajateenistuse läbinutega: 36% on reservi arvatud pärast 2012. aastat, 35% vahemikus 2009–2012, ning 16% enne 2009. aastat. Küsitletutest ligikau-du pooled on auastmelt reamehed.

Küsitluses osalenud reservväelased ja kaitseliitlased erinevad oma sot-siaal-demograafiliselt profiililt. Reserv-väelased on üldjuhul nooremad (85% on alla 30-aastased), kaitseliitlased see-vastu pigem vanemad (66% on vähe-malt 30-aastased). Tulenevalt vanuselis-test erinevustest on küsitluses osalenud reservväelaste seas suurem ka vallaliste osakaal (51% reservväelastest ja 25% kaitseliitlastest), samas kui kaitseliitlas-te seas on suurem abielus/vabaabielus olevate inimeste osakaal (68% kaitseliit-lastest ja 37% reservväelastest). Samuti on küsitluses osalenud kaitseliitlaste seas suurem eesti emakeelega vastajate osatähtsus (97% kaitseliitlastest ja 90% reservväelastest). Küsitluses osalenud kaitseliitlastel on võrreldes reservväe-lastega enam kogemusi õppekogune-

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

48 ANALÜÜS

Joonis 2. Rahulolu õppekogunemisega, ajaline võrdlus (%, n = kõik vastajad).

hea vastamata halb

0% 20% 40% 60% 80% 100%

2015

2014

2013

2012

2011

2015

2014

2013

2012

2015

2014

2013

2012

2011

2015

2014

2013

2012

2011

2015

2014

2013

2012

2011

2015

2014

2013

2012

2015

2014

2013

2012

2011

Eesti kaitseväe varustus

õppusel viibitud aja eest makstavad toetused

sabumine ja varustuse väljavõtmine

korraldajate teadmiste ja oskuste tase

korraldajate suhtumine õppustel osalejatesse

õppuste üldine korraldus

toitlustamine

88 1 12

85 4 11

92 1 7

80 1 19

69 5 26

87 1 12

84 4 12

91 1 8

71 1 28

71 1 28

70 4 26

64 2 34

57 1 42

61 39

68 1 31

73 1 26

72 1 27

29 1 70

53 2 45

53 1 47

64 2 34

70 2 28

51 49

57 3 40

48 51

77 2 21

65 1 34

54 1 45

33 1 66

38 6 56

38 4 58

18 9 73

21 7 72

mistel osalemises: kaitseliitlastest 59% jaoks oli Siili näol tegu juba mitmenda õppekogunemisega, samas kui reserv-väelastest 83% jaoks oli Siil esmakordne õppekogunemine.

MULJED JA ARVAMUSED ÕPPUSEST SIILKüsitletute tagasiside aastal 2015 korral-datud õppekogunemisele on alljärgnev.

Suhtumine õppekogunemisel osa-lemisse oli valdavalt positiivne: hea meelega tuli õppekogunemisele 30% küsitletutest, valmisolekust oma koda-nikukohust täita 39%. Võimalusel oleks jätnud tulemata 17%, ning 2% tuli õp-pekogunemisele täiesti vastumeelselt. Vaata ajalist võrdlust varasemate arva-musküsitlustega jooniselt 1.

Suhtumist õppekogunemisel osaleda mõjutasid reservväelaste puhul eelkõige

• õppekogunemisel osaletud kordade arv – reservväelased, kes on osalenud enam kui ühel õppekogune-misel, olid enam motiveeritud ka see-kord osalema;

• haridus – enam olid motiveeri-tud kõrgharidusega reservväelased;

• vanus – enam olid motiveeri-tud kuni 21-aastased ning 40-aastased ja eakamad reservväelased;

• emakeel – enam olid motivee-ritud eesti emakeelega reservväelased.

Õppekogunemise üksikutest aspek-tidest hinnati kõige sagedamini väga heaks üksuse ühtekuuluvustunnet (38%) ja korraldajate suhtumist (37%). Kõrgeid hinnanguid anti ka korraldajate teadmistele ja oskustele, üksuse sõjalis-tele oskustele ja koostöövõimelisusele ning õppekogunemise emotsionaalsele õhustikule. Kõige madalamalt hinnati toitlustamist (47% pidas väga/pigem halvaks), saabumist ja varustuse välja-võtmist (vastavalt 51%) ning õppustel viibitud aja eest makstud toetusi (66%). Vaata ajalist võrdlust varasemate arva-musküsitlusega jooniselt 2.

Reservväelaste puhul on võrreldes eelmise küsitlusega vähenenud rahulolu saabumise ja varustuse väljavõtmisega – kui eelmisel aastal oli nimetatud aspek-tiga rahul 78% küsitletutest, siis tänavu 46%. Võrrelduna eelmise aastaga on veidi paranenud hinnangud varustusele (eelmisel aastal rahul 60%, tänavu 70%) ning õppustel viibitud aja eest maksta-vatele toetustele (vastavalt 27% ja 33%).

Kaitseliidu üksuste puhul on võrrel-duna eelmise küsitlusega paranenud hinnangud korraldajate suhtumisele (eelmisel aastal rahul 85%, tänavu 92%),

korraldajate teadmiste/oskuste tasemele (vastavalt 82% ja 90%), õppuste üldise-le korraldusele (vastavalt 77% ja 90%) ning varustusele (vastavalt 78% ja 87%). Samas on langenud hinnangud aspek-tidele, mida nii eelmises küsitluses kui ka tänavu hinnati keskmiselt kõige ma-dalamalt: toitlustamine (eelmisel aastal rahul 74%, tänavu 65%) ning õppustel

viibitud aja eest makstavad toetused (vastavalt 45% ja 35%).

Reservväelased, kes olid rohkem mo-tiveeritud õppekogunemisel osalema, jäid õppekogunemise erinevate aspekti-dega (kõik 10 hinnatavat aspekti) kesk-miselt ka kõige enam rahule.

Suhtumine õppekogunemisele tu-lekusse oli reservväelaste puhul kõige

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

49

tugevamalt seotud hinnangutega õppe-kogunemise emotsionaalsele õhustiku-le, kaitseliitlaste puhul aga hinnangutega õppustel viibitud aja eest makstavatele toetustele.

Reservväelased ja kaitseliitlased, kes tulid õppekogunemisele meelsasti, on enam motiveeritud ka järgmisel õppe-kogunemisel osalema.

Rahulolu õppekogunemisega mää-rab suuresti see, milline on osaleja enda isiklik eelhäälestus õppekogunemisele tulles: juhul, kui vastaja suhtub õppe-kogunemisse positiivselt, on ka tema vaade õppekogunemise õnnestumisele positiivsem.

Kõigist küsitletutest leiab 54%, et kaitseväes on toimunud areng paremuse poole. Võrreldes reservväelastega hinda-vad kaitseliitlased Eesti kaitseväes toimu-nud muutusi positiivsemalt: reservväe-lastest arvab 8%, et kaitsevägi on läbinud suure arenguhüppe, kaitseliitlastest aga väljendab sama seisukohta 29%.

INFORMATSIOON SEOSES ÕPPEKOGUNEMISEGAÕppekogunemisi puudutavat infot, sh seda, mis puudutab kohustusi ja õigusi reservväelasena, peab 38% küsitletutest täiesti arusaadavaks, 50% üldiselt arusaa-davaks ning kohati segaseks, ning 11% segaseks. Rääkides info piisavusest, peab 44% õppekogunemisi puudutava info hulka täiesti piisavaks, 46% tunnistab mõningast infopuudust ning 10% leiab, et infot oli liiga vähe. Viimaste aastate võrdluses on hinnangud info arusaada-vusele jäänud samale tasemele, kuid hin-nangud info piisavusele paranenud.

Hinnangud õppekogunemisi puudu-tava info piisavusele on selgelt seotud valmidusega osaleda järgmisel õppe-kogunemisel. Infot piisavaks hinnanud vastajatest on järgmisel õppekogune-misel valmis osalema 94% kaitseliitlasi ja 70% reservväelasi, samas kui infot mõningal määral ebapiisavaks pidanud vastajatest oli selleks valmis 85% kaitse-liitlasi ja 59% reservväelasi ning infot väga väheseks pidanud vastajatest 60% kaitseliitlasi ja 38% reservväelasi.

Nii reservväelased kui ka kaitseliitla-sed nimetavad õppekogunemise kohta info saamisel kõige sagedamini kõige olulisema kanalina õppekogunemi-se kutset (62% reservväelastest ja 44% kaitseliitlastest). Rääkides infoallika-test, mille vahendusel tulevikus õppe-kogunemiste kohta teavet eelistatakse saada, nimetati kõige sagedamini õp-pekogunemise kutset (65%) ning sot-

siaalmeediat (50%). Jätkuvalt ootavad õppe kogunemistele kutsutavad seega eelkõige seda, et kõik vajalik info õppus-te kohta oleks leitav õppekogunemise kutsest, kuid sobiliku alternatiivina on jõuliselt esile tõusnud sotsiaalmeedia ning massimeedia.

Enne õppekogunemist oleks õppe-kogunemisel osalenute hinnangul vaja rohkem infot anda eelkõige õppuste sisust (54%), kaasavõetavast riietusest/varustusest (49%), kaitseväe antavast varustusest (46%) ning saabumisest ja transpordist (44%).

Õppuse Siil 2015 reklaamikampaania osadest on kõige enam märgatud sot-siaalmeedias levitatud reklaame: õppuse lehekülge Facebookis on märganud 65% ning samas sotsiaalmeedia kanalis levi-tatud Siili reklaame 57%. Ribareklaame Postimehes ja Delfis on tähele pannud 35%, telereklaame 28%, reklaamklippe kinos 25%, reklaame raadios 24% ning trükireklaame ajakirjanduses samuti 24%. Ülejäänud reklaamide puhul oli nende märkajaid iga reklaamkanali lõi-kes vähem kui 20%.

Siil 2015 reklaamikampaania avaldas õppekogunemisele tulnud reservväelas-tele ja kaitseliitlastele selget mõju:

• positiivset mõju motivatsioo-nile õppekogunemisel osaleda näitab asjaolu, et õppekogunemisele meelsasti tulnud reservväelaste ja kaitseliitlaste seas oli pea kõigi reklaamikampaania osade märkajaid arvukamalt kui õppu-sele vastumeelselt tulnute seas;

• kampaania reklaame Faceboo-kis või massimeedias märganud reserv-väelased ja kaitseliitlased nimetasid antud kanaleid sagedamini ka kolme olulisema teabeallika seas, millest õppe-kogunemise kohta infot saadi;

• reklaamikampaania märka-mine mõjutas positiivselt hinnanguid õppekogunemise emotsionaalsele õhustikule.

SUHTUMINE ERINEVATESSE RIIGIKAITSET PUUDUTAVATESSE KÜSIMUSTESSEPeamiste ohtudena rahule ja julgeoleku-le maailmas nähakse praegu Venemaa tegevust oma mõjuvõimu taastamiseks (kindlasti peab üheks peamiseks ohuks 61% küsitletutest). Harvemini hinnati peamisteks ohtudeks loodusressursside ammendumist ja/või ülemaailmset ma-janduskriisi (vastavalt 31%), islamiriigi tegevust ja võimalusi selle paisumiseks

0% 20% 40% 60% 80% 100%

kõik vastajad

2015

2014

2013

2012

2011

kaitseväe üksused

2015

2014

2013

2012

2011

Kaitseliidu üksused

2015

2014

Joonis 3. Kas võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta, ajaline võrdlus (%).

tõenäoliselt jah kindlasti või tõenäoliselt mitte ei oska öelda

ANALÜÜS

70 23 7

74 20 6

54 36 10

45 47 8

51 49

68 24 8

63 29 8

54 36 10

45 47 8

51 49

83 12 5

81 14 5

50

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

ANALÜÜS

(28%), rahvusvahelist terrorismi (22%), tuumavõimekuse levikut (17%) ning Hiina majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvu (10%).

Võrreldes hoiakutega elanikkonnas üldiselt3 tajuvad õppekogunemisel osa-lenud vastajad Venemaast lähtuvat ohtu teravamalt (elanikkonnast hindas Vene-maa tegevust kindlasti üheks peamiseks ohuks 46%), kuid näiteks islamiriigi te-gevust, rahvusvahelist terrorismi ning Hiina majandusliku ja sõjalise võim-suse kasvu tajuvad õppekogunemisel osalenud vastajad harvemini tõsise ohuna kui elanikud üldiselt. Ülejäänud ohtude osas puudub elanikkonnaga võrdlusmaterjal.

Ohtudena Eestile nähti eelkõige or-ganiseeritud küberrünnakut (tõenäoli-seks/võimalikuks peab 79%), harvemini piiratud sõjalist rünnakut mõne stratee-gilise objekti vastu (47%), ulatuslikku sõjalist rünnakut mõne välisriigi poolt (45%) või rahvuslikel/usulistel motii-videl toimuvaid kokkupõrkeid elanik-konna rühmade vahel (42%). Taaskord hindavad kaitseliitlased erinevaid ohte (v.a rahvuslikel või usulistel motiividel toimuvaid kokkupõrkeid elanikkonna rühmade vahel) sagedamini tõenäoli-seks kui reservväelased.

Kaitsevõime. Küsitletutest 70% leiab, et Eestit oleks võimalik võõrriigi relvas-tatud kallaletungi korral kaitsta, seal-juures 24% peab seda kindlasti võima-likuks ja 45% tõenäoliselt võimalikuks. Vastajaist 23% kahtleb Eesti kaitsmise võimalikkuses, sealjuures 19% hindab Eesti kaitsmise võimalusi ebatõenäoli-seks ning 4% on veendunud, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on Eesti kaitsmine võimatu.

Kaitseliitlaste usk Eesti kaitstavusse on suurem kui reservväelastel – kindlas-ti peab võimalikuks Eestit kaitsta 44% kaitseliitlastest ja 21% reservväelastest. Arvates siia juurde ka need, kes peavad Eesti kaitsmise võimalusi tõenäoliseks, usub Eesti kaitsevõimesse 83% kaitse-liitlastest ning 68% reservväelastest. See tulemus on märgatavalt optimistlikum kui elanikkonna seas keskmiselt.4

Reservväelaste usk Eesti kaitsevõi-messe on võrreldes eelmiste küsitlustega suurenenud, kuid jääb üldkokkuvõttes ka tänavu madalamaks kui kaitseliit-lastel. Vaata ajalist võrdlust varasemate küsitlustega jooniselt 3.

Hinnangute langus riigi kaitsevõime-le võrrelduna eelmise aastaga on veidi langenud tingituna muutustest valimi struktuuris (Kevadtormil 2014 moo-

dustasid kaitseliitlased koguvalimist 60%).

Eesti riigi esmast kaitsevõimet seos-tati kõige sagedamini vastupanuga kuni liitlaste saabumiseni (38%) ning üldrah-valiku vastupanuga, milles osaleb iga kodanik (35%). Harvemini tõlgendati esmast kaitsevõimet kui kaitseväe ja Kaitseliidu poolset sõjalist vastu tegevust (24%) või Eesti võimet end üksi kaitsta (13%). Kaitseliitlased seostasid Eesti esmast kaitsevõimet kõige sagedamini üldrahvaliku vastupanuga (47%), samas kui reservväelased mainisid pea võrd-selt sageli nii üldrahvalikku vastu panu (34%) kui ka Eesti territooriumi kaits-mist kuni liitlaste saabumiseni (39%).

Nii nagu ka varasematel aastatel, pee-takse ka tänavu kõige olulisemaks julge-olekugarantiiks NATO kollektiivkait-set, mille paigutab esikohale 46% ning kolme olulisema hulka 75% küsitletu-test. Olulisuselt järgneb Eesti iseseisva kaitse võime arendamine (vastavalt 20% ja 56%) ja Eesti inimeste kõrge kaitse-tahe (vastavalt 12% ja 41%).

Suhtumine NATO-sse pole samas sugugi ühene. Rääkides NATO võima-likust abist sõjaohu korra arvab 11%

küsitletutest, et NATO hoiaks sõja üld-se ära; ligikaudu pooled on kindlad, et sõjaohu korral tuleks NATO Eestile appi ning neljandik arvab, et NATO osutaks vaid poliitilist ja diplomaatilist abi. Vastanutest 5% arvab, et Eestil pole NATO-lt reaalset tuge loota. Kaitseliit-lastest usub NATO otsesesse sõjalisse abisse 57%, reservväelastest 50%.

Eesti kaitseväelaste osalemisse välis-missioonidel suhtuvad küsitletud üle-kaalukalt positiivselt: kindlasti pooldab seda 33% ja pigem pooldab 43%. Kuigi kaitseliitlaste seas on missioonidel osa-lemise kindlate pooldajate osatähtsus võrrelduna eelmise küsitlusega lange-nud, jääb see näitaja kaitseliitlaste puhul ka tänavu kõrgemaks kui reservväelaste puhul (kindlasti pooldab vastavalt 41% kaitseliitlastest ja 33% reservväelastest).

VALMIDUS RIIGIKAITSES OSALEDAKüsitletute seas on kaitsetahe väga kõr-ge – ¾ vastajaist on valmis osalema kaitse tegevuses, sealjuures kolmandik on selleks kindlasti valmis. Kaitseliit-laste kaitsetahe on reservväelastega võrreldes märgatavalt kõrgem: kindlasti

0% 20% 40% 60% 80% 100%

kõik vastajad

2015

2014

2013

2012

2011

kaitseväe üksused

2015

2014

2013

2012

2011

Kaitseliidu üksused

2015

2014

Joonis 4. Kui Eestile tungitaks kallale, kas oleksite valmis reservväelasena oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses, ajaline võrdlus (%).

jah, kindlasti tõenäoliselt küll ei oska öelda

tõenäoliselt mitte kindlasti mitte

33 42 10 10 4

27 48 8 13 4

29 44 11 12 7

18 51 12 13 7

28 47 17 8

30 44 11 11 4

27 48 8 13 4

29 44 11 12 7

18 51 12 13 7

28 47 17 8

64 28 5 3 1

65 26 5 3 1

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

51

on valmis kaitsetegevuses osalema 64% kaitseliitlastest ja 30% reservväelastest. Vaata ajalist võrdlust varasemate küsit-lustega jooniselt 4.

Reservväelased, kes usuvad, et Ees-tit on võõrriigi relvastatud kallaletungi korral võimalik kaitsta, on valmis enam ka isiklikult kaitsetegevusse panustama.

Üldjoontes sama näitasid ka Kaitse-liidu üksuste vastajate tulemused, kuid seos kahe vaatlusaluse tunnuse – usk kaitsevõimesse ning valmidus isikli-kult panustada – vahel on kaitseliitlaste puhul nõrgem, kuna valmidus kaitse-tegevusse panustada on kõrge ka nen-de kaitseliitlaste seas, kes Eesti kaitse-võimesse ei usu. Joonisel 5 on esitatud vastajate hinnangud isiklikule kaitsete-gevusse panustamisele sõltuvalt nende usust Eesti kaitstavusse.

Selgelt enam on sõjalise kallaletungi korral valmis isiklikult kaitsetegevusse panustama reservväelased ja kaitseliit-lased, kes on paremini informeeritud oma sõjaaja ülesannetest.

Oma teadmisi kohustustest reserv-väelasena sõjalise konflikti korral peab samas väga heaks vaid 8% ning küllaltki heaks 54% küsitletutest. Pigem halvaks või väga halvaks peab oma informeeri-tust 31%. Kaitseliitlastest peab oma in-formeeritust küllaltki heaks või väga heaks 69%, reservväelastest 60%. Siiski on ka reservväelaste hinnangud oma in-formeeritusele võrreldes eelnevate kü-sitlustega paranenud.

Kõrgeim on valmidus kaitsetege-vuses osaleda nende vastajate seas, kes peavad peamiseks julgeolekutagatiseks kas inimeste endi kõrget kaitsetahet või Eesti iseseisva kaitsevõime arendamist; mõnevõrra madalam aga nende seas, kes nägid peamise julgeolekutagatisena NATO kollektiivkaitset. Sama tendents ilmnes nii reservväelaste kui ka kaitse-liitlaste sihtrühmas.

Reservväelaste tulemuste võrdlus näitas, et vastajad, kes olid valmis sõja-olukorras kaitsetegevusse panustama, hindasid õppekogunemise erinevaid aspekte keskmiselt kõrgemalt kui need vastajad, kes kaitsetegevusse panustada ei soovinud. Kõige tugevamalt oli val-midus kaitsetegevusse panustada korre-leeritud seejuures hinnangutega õppe-kogunemise emotsionaalsele õhustikule ning oma üksuse sõjalistele oskustele ning koostöövõimelisusele.

Võimalike kõhkluste ja probleemide-na mobilisatsioonikutse saamisel tõid küsitletud esile eelkõige muret perekon-na edasise käekäigu pärast, hirmu enda

elu ja tervise pärast ning probleeme ko-gunemiskohta jõudmisega. Sageli väl-jendati ka skepsist Eesti kaitseväe pro-fessionaalsuse ning Eesti kaitsevõime suhtes (Eesti on liiga väike).

Järgmisel õppekogunemisel on val-mis osalema 64% küsitletutest, seal-juures 22% on selleks enda hinnangul kindlasti ja 42% tõenäoliselt valmis. Tõenäoliselt või kindlasti ei sooviks tu-levikus õppekogunemisel osaleda 27% küsitletuist. Ka tänavu paistsid posi-tiivsema suhtumisega silma kaitseliit-lased, kellest on valmis järgmisel õp-pekogunemisel kindlasti osalema 44%; reserv väelastest vastavalt 19%. Siiski on ka reservväelaste seas suhtumine õppe kogunemistel osalemisse viie aasta jooksul muutunud positiivsemaks.

Reservväelased ja kaitseliitlased, kes tulid õppekogunemisele meelsasti, on enam motiveeritud ka järgmisel õppe-kogunemisel osalema. Soovi osaleda järgmisel õppekogunemisel määrab suuresti see, milline on osaleja enda eelhäälestus õppekogunemisele tulles: juhul, kui vastaja suhtub õppekogune-misse tulekusse positiivselt, on ka tema motivatsioon järgmisel õppekogunemi-sel osaleda kõrgem.

Rääkides sellest, kui sageli tuleks re-servväelasi õppekogunemistele kutsu-da, hindab 17% mõistlikuks seda teha sagedamini kui kord 4 aasta jooksul, 36% kord 4 aasta jooksul, neljandik kord 6 aasta jooksul ning 13% harvemi-ni kui kord 6 aasta jooksul.

Vastajate hinnangul motiveeriks neid õppekogunemistel osalema eelkõi-ge kõrgem teenistustasu (oluliseks peab 73% küsitletutest), kuid ka õigeaegne ja põhjalik teavitamine (40%) ning ühis-kondlik tunnustus (38%). Suuremat teenistustasu peavad kaitseliitlastega võrreldes sagedamini oluliseks reserv-väelased. Võrrelduna eelmise küsitluse-ga peeti tänavu erinevaid motivaatoreid sagedamini oluliseks – kaitseliitlaste seas on kõige enam kasvanud kõrgema teenistustasu mainimine, reservväelaste seas tööandja positiivse suhtumise ning ühiskondliku tunnustuse mainimine.

HUVITATUS EESTI RIIGIKAITSEST JA INFOVAJADUSEttepanekuga asuda teenistusse elukut-selise kaitseväelasena oleks 3% küsit-letutest kindlasti nõus, 5% tõenäoliselt nõustuks, 41% kaaluks sõltuvalt tin-gimustest, 26% pigem ei kaaluks ning 22% poleks kindlasti nõus. Kaitseliitlas-te huvi elukutselise kaitseväelase ameti

vastu on suurem kui reservväelastel: neist oleks valmis elukutselise kaitse-väelase ametit kaaluma 62%, reservväe-lastest aga 48%.

Huvi osalemise vastu sõjalisel välis-operatsioonil on seevastu kõrgem: sõja-lisel välisoperatsioonil oleks valmis osa-lema 26% vastajatest, sealjuures 7% on selleks enda hinnangul kindlasti valmis. Välisoperatsioonidel ei oleks valmis osalema 65% küsitletutest, sealjuures 34% välistab selle kindlalt. Kaitseliitlas-test on välisoperatsioonidel osalemisest kindlasti/tõenäoliselt huvitatud 35%, reservväelastest 25%. Võrreldes eelmise küsitlusega on kaitseliitlaste seas huvi nii elukutselise kaitseväelase ameti kui ka välisoperatsioonidel osalemise vastu siiski veidi langenud; samas kui reserv-väelaste hoiakutes pole selgesuunalisi muutusi toimunud.

Huvi riigikaitse teemade vastu on käesoleva küsitluse tulemite põhjal pigem mõõdukas: suurt huvi tunneb Eesti riigikaitse vastu 29% ning mõ-ningal määral huvitub 53% küsitletu-test. Kaitseliitlastest tunneb riigikaitse vastu suurt huvi 2/3, reservväelastest neljandik. Pikemas ajalises võrdluses on reserv väelaste huvi riigikaitse teemade vastu siiski suurenenud.

Küsitletutest 82% arvab, et Eesti eri-nevatest infoallikatest on üldiselt või-malik saada piisavalt informatsiooni Eesti riigikaitse ja julgeoleku kohta ning 16% kahtleb sellise info kättesaadavu-ses. Sellealast infot on vastajad saanud eelkõige uudistesaadetest televisioonis (59%), üleriigilistest ajelehtedest (59%), sotsiaalmeediast (44%), uudisteportaa-lidest internetis (44%), kaitsevaldkonna kodulehekülgedelt (40%) ning tutta-vatelt/sõpradelt/pereliikmetelt (37%). Riigikaitse ning julgeoleku kohta info saamise seisukohalt on väiksema täht-susega raadio, muud telesaated ning ko-halikud ajalehed. Eelistatud infokanalid sellekohase teabe saamisel tulevikus olid sarnased seni kasutatud kanalitega.

Infokanalite seas, millest on saadud teavet Eesti riigikaitse ning julgeoleku kohta, on võrreldes eelmise küsitlusega jõuliselt esile kerkinud sotsiaalmeedia, mille mainimissagedus kasutatud info-allikana on pea kahekordistunud.

SIHTRÜHMADE VAHELISED ERINEVUSEDKaitseliidu üksuste koosseisus õppe-kogunemisel osalenud vastajad paistsid silma nii suurema kaitsetahte, suurema huviga riigikaitse vastu kui ka positiiv-

ANALÜÜS

52

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

ANALÜÜS

sema suhtumisega õppekogunemistes-se. See on ka ootuspärane tulemus, ar-vestades et Kaitseliidu kui vabatahtliku organisatsiooniga liituvadki tõenäoliselt inimesed, kes usuvad Eesti kaitsevõi-messe ning soovivad sellesse ka isikli-kult panustada.

Eesti emakeelega küsitletud erinevad oma hoiakutelt märkimisväärselt muu emakeelega küsitletutest. Siinkohal saab tõmmata paralleele elanikkonnaküsit-lustega, kus rahvus/suhtluskeel on ala-liselt olnud üks põhiline tunnus, mille baasil hoiakud eristuvad. Tulles tagasi käesoleva küsitluse juurde, tunnetavad eesti ning muu emakeelega vastajad ohte julgeolekule erinevalt, ning seda nii maailma kui ka Eesti mastaabis. Võr-reldes eesti emakeelega küsitletutega väljendavad muu emakeelega küsitletud väiksemat usku Eesti kaitsevõimesse ning on väikesema kaitsetahtega. Sa-mas näitas küsitlus ka muu emakeelega vastajate vähemat informeeritust/huvi, ning seda nii konkreetse õppekogune-

1 2014. aastal küsitleti õppusel Kevadtorm

esmakordselt lisaks reservväelastele ka õppusel

osalenud kaitseliitlasi, kes moodustasid toona

valimist 60%.

2 Küsitluses nimetatakse kaitseväe üksuste

koosseisus õppekogunemisel osalenuid aruan-

des läbivalt reservväelasteks ning Kaitseliidu

üksuste koosseisus õppekogunemisel osalenuid

kaitseliitlasteks.

3 Mais 2015 korraldatud reservväelaste arvamus-

küsitlust võrreldakse siin ajaliselt lähima, märtsis

2015 Turu-uuringute AS-i läbi viidud elanikkonna-

küsitlusega Kaitseministeeriumi tellitud arvamus-

küsitluste sarjast „Avalik arvamus ja riigikaitse“.

4 Võrdluseks: vastavalt 2015. aasta märtsis läbi vii-

dud elanikkonnaküsitlusele arvas Eesti 15-aastas-

test ja vanematest elanikest 14%, et Eestit oleks

võõrriigi relvastatud kallaletungi korral võimalik

kindlasti kaitsta, 42% pidas seda tõenäoliseks,

24% ebatõenäoliseks ning 8% arvas, et Eestit

pole kindlasti võimalik kaitsta. Kindla seisukohat

oli 12%.

mise osas kui ka riigikaitse/julgeoleku teemadel laiemalt. Seega võiks siinkohal kommunikatsioonitegevuste planeeri-misel eraldi tähelepanu pöörata just sel-lele sihtrühmale.

KÜSITLUSE LÄBIVIIMISE ADMINISTRATIIV-TEHNILINE TAUSTReservväelaste arvamusküsitlusi, mis on piisavalt esindusliku valimiga üldis-tuste tegemiseks, on korraldatud alates aastast 2011. Möödunudaastane re-servväelaste arvamusküsitlus viidi läbi taasiseseisvunud Eesti vabariigi suuri-ma osalejate arvuga õppuse Siil lõpu-faasis. Küsitlust korraldas ja koordi-neeris kaitseväe peastaap õppuse käsu, õppustel osalenud üksuste ülemate ja teavitusohvitseride ning õppekogu-nemiste läbiviijate võrgustiku kaudu. Küsitlusankeedid paluti täita õppusel osalenud reservväelastel ja kaitseliitlas-tel. Täidetud küsitlusankeetide kogumit analüüsis Turu-uuringute AS, kes vas-

tavalt tellimusele koostas reservväelaste arvamusküsitlusest üldkokkuvõtte ning eraldiseisvad kokkuvõtted kaitseväe ja Kaitseliidu lõikes ning enamiku üksuste ja allüksuste lõikes.

Arvamusküsitluse eesmärk oli selgi-tada vastajate

• hinnangud õppekogunemise läbiviimisele ja korraldusele;

• hinnangud infoallikatele ja in-fovajadusele seoses õppekogunemisega;

• hoiakud julgeoleku ning ohtu-de suhtes nii Eestis kui ka maailmas;

• suhtumine riigikatsega seon-duvatesse teemadesse üldisemalt;

• valmisolek osaleda vajadusel riigi kaitsmisel;

• vastajate huvi ja infovaja-dus seoses riigikaitse ja julgeoleku teemadega.

Ajaliste trendide väljajoonistumiseks on selles artiklis kasutatud 2014. aasta Kevadtormil ning varasemate aastate õppekogunemistel läbi viidud sama-laadsete küsitluste tulemusi.

kaitseväelased

oleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 720

oleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 1575

poleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 681

poleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 130

kaitseliitlased

oleks kindlasti võimalik kaitsta, n = 150

oleks tõenäoliselt võimalik kaitsta, n = 132

poleks tõenäoliselt/kindlasti võimalik kaitsta, n = 41

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Joonis 5. Valmidus isiklikult kaitsetegevusse panustada lähtuvalt sellest, kuivõrd võimalikuks peetakse Eesti kaitsmist võõrriigi relvastatud kallaletungi korral (%).

oleks kindlasti valmis osalema oleks tõenäoliselt valmis osalema ei oska öelda

poleks tõenäoliselt valmis osalema poleks kindlasti valmis osalema

62 31 3 3 1

28 55 8 7 1

12 42 13 25 7

8 12 23 25 32

87 11 1

48 42 4 4 2

44 37 12 2 5

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

53KAADER

Kes on ohvitser? Kuidas ohvitserid jagunevad? Milline on ohvitseri tee-nistuskäik tegev- ja re-servteenistuses? Millised on ohvitseri sõjaväelise

väljaõppe nõuded? Millised on ohvitseri väljaõppe ja ametikohtade omavahe-lised seosed? Need küsimused on ilm-selt tuttavad igale ohvitserile. Nendele ja paljudele teistele ohvitseri teenistuse kohta tekkivatele küsimustele peab and-ma vastused 2015. a detsembris kaitse-väe juhataja kinnitatud dokument „Oh-vitseride sõjavälise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel“.

Ohvitseride teenistuskäigu kirjelda-mine pole uus idee. Esimene sarnane dokument kinnitati juba ligi 20 aastat tagasi1. Kui esialgses juhendis kesken-duti neljale sellel ajal olulisemale vald-konnale: a) planeerimise eesmärk ja alused; b) vastutus planeerimise eest ja planeerimise sisu; c) karjääri planeeri-mine ning d) asendaja planeerimine, siis praegu kehtiv „ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel“ on oma sisult ja prioriteetidelt muutunud koos kaitseväe arenguga. Kuigi varase-mad teenistuse kirjeldused pole leidnud igapäevast, süsteemset ja teadvustatud kasutamist, on kaitseväes alati olnud ohvitseri teenistusmudel, mis on kaud-selt toiminud läbi sõjaväelise väljaõppe

ja kaitseväe ülesehituse. Esmakordselt on ohvitseri teenistusmudel kirjeldatud kogu kaitseväeteenistuse kaudu (aja-, tegev- ja reservteenistus), sidudes nii üheks tervikuks sõjaväelise väljaõppe, auastmed ja ametikohad ning andes sellega tervikliku pildi ohvitseri tee-nistuskäigust. Dokument on koostatud kaitseväe peastaabi ja kaitseväe ühen-datud õppeasutuste koostöös, kaasates väeliike ja reservohvitseride esindajaid.

Ohvitseride teenistusmudeli kandev põhimõte on kirjeldada ohvitseri tee-nistuskäiku/-mudelit perspektiivis ehk sisuliselt on tegu ohvitseride teenistus-käigu süsteemi tegevusplaaniga, mille puuduvad osad tuleb järgnevatel aasta-tel praktikas luua ja rakendada.

Ohvitseride sõjavälise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel (lihtsusta-miseks kasutan edaspidi terminit „tee-nistusmudel“) annab üldise raamistiku ohvitseride sõjaväelisele väljaõppele ja teenistuskäigule, eristades väeliike nii tegev- kui ka reservteenistuses. Seda do-

kumenti pole võimalik kasutada konk-reetse ohvitseri X täpse teenistuskoha või sõjaväelise auastme ennustamiseks 10 aasta pärast, kuid see annab raamid võimalike teenistuskohtade planeeri-misel. Reaalne teenistuskäik, auaste ja väljaõpe sõltub siiski suures osas konk-reetsest isikust.

Teenistusmudelis on ohvitseride sõjaväeline väljaõpe kirjeldatud maa-, mere- ja õhuväe väeliigispetsiifilise välja õppe abil. Maaväe teenistusmudeli kirjeldamisel on I ja II tasandil eristatud juhtide ja spetsialistide väljaõpe. Mere- ja õhuväel nii selget piiritlust pole, kuna sõjaväelise väljaõppe sisu on juhtidel ja spetsialistidel sarnane.

Dokumendis kajastatakse esmalt kõikide väeliikide ning reserv- ja tegev-teenistuse ühisosa ning siis väeliikide erisusi tegev- ja reservteenistuses.

Maaväe ohvitseri teenistusmudel põ-hineb KVÜÕA ülema kolonel Martin Heremi 2014. aasta kevadel kaitseväe juhtkonnale esitletud ohvitseri neljaast-melise haridussüsteemi mudelil. Mere- ja õhuväe ohvitseride teenistusmude-lite väljatöötamisel olid suuresti abiks väeliigi staabid ning reservohvitseri teenistusmudeli kirjeldamisel tehti ak-tiivset koostööd Eesti reservohvitseride koguga.

Lühidalt öeldes on teenistusmudel dokument, milles kirjeldatakse ohvit-seride sõjaväelise väljaõppe nõudeid ja -eesmärke ning üldise mudelina noo-rem- ja vanemohvitseride võimalikku teenistust rahu- ja sõjaaja ametikohta-del. Oma sisult tugineb teenistusmudel kolmele põhilisele seisukohale:

1. ohvitserid jagunevad juhtideks ja spetsialistideks;

2. ohvitseri sõjaväelises väljaõppes eristatakse maa-, mere- ja õhuväepõhist väljaõpet;

3. sõjaväeline väljaõpe peab olema eesmärgistatud ja tähendab ettevalmis-tust järgnevateks teenistusülesanneteks.

OHVITSER„Ohvitser peab olema rohkem kui lihtne riigiametnik, kes teab, et ta palka saab ja selle eest teatava töö peab ära tegema. Temalt tuleb rohkem nõuda. Tema ei tohi olla lihtne palgaline, tema töö,

Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe nõuded ja teenistusmudel

„Ohvitseriks olemise alus on ustavus riigile, rahvale ja oma valitud kutsele. Oh-vitserilt oodatakse palju ning teile seatud nõudmised on kõrged. Ootan teilt lisaks professionaalsusele ja koostöövõimele ausust, ustavust ja avatust.“

kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, 21.06.2012

Ants Torim KVPS

PERSONALIOSAKONNA

ARENDUSJAOSKONNA

ÜLEM

Joonis 1. Ohvitseri teenistuskäik.

TEENISTUSE ALGUS

ametikohtettevalmistus(haridus + sõjaväeline väljaõpe)

EDASINE TEENISTUS

sõjaväeline väljaõpe ametikoht(teenistuspraktika)

hindamine

54 KAADER

paremate eluaastate ja tarbe korral elu ohverdamine riigile peab olema põhjen-datud ideeliselt.“

August Koern, ajakiri Sõdur, 25.10.1924

Riigikaitse laiapindsusest tulenevalt on ülesannete täitmiseks vaja haritud ja pädeva väljaõppega ohvitserkonda. Sõltuvalt ohvitseride hariduse tasemest ja -astmest, sõjaväelisest väljaõppest ning teenistuse spetsiifilistest rolli-dest on ohvitserid jagatud juhtideks ja spetsialistideks.

Ohvitser – sõjaväeline juht (edaspidi juht), kelle peamine roll on tegevuste planeerimine, tegevuskäikude otsus-tamine ja nende elluviimise vahetu juhtimine.

Ohvitser – spetsialist (edaspidi spet-sialist) on kõrgharidusega sõjaline eks-pert teatud valdkonnas, kelle roll on oma eriala raames tegevusi planeerida ning nende elluviimist toetada, sh eri-alaseid otsuseid teha.

Üldise arusaamise huvides rõhu-tan, et praeguses käsitluses ei ole „oh-vitseri-spetsialisti“ võimalik samas-tada varem kasutuses olnud mõistega „erialaohvitser“. Kehtiva ohvitseride teenistusmudeli alusel seisneb juhi ja spetsialisti erinevus ametikoha rollis ja vastutuse ulatuses. Ehk siis oma sisult on tegu funktsioonipõhise jaotusega.

Ohvitseri esmane ülesanne on Ees-ti vabariigi sõjaline kaitse ja valmidus kaitsta NATO ja EL liikmelisusest tu-lenevaid väärtusi. Ülesande täitmisel oluliste ressursside ja protsesside juh-timiseks ning elanikkonna seas riigi-kaitseliste hoiakute kujundamiseks on vaja haritud, kohuse- ning vastutus-tundlikke sõjaväelisi juhte2. Nimetatud omadused ilmnevad ja arenevad tee-nistusülesannete täitmisel ning seetõt-tu on teenistustulemuste arvestamine ohvitseri karjääri kujundamisel ning ohvitseride sõjaväelisel väljaõppel äär-miselt oluline. Teenistustulemuste ja isikute hindamine ning vastavalt isiku perspektiividele ja riigikaitse vajadus-tele õpingutele suunamine nõuab riigi-kaitse teaduspõhise arengu tagamiseks ohvitseride järjepidevat ja süsteemset arendamist.

Teenistusmudelist tooksin välja mõne olulisema põhimõtte, millel tee-nistuskäik suuresti põhineb:

• sõjaväeline väljaõpeOhvitseri auaste sõltub tema sõja-

väelisest väljaõppest. Põhiline ja mää-ravaim tegur ohvitserile sõjaväelise au-astme omistamisel on tema sõjaväeline

sõjaväelise väljaõppe aste maavägi merevägi õhuvägi

O1 lpn, n-ltn, ltn n-ltn, ltn, v-ltn n-ltn, ltn, kpt

O2 kpt, mjr kpt-mjr mjr

O3 kol-ltn kpt-ltn kol-ltn

O4 alates kol alates m-kpt alates kol

Joonis 2. Sõjaväelise väljaõppe astmete jaotus väeliigiti.

sõjaväelise väljaõppe aste maavägi merevägi õhuvägi

O1 rühm, kompanii laev lüli

O2 pataljon, brigaad laevastik eskadrill

O3 ühendoperatsioonid

O4 strateegiline

Joonis 3. Sõjaväelise väljaõppe, väeliigi ja teenistuskoha tasandite jaotus.

õppe andmine eeldab põhjendatud vajadust sõjaaja ülesannete täitmiseks ning paigutust reservohvitseri ame-tikohale (või siis teatud juhtudel on planeeritud reservohvitser täitma oma erialaspetsiifilisi ülesandeid ilma struk-tuuri nimetamata). Reservohvitseri teenistuspraktika toimub tema üksuse ülema määratud formaadis õppekoge-nemisel, tegevteenistuses või Kaitseliidu struktuuriüksuse väljaõppe käigus, olles suunatud tema ametikohajärgsete üles-annete täitmisele. Reservohvitserid või-vad vabatahtlikult osa võtta kaitseväe ja Kaitseliidu rahuaegsest väljaõppest.

• süsteemOhvitseri sõjaväeline väljaõpe ja tee-

nistus peavad olema lõimitud süsteem. Süsteem selles mõttes, et õppimine tähendab valmistumist teatud teenis-tusülesannete täitmiseks ning teenis-tuse tulemused annavad aluse järgne-vateks õpinguteks ja ametikohtadele määramiseks. Ohvitseri koolitamine peab toimuma järk-järgult, alustades madalamast tasemest ning liikudes järjest edasi ühe astme võrra kõrgema taseme poole. Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe taseme tõstmine peab olema kooskõlas nii tema rahu- kui ka sõjaaja ülesannetega.

• hindamineOhvitseri karjääri kujundavad

kokku võttes organisatsiooni vajadused, tema sõjaväeline väljaõpe ning isiku-omadused. Karjääri kujundamiseks ning organisatsiooni vajaduste (välja)selgitamiseks on hädavajalik tegevväe-lase töösooritust ja väljaõpet järjepide-valt hinnata ning vastavalt hindamistu-lemustele karjääri kujundada.

Nende kolme olulise põhimõtte omavaheline seos on kujundlikult näi-datud joonisel 1.

väljaõpe. Loomulikult lisanduvad ka muud nõuded, nagu näiteks vastava au-astmega ametikoht ja erinevate kaitse-väe kehtestatud testide/kriteeriumite täitmine, kuid kõige alus on siiski vas-tava taseme sõjaväelise väljaõppe lä-bimine. Sellest põhimõttest tulenevalt annab väeliigispetsiifilise sõjaväelise väljaõppe ka vastava väeliigi sõjaväelise auastme. Näiteks – mereväes teenimine iseenesest ei tee ohvitserist veel mere-väelast. Selleks, et saada mereväelaseks ja kanda mereväe vormi koos mereväe auastmetunnustega, tuleb läbida mere-väespetsiifiline väljaõpe. Samuti on see teiste väeliikidega. Juhi või spetsialisti teise väeliiki ametikohale nimetamine ei anna automaatselt alust teist värvi auastmetunnuste kandmiseks. Väeliigi-põhise ettevalmistusega ohvitserid võivad teenida teises väeliigis nendel ametikohtadel, mis ei eelda väeliigispet-siifilist väljaõpet.

Ohvitseri sõjaväelise väljaõppe eest vastutab üksuse ülem, kelle juhitavasse koosseisu ohvitser on määratud. Üksuse ülema ülesanne on vajadusel teha ette-panek ohvitseri sõjaväelisele taseme- ja täiendkoolitusele suunamiseks.

Reservohvitserile sõjaväelise välja-

Reservohvitseri teenis-tuspraktika toimub tema üksuse ülema määratud formaadis õppekogenemi-sel, tegevteenistuses või KL struktuuriüksuse väljaõppe käigus, olles suunatud tema ametikohajärgsete ülesan-nete täitmisele.

55

OHVITSERI SÕJAVÄELISE VÄLJAÕPPE NÕUDED JA ASTMED„Ohvitser kui teoreetiliselt rohkem ettevalmistatud on sõdurile ja allohvit-serile sõjanduse õpetajaks ja mitmesu-guste sõjandusse puutuvate teoreetiliste küsimuste lahendajaks; ta peab väsima-tult ise õppima, peab täiendama kiirelt arenevas sõjanduses.“

Kindral J. Laidoneri mõttevahetus kaitseväe juhtidega, ajakiri Sõdur nr 9-10, 1928

Sõjaväeline väljaõpe on kaitseväe nõuetele vastav teadmiste, oskuste, vilu-muste ja hoiakute kogum, mida on vaja teenistusülesannete edukaks täitmiseks rahu- ja sõjaajal3.

Ohvitseride sõjaväeline väljaõpe ja-guneb neljaks astmeks, mille nn alus-, baas- või etalonõppeks on kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhi- ja kesk-astmekursuse ning Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride ja kõrgema juh-

timiskursuse õpiväljundid. Olulisem eri-nevus 2012. aastal kinnitatud ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõuetega on maa-väes pataljoni taseme viimine I astmelt II astme jaotusesse (joonis 2). Muudatus tehti, kuna pataljoni ja brigaadi taseme õpe moodustab ühise mooduli KVÜÕA keskastmekursuse sõjalise juhtimise moodulist. Samuti on see tingitud ük-suse juhtimisstruktuuri ülesehitusest – rühma ja kompanii tasandil ei ole erine-valt pataljoni-brigaadi tasandist vajadust ülemat toetava staabistruktuuri jaoks ja sellest tuleneb ka erinev taktikaliste ot-suste vastuvõtmise protsess.

Põhjusel, et ohvitseride sõjaväelise väljaõppe alusõppena on fikseeritud riigi sisesed õpiväljundid, võrreldakse alati väljaõppe läbimisel välisriigis või teistel sõjaväelist väljaõpet andvatel kur-sustel nende vastavust alusõppena kin-nitatud väljaõppe õpiväljunditele. See protsess toimub ohvitseride sõjaväelise väljaõppe nõuetele vastavuse hindami-se komisjonis ehk vajadusel hindab oh-

vitseride sõjavälise väljaõppe vastavust kehtestatud sõjavälise väljaõppe astme-tele vastav komisjon või ekspertgrupp.

OHVITSERIDE ETTEVALMISTUS JA TEENISTUSKÄIKNagu eespool mainitud, lähtub ohvit-seride teenistuskäik tema sõjaväelisest väljaõppest. Sõjaväeline väljaõpe aga omakorda eeldab põhjendatud vajadust. Vajadus avaldub eesmärgistatud üles-annete täitmise ja ohvitseri hindamise kaudu. Edukad saame olla ainult siis, kui väljaõpe ja praktika on lõimitud. Ohvitseride teenistuskäigu teeb uni-kaalseks süsteemi suletus – ohvitseride teenistuskäik algab alati kõige madala-malt tasandilt ja areng eeldab kõigi ta-sandite astmelist läbimist.

Ohvitseri teenistuskäigu juures tuleb arvestada kolme põhilise dimensiooni-ga, nimetame neid tinglikult tasanditeks ohvitseri karjääris:

1. väeliigi spetsiifikaOhvitseri teenistuskäigu planeeri-

misel, sh auastme andmise ning edasi-se väljaõppe vajaduse väljaselgitamisel on oluline teha vahet, millise väeliigi-põhise sõjaväelise väljaõppe on ohvitser omandanud.

2. teenistuskoha tasandSiin pean silmas ohvitseri teenistus-

koha paigutust, kas ohvitseri teenistus-koht on pataljoni/brigaadi, ühendope-ratsioonide või strateegilisel tasandil. Ehk siis sõltumata väeliigist tuleb arves-tada ohvitseri teenistuse planeerimisel tema teenistuskoha tasandit.

3. ametikoha funktsioonSiin tuleb väga selgelt teha vahet juhil

ja spetsialistil.Teatud juhtudel võib loetelusse ting-

likult lisada ka neljanda dimensiooni, ehk relvaliigi tasandi. Kõikidel nime-tatud tasanditel on omavahel seotud sõjaväeline auaste, väljaõppe tase ja ametikoht.

Ühendoperatsioonide ja strateegi-line tasand ehk siis ohvitseri sõjavälise välja õppe III ja IV tasand on kõikide väeliikide jaoks ühine. Väeliikidevaheli-sed erisused on väljaõppe I ja II tasemel. Maaväes eristame nelja väljaõppe taset: rühm, kompanii, pataljon ja brigaadi; mere- ja õhuväes kahte taset ehk siis mereväes – laev ja laevastik ning õhu-väes – lüli ja eskadrill (joonis 3).

Maaväe ohvitseride väljaõppes eris-tame I ja II tasandil juhi ja spetsialisti erinevat väljaõpet. Kui juhid läbivad KVÜÕA põhikursuse ja keskastmekur-suse, siis spetsialistide jaoks on staabioh-

sõjaväelise väljaõppe aste auaste ametikoht sõjaväelise väljaõppe tase

O1 lpn rühmaülema abi, abiinstruktor

rühm

n-ltn, ltn rühmaülem, kompaniiülema abi

kompanii

O2 kpt kompaniiülem, pataljoni staabiohvitser

pataljon

mjr pataljoni staabiülem, brigaadi staabiohvitser

brigaad

O1 n-ltn, ltn sektsiooni- ja meeskonnaülem

laev

v-ltn komandöri abi,staabiohvitser

O2 kpt-mjr komandör, staabiohvitser

laevastik

O1 n-ltn, ltn meeskonna- ja lüliülem, staabiohvitser

lüli

kpt lüliülem, staabiohvitser

O2 mjr eskadrilliülem, staabiohvitser

eskadrill

Joonis 4. Sõjaväelise väljaõppe astme ja sõjaväelise väljaõppe taseme jaotus väeliigiti.

sõjaväelise väljaõppe aste auaste ametikoht sõjaväelise väljaõppe tase

O1 lpn rühmaülem, pataljoni staabiohvitser

rühm

n-ltn, ltn kompaniiülema abi, pataljoni staabiohvitser

kompanii

O2 kpt kompaniiülem, pataljoni / brigaadi staabiohvitser

pataljon

Joonis 5. Sõjaväelise väljaõppe astme ja sõjaväelise väljaõppe taseme jaotus reservohvit-seril.

KAADER

56

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

vitseri-, pataljoni- ja brigaadi staabioh-vitseri kursus. Mere- ja õhuväes on I ja II taseme ohvitseride väljaõpe ühine ning juhi ja spetsialisti suunal spetsialiseeru-takse teenistuse käigus (joonis 4).

Juhi ja spetsialisti teenistuskäik kõi-gis väeliikides toimub paralleelselt kuni III ehk ühendoperatsioonide tasandini, edaspidine strateegilise tasandi koolitus jätkub vaid ohvitseridel, kes täidavad ohvitseri-juhi ülesandeid.

Tegevteenistuses oleva ohvitseri tee-nistusmudel sisaldab kõiki kirjeldatud, praegu kaitseväes toimivaid väljaõppe tasandeid O1–O4.

Tegevteenistuses oleva ohvitseri tee-nistuskäigus on oluline roll ka teenis-tustähtajal. Nimelt muutub alates 10. teenistusaastast teenistus tähtajatuks. Eelneva(te) tähtajalis(t)e teenistus-suh(e)te ajal peab nii ohvitserile kui ka kaitseväele selgeks saama ohvitseri elu-kutse ja isiku sobivus tegevteenistuseks. Tähtajatu teenistussuhe tähendab vaiki-misi seda, et ohvitserilt eeldatakse pika-ajalist pühendumist ja potentsiaali va-nemohvitseri ametikohal teenimiseks.

Reservohvitseride väljaõppe ja tee-nistuskäigu fookuses on maaväe ohvit-seride arendamine. Regulaarne reserv-ohvitseride maaväepõhine sõjaväeline väljaõpe on juhtidel suunatud rühma ja kompanii tasandi taktikaliste üksuste juhtimiseks, spetsialistidel pataljoni ja brigaadi tasandil juhtimise toetamiseks. Lähtuvalt reservohvitseri ametikohast võib vajadusepõhiselt viia erakorrali-selt läbi ka kõrgema taseme sõjaväelist

väljaõpet. Mere- ja õhuväe reservoh-vitseride täiendkoolituse lähtepunkt on ohvitseride eelnev tegevteenistus ja väeliigipõhise tasemeõppe läbimine. Nende väljaõppe fookus on reservük-suste täiendvajaduste katmine. Vastavalt vajadusele võib korraldada ka väeliigi-põhist tasemeõpet ja reservohvitseride teenistuspraktika fookus on suunatud erialasele täiendõppele ja teadmiste värskendamisele.

Reservohvitseri teenistuskäik eeldab süsteemset ettevalmistust ainult I ja II tasemel maaväe suunal nii juhtide kui ka spetsialistidena. Reservohvitseride ette-valmistus juhtidele algab ajateenistuse käigus reservrühmaülema väljaõppega, sellele järgneb kompanii ja pataljoni taseme koolitus koos vastava teenistus-praktikaga. Reservohvitseride-spetsia-listide koolitus teenistuseks pataljoni ja brigaadi taseme staapides läbitakse staabiohvitseride kursuse eri moodulitel nii statsionaarses kui ka e-õppe raames. Reservohvitseride teenistuspraktika toi-mub, lähtudes tema ametikoha paigutu-sest reservõppekogunemistel või Kaitse-liidu väljaõppeüritustel.

Reservohvitseri ametikoht sõltub tema sõjaväelisest väljaõppest ja tee-nistuspraktikast. Tegevteenistuses ol-nud ohvitser määratakse reservväe-lase ametikohale juhi või spetsialisti rolli, lähtudes tema tegevteenistuse ajal omandatud sõjaväelisest väljaõppest ja teenistuspraktikast (joonis 5).

Ülevaatlikud teenistusmudelid on koostatud tegevteenistuses juhi ja kahel spetsialisti liinil ning mere- ja õhuväes ühel juhi/spetsialisti liinil. Reservtee-nistuse all on kirjeldatud maaväe suunal eraldi juhi ja spetsialisti liin.

Ohvitseri teenistuskäigu kõige täht-sam element on ta ise, iga ohvitseri ko-hus on püstitada endale eesmärgid ja nende poole sihikindlat liikuda. Üks-ki juhis ei tee teie eest otsuseid, vaid märgib ainult võimaliku raja, millel liikuda.

„Ohvitser on sõjaväejuht, kes oman-danud vastava ettevalmistuse ja kellele peamiselt tugineb vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku ning vabarii-gis kehtiva seadusandliku korra kaitse teostamine, milleks tema on kohustatud igal silmapilgul valmis olema oma elu ohverdama.“

Ohvitseride teenistuskäigu seadus (1938. a) 2. peatükk § 6

Viited:

1 „Ohvitseride teenistuskäigu planeerimise juhend“,

kinnitatud KVJ 04.12.1998 käskkirjaga nr 555

2 Kolonel M. Herem. www.sojakool.ee/uudised/al-

gas-dokumentide-vastuvott-korgemasse-sojakooli

3 KVTS § 6

Joonis 6. Ülevaatlik teenistusmudel maaväe näitel.

O1-rühm/kompanii O2-pataljon/brigaad O3-ühendoperatsioonid O4-strateegiline

põhikursus RÜ KÜA KAK KÜ SO BDCOL SÜ PÜ BDCOL SÜ BÜ SO

n-ltn ltn kpt mjr kol-ltn kol

n-ltn ltn kpt mjr kol-ltn

RÜ KÜA NSOK SO BSOK SO BDCOL SO

O1-rühm/kompanii O2-pataljon/brigaad O3-ühendoperatsioonid

n-ltn ltn kpt mjr kol-ltn

SOBKS/AO SO NSOK SO BSOK SO BDCOL SO

O1-rühm/kompanii O2-pataljon/brigaad O3-ühendoperatsioonid

KO

JUH

TSP

ETSI

ALI

STSP

ETSI

ALI

ST

KAADER

Ohvitseri teenistuskäigu kõige tähtsam element on ta ise, iga ohvitseri kohus on püstitada endale eesmärgid ja nende poole sihikindlat liikuda.

põhikursus

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

57ÕPPUSED

Kaitseväe toetuse väe-juhatuse logistikute jaoks tähendas Eesti osalemine õppusel meie läbi ajaloo suurima transpordiope-ratsiooni korraldamist –

Hispaaniasse ja tagasi tuli transportida Balti pataljon. Pataljoni juhtriigi roll tähendas Eestile seda, et kogu planeeri-mine ja hiljem operatsiooni elluviimine oli meie vastutusel.

9. oktoobril 2015 alustati Paldiski sadamas tehnika ja varustuse laadimist tšarterlaevale, mis toimetas pärast Lätis

ja Leedus peatumist Hispaaniasse roh-kem kui 250 tehnikaühikut ja üle 70 merekonteineri varustusega, sama teed pidi naasis tehnika ja varustus novemb-ri keskpaigas. Rohkem kui 900 võitlejat liikus õppuste alale ja tagasi tšarterlen-dudega Ämarist, Riiast ja Šiauliaist – ainu üksi siirmise tarbeks oli neid telli-tud kuus. Varasemad kogemused olid Eestil kuni kompaniisuuruse üksuse strateegilisel liigutamisel, nüüd olid ma-hud kordades suuremad.

EELTÖÖ ON AEGANÕUDEV JA PÕHJALIKTrident Juncture’i mastaabiga trans-pordioperatsioone ei ole võimalik kor-raldada üleöö. Kõrvaltvaatajale nähtav üksuse liigutamise reaalne osa on kõi-gest jäämäe tipp. Ettevalmistused ja planeerimine, lepingute sõlmimine ja

Taavi Laasik NOOREMLEITNANT

TOETUSE VÄEJUHATUS

Suurõppus Trident Juncture 2015 – kaitseväe logistikute proovikiviEelmisel sügisel Lõuna-Euroopas toimunud õppus oli NATO viimase kümne aasta suurim. 21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud õppusel osales rohkem kui 36 000 inimest, mis eeldas lisaks inimestele ka meeletul hulgal varustuse, sõidukite ja kõige üksustele vajamineva õppuste alale ning hiljem sealt tagasi liigutamist.

KAIT

SEVÄ

GI

Eesti sõjaväelaste Trident Juncture’i õppustele toimetamiseks tehti 12 tšarterreisi.

58

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

ÕPPUSED

kogu siirmise-naasmise protsessi peen-susteni häälestamine algab enamasti kuid, kui mitte aastaid varem. „Trident Juncture’i transpordiosa ettevalmista-mine algas juba 2013. aasta sügisel,“ ütleb kaitseväe toetuse väejuhatuse lii-kumise koordineerimise keskuse ülem ning õppuse Eesti-poolse transpordi põhiplaneerija leitnant Toomas Pärn-puu. Praktiliselt juba kaks aastat enne operatsiooni toimumist hakati kont-septsiooni koostama ja võimalusi välja selgitama.

Logistikute jaoks olid kõige kriiti-lisemad kolm küsimust: mida? millal? kuhu? Planeerimise algusfaasis on paha-tihti nendele küsimustele vastused kas puudulikud või muutuvad sagedasti – näiteks oli Trident Juncture’i transpor-di planeerimist alustades ülesande järgi liigutatavaks üksuseks Scoutspataljon, kuid töö käigus muutus see Balti patal-joniks. Erinevate detailide pidev muu-tumine ettevalmistavas protsessis ongi leitnant Pärnpuu sõnul planeerijate üks suurem katsumus. Muudatused on paratamatud, kuid logistikute jaoks on ülimalt tähtis nendest võimalikult kii-resti teada saada, et siis vastavalt plaa-ni korrigeerida. „Transpordilaevu ei saa tellida, kui sa ei tea täpselt, mida sa vead,“ ütles leitnant Pärnpuu ning tõstis esile staapidevahelist suhtlust ning info-vahetust logistikute ja õppuse sisulise osa planeerijate vahel.

Ükskõik millise üksuse transpordi planeerimiseks vajavad logistikud in-fot pisimate detailideni, umbmääras-test kogustest läbimõeldud ja kindla plaani koostamiseks ei piisa. Koguda ja läbi töötada on vaja masinate, va-rustuse ja relvastuse registreerimis- ja seerianumbrid, isikkoosseisu andmed jms. Kui inimesed haigestuvad või mi-dagi juhtub tehnika või varustusega, tuleb plaani teha muudatused. Leit-nant Pärnpuu: „Pataljonisuuruse ük-suse puhul oli muudatuste mõju eriti tuntav. Rühma või kompanii puhul sai enamasti mõne tunni või ühe päevaga asjad üle täpsustatud, pataljoni puhul tähendas see mitut tööd täis nädala-vahetust, et infot korrigeerida või parandada.“

Esmapilgul väike detail võib asjaolu-de kokkulangemisel kõikuma lüüa kogu transpordioperatsiooni kontseptsioo-ni. Trident Juncture’i puhul oli esmane väljatöötatud plaan üldjoontes siiski pii-savalt paindlik ning jäi lõpuni kehtima, protsessi käigus muutusid vaid ajad ja mahud.

OHUD JA RISKID TULEB VIIA MIINIMUMINIOn paratamatu, et kõiki ootamatuid olukordi ei ole võimalik planeerimisfaa-sis ette näha. Kui üksuse liigutamise protsess suure vahemaa taha reaalselt algab, võib selle jooksul nii mõndagi plaanist kõrvalekalduvat toimuda. See on logistikas täiesti tavaline.

Sõjaväelogistika juures tuleb viia riskid miinimumini ning tagada liigu-tatava üksuse põhivajadused. Kui näi-teks Trident Juncture’ile Balti pataljoni varustust vedav laev oleks mingil põh-jusel hilinenud, tähendanuks see juba õppusele lennanud isikkoosseisu ma-jutuse, toitlustamise ja muu tagamise kiiret ümbermõtlemist. Oluline on loo-mulikult teha vahet rahuaja tingimustes transpordil ja reaalsesse konfliktipiir-konda liikumisel või sõjaaja transpor-dil. Esimesel juhul on esikohal pigem kuluefektiivsus ning transpordi käigus esinevad probleemid saab lahendada jooksvalt ja suuremate tagajärgedeta, teisel juhul peab üksuse esmane võit-lusvõime olema tagatud, mis tähendab

seda, et koos isikkoosseisuga liigub ka olulisem varustus, relvastus ja muu va-jalik, mis aitab vähendada transpordi-probleemidest tekkivaid riske.

Trident Juncture’i puhul oli üks suu-rem katsumus leitnant Pärnpuu sõnul vastuvõtva riigi töökeskkonnas ja eri-alases seadusandluses orienteerumine. „Hispaania-poolne reeglistik muutus väga tihti ja seda oli üsna raske järgida. See raskendas kohati ka meie siirmis-protsessi, sest kogu meie varustus ei liikunud õppuste alale nii kiiresti, kui me seda ise soovisime,“ selgitab leitnant Pärnpuu. Samas olid õppusel liigutata-vad mahud varasemate kogemustega võrreldes meeletud, seda ka nii suure riigi kui Hispaania jaoks. Siiski võib öelda, et see kogemus oli kasulik meile endale vastuvõtva riigi seisukohalt, sest välja tulid olulisemad valupunktid.

RIIKIDE KOOSTÖÖ ON SUUREMAHULISE TRANSPORDI KORRALDAMISEL VÄLTIMATUTrident Juncture’il osales rohkem kui 30 riiki, see tähendas väga palju oma-

JOH

ANN

ES M

ADIS

AAS

MÄE

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

59

Õppuse ajal vahen-das Balti pataljoni-le vastuvõtva riigi ja Eesti-poolset toetust rahvuslik toetusosis (inglise keeles Natio-

nal Support Element ehk lühendatult NSE). NSE on rahvusvaheliste operat-sioonide ja Trident Juncture’i taoliste suure mahuliste õppuste ajal üksus, mis hoolitseb kõige selle eest, mida on tar-vis lahinguüksuse igapäevase tegevuse tõrgeteta toimimiseks – näiteks toidu ja varuosadega varustamine, masinate ja varustuse suuremahulisem remont ja muude elementaarsete teenuste tagami-ne. Rahvusvahelistel operatsioonidel on toetuselemendi roll eriti oluline, kuna üksus ise on mobiilne ning tõenäoliselt ei ole tal muud ühendust lennujaama-de ja sadamatega, mille kaudu toetus operatsioonipiirkonda saabub. Trident Juncture’i jaoks NSE-d komplekteerima hakates tuli kaitseväe logistikutel aga te-gutseda üsna tundmatus keskkonnas – rahvuslik toetuselement polnud varem pataljoni suurust üksust taganud.

ÜLESANNE NÕUDIS UUT LÄHENEMIST„Esimesed vihjed NSE moodustamise ülesande kohta saime 2014. aasta Ke-vadtormi paiku,“ ütleb Trident Junctu-re’il osalenud NSE ülem kapten Mag-nus-Valdemar Saar. Esmase emotsiooni põhjal oleks võinud mõelda, et pataljoni NSE juures pole väga palju erinevusi võrreldes meie varasemate, kompanii-suuruste üksuste tagamisega tegelenud NSE-dega – suurenevad vaid mahud. Senised kogemused näiteks Afganistani missioonilt pärinesid aga hoopis teistest taustatingimustest ja nüüd ilmnes kap-ten Saare sõnul, kui palju lihtsustasid NSE tööd seal liitlased. „Afganistani stsenaariumis olime paiksed, ka raja-tised olid statsionaarsed. Britid aitasid meid palju – näiteks vesi ja toit polnud sisuliselt meie probleemid. Suuresti oli

seal tegu administratiivtööga ja väga suuri asju polnud endal tarvis leiutada,“ selgitab kapten Saar.

Nüüd püstitatud ülesannet analüü-sides sai üsna pea selgeks, et üks ühele kompanii NSE-d kopeerida ning liht-salt koosseisu paisutada ei saa. Sisuliselt alustati puhtalt lehelt – lähtudes looda-va NSE funktsioonidest. Vaatluse alla võeti ka meie liitlaste kogemused – näi-teks vahetati infot taanlastega, kuid otse nende NSE-de ülesehitusest midagi üle ei kantud, pigem aitas see kätte näidata suuna, kuhu liikuda. Sealt ilmneski, et pataljoni tagamisega lisanduvad NSE-le täiendavad funktsioonid – näiteks fi-nants-, hangete- ja personalifunktsioon.

TÖÖPROTSESSIS TÕUSIS ESILE ERIALASPETSIALISTIDE VAJALIKKUS NSE-STrident Juncture’il osalenud NSE jaotus sisuliselt neljaks allüksuseks: MOV-CON ehk liikumise ja transpordiga te-gelev üksus, varustamisüksus, remondi-rühm ja juhtkond, mille koosseisus olid ka mitu erialaspetsialisti.

Remondirühm on kapten Saare sõ-nul iga NSE süda ja selle komplektee-rimisest tavaliselt alustatakse – operat-siooni tingimustest hoolimata on oma tehnika operatsioonikõlblikkuse taga-mine peaaegu alati kontingendi välja-saatva riigi ülesanne. Pataljonisuuruse lahingu üksusega kaasneb koos liitlas-tega ca 250 ühikut tehnikat, lisaks rel-vastus ja muu varustus, mille töökorras hoidmine ja hooldamine on üksuse võimekuse tagamiseks ülimalt oluline. Trident Juncture’i kontekstis on vähe-malt sama oluline MOVCON-i üksus, kuna õppuse üks fookusi oli lühikese aja jooksul suurte kontingentide koon-damine. Näiteks Zaragoza piirkonda liikuvad üksused saabusid eri sada-matesse ning lennujaamadesse vaid mõne päeva jooksul – sellest tulene-valt tuli just „liigutajate“ üksusel väga palju tööd teha, et lahinguüksused

Rahvuslik toetuselement uues keskkonnas – pataljonisuuruse üksuse vahetu tagamine

vahelist koostööd ja transpordi koor-dineerimist. Kumb on siis parem – kas hoolitseda üksi oma üksuste eest või teha seda tihedas koostöös teis-tega? Leitnant Pärnpuu sõnul on ee-listatum teine variant. Esiteks aitab riikidevahelises koostöös transpor-dioperatsiooni planeerimine seda tunduvamalt kuluefektiivsemalt läbi viia. Laevatransport organiseeriti 11 riigi koostöös ühishankena. Üksinda sama protsessi läbiviimine oleks ol-nud kordades aeganõudvam ja väga palju kallim. Teiseks nõuab mastaap-ne ühisõppus juba iseenesest stra-teegilise transpordi koordineerimist. Lihtsustatult öeldes peab üksuste lii-kumine ja siirmine toimuma nii, et protsess oleks võimalikult sujuv ja korrapärane ning üksteist ei takista-taks. „Koordineerisime teiste riiki-dega kõik lennuplaanid ning laevade maabumised. Kui korraga tuleb sada-masse näiteks kolm laeva, kuid sada-mas pole võimekust neid üheaegselt tühjaks laadida, peab üks laev ootele jääma, mis tähendab lihtsalt ressurs-side raiskamist. Koordineerimisega saime selliseid olukordi vältida,“ üt-leb leitnant Pärnpuu.

ÕPPUS ANDIS MEIE SÕJAVÄELOGISTIKUTELE VAJALIKKU INFORMATSIOONIPeaasjalikult saadi Trident Juncture’il osalemisega esimene reaalne kogemus pataljonisuuruse üksuse liigutamisel ja selgem pilt oma võimekusest suure-mahulisi operatsioone planeerida ja läbi viia. Planeerimise faasis tõstsid liitlasriigid esile meie ettevalmistatust ning aktiivsust. Õppusel saadud koge-mused olid kasulikud meie liikumi-se kontrolli meeskondadele, kes said harjutada suuremahulisi laadimis-operatsioone ja professionaalsuse eest saadi teistelt osalejariikidelt kiitvat tagasisidet.

Trident Juncture’ilt saadud koge-mus on kaitseväe strateegilise trans-pordi arendamise seiskohalt ülimalt oluline ja sellest saavad kasu nii toetuse väejuhatus kui ka kaitsevä-gi üldiselt. Iga õppuse eesmärk ongi kehtestatud standardite ja tegevus-protseduuride kontrollimine ning vajadusel nende parandamine. Ilm-nenud kitsaskohad aitavad meie oma protseduure arendada, vajadusi-või-malusi välja selgitada ja hinnata ning seeläbi meie logistilist võimekust arendada.

ÕPPUSED

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

60 ÕPPUSED

ilma suuremate sekeldusteta harjutus-alale jõuaksid. Selliseid operatsioone nimetatakse vastuvõtmise, formeeri-mise, edasiliikumise ja lõimimise ehk RSOM-i (RSOM – Reception, Staging, Onward Movement) operatsioonideks, mille eripära on liikuvate osiste rohkus ning potentsiaalseid kohti, kus üksused üksteist segama hakkavad, on veel roh-kem – näiteks sadama kaide kasutami-se ajaline määratlemine, sadama raja-tiste kasutamise ajaline hajutamine või põhiliste teede kasutamise koordinee-rimine, et kolonnid üksteist ei segaks ning ka tsiviilliiklusele jääks oma koht.

Kui üksused on operatsioonipiirkon-da kohale jõudnud, nihkub raskuspunkt üle nende jätkusuutlikkuse tagamisele – igapäevaste materjalide ja tagamisega tegeleb varustamisüksus – näiteks värs-ked toiduained ja igapäevased kulu-materjalid jõuavad isikkoosseisuni nen-de kaudu.

Õppusel oli üks NSE spetsialist kor-termeister, kes korraldas üksuse paik-nemist, prügimajandust, kasutatavate alade ülevõtmist ja äraandmist jms. Tegu oli mahuka tööga ja tõenäoliselt pööratakse tulevikus sellele praegusest enam tähelepanu.

Hangetega seonduv oli teema, mil-le peale esialgu väga ei mõeldud, kuid lõpuks osutus sellealaste spetsialistide kaasamine kapten Saare sõnul häda-vajalikuks. Kohapeal suheldi ca saja ette võttega. Kui siia lisada veel keeru-line rahvusvaheline töökeskkond, võib väita, et spetsialistide abita oleks kor-rektsete hangete läbiviimine ja nende-ga kaasneva bürokraatiaga tegelemine raske ja oleks tekitanud NSE-le ja Balti pataljonile palju probleeme.

Erialaspetsialistide oskused tõusid esile ka oma üksuste toitlustamisel. Õp-pustel ei saa minna kohapeal poodi ja

61

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

suvaliselt toitu osta – menüüd pidid ole-ma koostatud varem, vajalik dokumen-tatsioon ja toitlustamise andmed esita-tud ja pidevalt uuendatud. Spetsialistide erialaste teadmiste ja oskusteta oleks selliste ülesannete täitmine võimatu. Li-saks oli toitlustamine märkimisväärne kuluartikkel ja kohapealt hangitavatest teenustest üks kallimaid.

Kapten Saar soovib esile tõsta ka ühe kõrvalise abistava faktori: „NSE-le oli suureks abiks Eesti saatkond Hispaanias. Saatkond abistas meid tõlkimisega, vajalike kontaktide mu-retsemise ja ametkondadevahelise

suhtlemise korraldamisega. Sellised eelnevalt sisse seatud kontaktid on üliolulised – tänu neile säästsime kõ-vasti aega ja ressursse.“

SAADUD KOGEMUSED AITAVAD ATRA SEADAMissioonikogemustega on kapten Saa-re sõnul Trident Juncture’i keeruline võrrelda. „Tegevused olid intensiivsed, suures osas tegeleti süsteemi püsti pane-mise ning käimatõmbamisega, erinevalt juba kestvast missioonist, kus on välja kujunenud rutiin ja tagamistsükkel.“

Rääkides Trident Juncture’i eesmär-

gist NSE-de arendamise kontekstis, siis tegelikult oli õppus üks väikene kild NSE valmisoleku loomise juures. Õppuseks NSE kokkupanemine ja rakendamine ei olnud eesmärk oma-ette. Tähtsam on suurem pilt – et meie NSE-d oleksid sobivalt komplektee-ritud, kataksid pädevalt ära vajalikud funktsioonid ning suudaksid tõrgeteta täita neile püstitatud ülesanded. Kõi-ge selle juures on oluline üks keskne eesmärk – võimaldada lahinguüksusel keskenduda manöövritele ja võtta neilt võimalikult suur osa jätkusuutlikkuse-ga seotud koormusest.

ÕPPUSED

KAIT

SEVÄ

GI

21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud õppusel Lõuna-Euroopas osales rohkem kui 36 000 inimest, mis eeldas meeletul hulgal varustuse, sõidukite ja kõige üksustele vajamineva logistika korraldamist. Pildil vaid imepisike osa õppuse toimumise alast ja sellel paiknevast.

62

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

Mis on teie visiidi põhjus?MCCE on ainus rahvusvaheline sõjalis-te transporditeenuste koordineerimise programm. Meil on kokku 27 liikmesrii-ki – nende hulgas ka Balti riigid – ning olen võtnud eesmärgiks vähemalt kord kolme aasta jooksul külastada meie orga-nisatsiooni liikmesriikide rahvuslikke lii-kumise koordineerimise keskusi (ingl k National Movement Coordination Centre ehk NMCC – T. L). Seekord külastasime Balti riike, et vahetada infot ja teie tege-vusega tutvuda. Eestis kohtusime ka kait-seministeeriumi ja siin paikneva NATO staabielemendi esindajatega.

Millised on teie muljed meie NMCC-tööst?Teie (Balti riikide – T. L.) liikumise koordineerimise üksused tegutsevad professionaalselt. NATO reageerimis-väe loomise tõttu on teie piirkonnas sel-liseid heade sidemetega professionaal-seid inimesi tarvis. Visiidi üks eesmärk ongi teid toetada, et teil oleks liikumise koordineerimise alaselt head sidemed ja kontaktid teiste NATO riikide ja Euroo-pa Liidu liikmesriikidega.

Trident Juncture oli Eesti kaitseväe jaoks ajaloo suurim transpordiope-ratsioon. Kui suur katsumus oli see MCCE-le?Tegelikult oli see kogu NATO viimas-te aastate suurim õppus ja pingutus. Meie organisatsioon jälgis õppust al-guses peale, olime palutud vaatlejaks juba poolteist aastat enne õppuse algust. Toetasime NATO-t algusest peale, üri-tasime lahendada probleeme ning pak-kuda võimalusi, kuidas oleks transpordi-alaseid asju parem korraldada.

Operatsioonialasse liikumise kor-raldamine on iga rahvuse enda üles-

anne. Eesti küsis meie käest otse: kui-das saaksite meid abistada? Olime teie planeerijatega juba aasta enne õppust kontaktis. Õppuse ajal reisis osa teie isikkoosseisust läbi meie süsteemi, sa-muti korraldati ka tehnika meretrans-port koostöös meiega. Üksinda avatud turule minnes oleks see operatsioon olnud teile palju kulukam, MCCE abil saime aga osaliselt koordineerida ühist liikumist teiste riikidega ning seeläbi raha säästa.

Millised olid MCCE jaoks peamised õppuselt saadud õppetunnid?Eri õppetunde oli väga palju. Suurim on kindlasti see, et suutsime suurte mahtu-dega töötada ja saime ülesandega hak-kama. Oli väiksemaid probleeme, aga sõduritena olemegi välja õpetatud neid lahendama. Tuleviku tarbeks näeme, et peaksime koostööd liikmesriikide va-hel veelgi tihendama. Samuti peab iga liikmesriik vaatama üle oma süsteemi ja tegevusprotseduurid. Minu silmis oli tegu eduka ettevõtmisega, alguses oli asi ehk veidi aeglane, aga järgmiseks korraks oleme kogemustest õppinud.

Kuidas mõjutab Euroopa muutunud jul-geolekuolukord ning suurenenud NATO riikide vägede liikumine MCCE tööd?Mõjutab palju. Kaks aastat tagasi oli-me suures osas keskendunud rahvus-vahelistele julgeolekuabijõududele ehk ISAF-ile (NATO juhtimisel tegutse-vad rahvusvahelised koalitsiooniväed Afganistanis – ingl k International Security Assistance Force – T. L.) ning tollal mõtlesin, millega oma 36 mehega jätkame, kui ISAF lõppeb. Siis tõusis esile Ukraina kriis ja NATO suuren-das oma vägede kohalolekut Euroopas. Viimase pooleteise aasta jooksul oleme

rohkem keskendunud Euroopale ning üritame parandada Euroopa-sisest liit-lasvägede liigutamise võimekust, mis oli ka Trident Juncture’i üks eesmärk.

Kui heaks hindate praegu eri riikide vahelist koostööd transpordi vallas?Arvan, et oleme liikumas õiges suunas. Eriti pärast ISAF-i tegelevad mitmed riigid sellega igapäevaselt, kindlasti saab alati koostööd veel paremaks muu-ta, aga kõigil on ikkagi ühine eesmärk – säästa raha ning koos on seda võimalik paremini teha.

Millised on MCCE lähituleviku suuri-mad katsumused?Kindlasti koostöö meie 27 liikmesriigi, NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO-ga. See on meie igapäevase töö alus ning peame seda edasi arendama. Iseseisva organi-satsioonina saame oma erialaste oskuste ja teadmistega riike abistada.

Balti riikide rahvuslikud koordineerimise keskused on tasemelJaanuaris kohtus Tallinnas kaitseväe toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistuse esindajatega Euroopa transpordi koordineerimise keskuse (MCCE – Movement Coordina-tion Centre Europe) direktor kolonel Reinhard Krell, kes oma intervjuus tõi välja liikumise koordineerimise alase riikidevahelise koostöö kasulikkuse kõigile osapooltele.

ÕPPUSED

Movement Coordination Centre Europe2007. aastal asutatud MCCE ehk Euroo-pa transpordi koordineerimise keskus on Eesti kaitseväele rahvusvahelise transpordi osas oluline koostööpartner, kes vahendab vedude tarbeks teiste MCCE liikmesriikide militaartranspordi-vahendeid ning lepinguid. Organisat-siooni peamine eesmärk on pakkuda oma liikmetele kulusid säästvaid trans-pordivõimalusi, kasutades võimalikult efektiivselt ära oma liikmete erinevaid transpordi vahendeid üksuste ja va-rustuse liigutamisel. MCCE-sse kuulub lisaks Eestile veel 26 riiki.

Koostöös MCCE-ga on kulude kokku hoiuks liigutatud kaitseväelasi ja varustust rahvusvahelistele sõjalis-tele operatsioonidele samas suunas liikuvate liitlaste lennuvahenditega. Lisaks on MCCE olnud abiks rahvus-vaheliste õppuste tagamisel. Näiteks NATO suur õppusele Trident Juncture 2015 viidi ja toodi Eestisse koostöös MCCE-ga tagasi ligi 300 reisijat. Sa-muti korraldasid 11 õppusel osalenud riiki oma meretranspordi õppusele ja tagasi MCCE koostöölepingu alusel.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

Utria operatsioon kul-mineerus Kirde-Eesti vabastamise ja bolševi-ke väljaajamisega Eesti pinnalt. Punaste verine okupatsioon lõppes ja

Eesti territooriumi kaitsmiseks bolše-vike uute rünnakute vastu rajati tugev kaitseliin. Lisaks võeti operatsiooni käigus suur hulk sõjavange, sealhulgas bolševike kõrgema sõjaväelise kaadri hulgast. Sõjasaagiks saadi rohkelt toidu-aineid, raskerelvastust, välikööke, vedu-reid, vaguneid ja isegi üks lennuk.

OPERATSIOONILE EELNENUD SÜNDMUSEDVene bolševike invasioon Eestisse algas 28. novembril 1918. aastal. 1919. aasta

2.–7. jaanuarini jõudsid eestlased Va-badussõjas pöördepunktini. Otsustavad sündmused leidsid aset Tallinna–Narva suunal, kus 10 kilomeetrit Paidest idas Valkla–Priske–Kehra regioonis tõrjus eestlaste 1. diviis Punaarmee 6. diviisi rünnaku, sundides punased asuma kait-sesse. Põltsamaa–Tartu suunal nurjas Eesti 2. diviis Novgorodi 2. diviisi rün-naku. Sellega murdsid eestlased 1919. aasta jaanuari esimestel päevadel sisse-tungijate moraali ja haarasid initsiatiivi, mis lõi soodsad tingimused vasturün-nakuks. Vabadussõja esimeses faasis,

Utria dessant kui sõjataktika musternäideUtria dessant ja Narva vabastamine Eesti vägede poolt 1919. aasta jaanuaris on hea näi-de edukast ühendoperatsioonist, milles kasutatud manööversõda erines järsult Esimeses maailmasõjas nii tavalisest kurnamissõjast. Meredessanti kasutati manöövrina, et möö-duda vaenlase põhivägedest, anda neile sedasi psühholoogiline löök ja nad seejärel hävi-tada, selle asemel et kasutada tavapärast suurtükiväe ettevalmistavat tulelööki ja alustada otserünnakut. Bolševike juhtimise sidevõimalused paisati segi, see viiski punaste üle otsustava võidu saavutamiseni.

Eric Sibul AJALOOLANE

63SÕJAAJALUGU

Suurtükilaev Lembit sadamas.

FILM

IARH

IIV

64

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

SÕJAAJALUGU

mis kestis 1918. aasta novembri lõpust kuni 1919. aasta jaanuari alguseni, suut-sid Eesti väed vaenlase liikumiskiirust nii palju aeglustada, et vastane liikus Viru rindel edasi keskmiselt neli kilo-meetrit ööpäevas ja Lõunarindel veelgi vähem, mis jättis piisavalt aega kaitse organiseerimiseks ja mobiliseerimiseks ning võitis aega, et oodata ära välisrii-kide sõjaliste abijõudude saabumine. 7. jaanuaril 1919 alustas 1. diviis rünna-kuid oma rindesektoris. Rünnakut toe-tasid soomusrongid ja mereväeüksused, sealhulgas meredessantvägi.

ABIJÕUD SAABUVAD12. detsembril 1918 saabus Tallinnasse Briti sõjalaevastik. Kitsikuses vaevlevale Eesti sõjaväele toodi suurtes kogustes kaasaegseid kergrelvi, kaks suurtükki,

varuriideid ja laskemoona. Kuningli-ku sõjalaevastiku kohalviibimine oli eestlastele äärmiselt oluline. Punaste sõjalaevastik ei saanud enam bolševike pealetungi Eesti territooriumil toeta-da. Lisaks olid tänu inglastele laevateed Eesti sadamatesse vabad ja meie väed said vaenlase ründamiseks randuda bolševike vägede seljataha.

26. ja 27. detsembril hävitas Briti kuninglik merevägi kaks Nõukogude sõjalaeva, mis jooksid Tallinna rünnata üritades karidele. Pärast parandamist ja mehitamist võeti need laevad 1919. aasta alguses Eesti mereväe koosseisu ja said nimeks Lennuk ja Vambola.

Mereteede avanemine võimaldas eestlastel saada väärtuslikku abi Soo-mest. 1918. aasta viimastel päevadel sai Eesti Soomest 20 kerget suurtükki, 2000

vintpüssi koos laskemoonaga ja mitu kuulipildujat, sellega koos saabus ka grupp Soome vabatahtlikke. 1919. aasta alguses saabunud vabatahtlikest moo-dustati kaks üksust: üks nelja kompanii-ga jalaväepataljon ja teine kahe pataljo-ni suurune ja 10 suurtükiga varustatud rügement.

LOODUSLIKUD TINGIMUSEDEesti maastikku liigendavad Peipsi järv ja mitu väiksemat järve, mis loovad ter-ve hulga suurepäraseid looduslikke ta-kistusi, neid täiendavad veelgi mitu jõge ja väiksemat oja. Järvede ja jõgede vahel asuvad sood ja metsad mõjutasid maa-väe liikumise suundi, luues üsna kitsad liikumiskoridorid.

Soome lahe rannikul leidub eri kõr-gusega pankrannikuribasid, mille kõr-

1. soomusrongi suurtükiplatvorm Vabadussõja ajal.

FILM

IARH

IIV

65SÕJAAJALUGU

gus on 30–34 meetrist kuni 68 meetrini, seda lahutavad merest liivaluited ning liiva- ja kivirannad. Sellistes piirkonda-des sai meredessantvägi küll maabuda, kuid sisemaale liikumist tõkestas pank-rannik. Jaanuaris jäätus tavaliselt kogu Soome laht, mis tegi mereoperatsioo-nide läbiviimise võimatuks, kuid 1919. aastal oli laht jäävaba peaaegu terve jaanuarikuu.

Aegade jooksul oli Narvast saanud kauplemiskeskus ja tähis kindlus, seda eelkõige oma soodsa asukoha ja maas-tiku tõttu. 19. sajandil sai Narvast tänu hüdroenergiat andvale Narva jõele tekstiilitöötlemiskeskus. 1870. aastal läbi Narva ehitatud Peterburi, Tallinna ja Paldiskit ühendava Balti raudtee ehi-tamisega muutusid Narva-Jõesuu kau-nid rannad ja männimetsad jõukate pe-

terburlaste armastatud suvituspaigaks. Narva raudteerajatiste hulka kuulusid väike kaubahoov, reisi- ja kaubajaamad ja haruliinid tööstusettevõtete teenin-damiseks. Kõige olulisemad raudtee infrastruktuuri osad olid kaks silda üle Narva jõe: ühe rööpapaariga terassild ja kolme rööpapaariga terassild. Üle jõe kulges ka puitsild, mis oli mõeldud jala-käijate ja kergliikluse jaoks.

Jõgi oli lai ja suures osas ületamatu: jõe keskmine ligikaudne laius oli 250 meetrit. Raudteeliinide vallutamine ja enda käes hoidmine oli kriitilise tähtsu-sega, kuna nende kaudu toimus põhiline riikidevaheline transport ja sillad lõid ka pealetungivõimalused lahinguolu-kordades. Raudtee andis hea võimaluse soomusrongide kasutamiseks. Eestlased improviseerisid kiirelt ja kohandasid reisirongid ümber soomusrongideks.

Jaanuaris 1919 oli militaaroperat-sioonide jaoks kõige olulisem Tallin-na–Narva liikumiskoridor, mis koosnes Balti raudteest ja sellega paralleelselt kulgevast Tallinna–Narva maanteest. Juba varem mainitud põhjustel oli Balti raudtee neist kahest olulisem. Koridor kulges üsna lähedal Eesti põhjaranniku-le, mistõttu asus see Soome lahes tegut-sevate sõjalaevade laskeulatuses. See oli ka kõige otsem tee Tallinnasse – pealin-na ja kõige suuremasse sadamasse.

EESTI VÄEDUtria dessantoperatsiooni juhtis Ees-ti koondvägede ülemjuhataja kapten Johan Pitka. Eesti maavägi koosnes dessantpataljonist Tallinn, mille ülem oli staabikapten Karl Aleksander Pau-lus (kokku 400 meest), ja 1. Soome vabatahtlike pataljonist major Martin Ekströmi juhtimisel (ligikaudu 1000 meest). Eesti jalaväel oli bolševike ees oluline eelis – kerged kuulipildujad. Bri-ti sõjalaevadel Tallinnasse toodud abi hulgas olid ka Lewise kuulipildujad, mis oli tänuväärne abi, kuna Lewise kuu-lipildujad olid tollal ühed parimad ja usaldusväärsemad kergekuulipildujad. Selline abi parandas oluliselt Eesti ar-mee mobiilset tulejõudu. Lewise kuuli-pildujatega olid varustatud nii mere-dessantpataljon kui ka soomusrongidel asuvad rünnaküksused.

Dessandis osalenud Eesti sõjalaeva-de hulka kuulusid 875-tonnine suurtü-kilaev Lembit, miiniristleja Lennuk, mis suutis kanda 80 miini, suurtükilaevad Laene ja Lood, miiniveeskajad-traalerid Kalev ja Olev ja jäämurdjad-puksiirid Reval ja Wrangel.

Eesti õhuvägi oli 1919. aasta jaanuari-kuus alles loomisjärgus ja püüti leida vajalikku varustust ja vahendeid, näi-teks lennukikütust, et mõnda lennukit lendama saata.

Üle 2000 Eesti ohvitseri ja allohvit-seri olid Esimese maailmasõja ajal tee-ninud Vene impeeriumi armees, paljud neist eriteadmisi nõudvates valdkonda-des. Enne 1914. aastat andis relvajõudu-des teenimine tavalisele eestlasele Vene impeeriumis kõrgema sotsiaalse staatu-se. Kuna eestlastel ei olnud aristokraat-likku staatust, valiti nad välja ja neid edutati teenete alusel. Seega oli enamik neist haritud ja äärmiselt kompetent-sed. Kuigi Eesti relvajõud organiseeriti kiiresti, olid lahingusituatsioonid väga muutlikud ja sidevahendeid nappis. Nii kujunesid tehnika puudumise tõttu väl-ja nn missioonikäsud, millega anti ko-mandöridele üldised tegutsemisjuhised, mida rakendati vastavalt komandöride endi hinnangule. Soodsa võimaluse avanedes andis komandör tihti käsu tegutseda, ootamata selleks kõrgemalt heakskiitu. Võttes arvesse Eesti ohvit-seride suhteliselt ühtlast pädevust ja sõjategevuse selgeid eesmärke, olid ko-mandöride kavatsused üldiselt kõigil tasanditel arusaadavad.

Eesti relvajõudude ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner. 1918. aastal oli Laidoner 34-aastane ja teeninud Vene impeeriumi armees aastatel 1901–1917. Nagu kõik tsaariarmees ohvitseri auast-meni tõusnud eestlased, oli ka Laidoner, kes oli pärit tavalisest perest ja kellel puudusid aristokraatlikud sidemed, nii kõrgele kohale jõudnud vaid tänu oma kompetentsile. Esimese maailma-sõja ajal teenis kolonel Laidoner mit-mel, sealhulgas ka juhtival ametikohal, omandades väärtuslikke kogemusi militaaroperatsioonide eri aspektides. 5. jaanuaril 1918 asus ta juhtima Eesti diviisi.

1918. aasta detsembris loodud Ees-ti mereväe ülemjuhatajaks sai kapten Johan Pitka, kes oli Laidonerist äär-miselt erineva taustaga mees. Pitka sai hariduse Paldiski merekoolis, saades 1895. aastal kaubalaeva kapteni pabe-rid. Tsaari-Venemaa mereväes teenis Pitka vaid lühikest aega. Temast sai ko-genud kauba laevakapten ja ta osales ka merepäästetöös. Pitka juhtis laevakom-paniid, mille peakorter asus Tallinnas, oma meremehe- ja juhtimiskogemusi rakendas ta ka Eesti mereväes. Koostöö Eesti maa- ja mereväe vahel kulges suju-valt. Pitka oli mees, kes vastutas esimese

66

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

rindele saadetud soomusrongi eest. Ees-ti mereväe personal abistas soomusron-gi mehi vastavalt vajadusele.

Soome vabatahtlikud olid enamasti kogenud sõdurid, keda juhtisid pädevad ohvitserid. Mõned neist olid Esimese maailmasõja ajal teeninud Saksa sõja-väe koosseisus Soome jäägripataljonis ja võidelnud Venemaa vastu. Enamik neist olid lühikese Soomes 1918. aastal pu-naste vastu peetud kodusõja veteranid.

Eesti ohvitserid olid suures osas äärmiselt pädevad: neid usaldasid nii kõrgemad sõjaväelased kui ka valitsus. Eesti sõdurite jaoks olid sõja eesmär-gid lihtsasti mõistetavad: nad võitlesid selleks, et kaitsta oma kodusid ja nende enda riiki esindavat valitsust. Rahva ja armee meeleolu paranes tunduvalt, kui Eesti armee suutis bolševike pealetungi peatada ja ise rünnakule asuda. Inimes-te otsusekindlus tugevnes veelgi, mida rohkem saadi teada bolševike eesmär-kidest ja meetoditest – punase terro-ri käigus hukati okupeeritud linnades nagu Tartu, Narva, Rakvere vähemalt 500 inimest.

Eesti armeesse kuulusid nii Esimesest maailmasõjast Vene armee koosseisus osa võtnud mehed kui ka idealistidest kooliõpilased. Briti vaatlejad kirjeldasid

enamikku meie sõdureid kui „turskeid maamehi“. Eesti võitlejad tundsid väga hästi kohalikku maastikku, mis andis neile eelise bolševike ees, kellest ena-miku jaoks oli Eesti veider ja vaenulik võõras maa.

BOLŠEVIKE VÄEDMaaväed koosnesid Punaarmee 6. ja 7. armee väeosadest: Vaivara–Sinimäge-de lõigul asus 86. kütidiviis, 3000 uuest

võitlejast koosnev üksus saabusid Narva 12. jaanuaril 1919. Narva-Jõesuu aladel asus 50. diviisi üks pataljon, Narva lähe-dal 7. Petrogradi polk, ja 200 madrust, 53. diviisi 1. pataljon, 54. diviisi väe-osad, üks nelja suurtükiga patarei, 47. kütidiviisi väeosad, 50 mehest koosnev ratsaväe eskadron ja üks suurtükki-de ja raskekuulipildujatega varustatud soomusrong.

1919. aasta jaanuaris koosnesid bol-

SÕJAAJALUGU

Eesti miiniristleja Lennuk, endine Vene Avtroil, ehitatud 1917. a Tallinnas, 1933. a müüdud Peruu valitsusele, sai uueks nimeks Admirante Guise.

Nõukogude Vene vägedelt sõjasaagiks saadud lennuk Farman Narva lähedal.

FILM

IARH

IIV

FILM

IARH

IIV

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

67SÕJAAJALUGU

ševike merejõud ühest hävitajast, kahest valvelaevast, neljast traalerist ning la-hingulaevast Andrei Pervozvannõi. Bol-ševike poolt tsaari mereväelt üle võetud suures allveelaevade laevastikus polnud ühtegi teenistuskõlblikku allveelaeva.

Impeeriumi lennuväest olid järel vaid riismed. Suurem osa bolševike kätte langenud õhusõidukitest olid varuosade vähesuse ja varustuse puudumise tõttu lennuvõimetud. Lisaks oli enamik koge-nud lennuspetsialiste bolševike juurest põgenenud. Nii oli punavägedel Ees-tis paar-kolm töökorras Farman FH30 luure lennukit, kuid neid kasutati ilmselt lennukikütuse nappuse tõttu väga vähe ja enamjaolt ebaefektiivselt.

Vaatamata sellele, et neid peeti klassi vaenlasteks, koosnes bolševike armee juhtkond Vene tsaariarmee en-distest ohvitseridest. Kuna aga sellise taustaga ohvitsere ei peetud poliitiliselt usaldusväärseteks, määrati iga üksu-se juurde bolševikest poliitkomissarid, kelle ülesanne oli hoida ohvitseridel silma peal ja tegeleda poliitilise propa-gandaga. Poliitkomissaridel oli õigus sõjalisi otsuseid tühistada, millel olid sageli katastroofilised tagajärjed. Pu-naarmee ülemjuhatajal ja poliitilisel aktivistil Lev Trotskil puudusid sõjali-sed kogemused üldse. Kuna bolševikest politrukid kontrollisid kõike rangelt, oli kogu otsuste tegemise protsess punaste jaoks äärmiselt aeglane. Nii oli eestlaste otsustamis- ja tegutsemiskiirus punaste omast kõvasti üle.

Vaatamata bolševike arvulisele üle-kaalule oli Punaarmee moraal väike ja valitses motivatsioonipuudus, mis muu-tis väed üsna ebaefektiivseks. Puna-armee, mis koosnes Vene talupoegadest ja väga erinevast rahvusest sõduritest, sealhulgas ka ungarlastest ja hiinlastest, ei mõistnud sõja eesmärke ega hooli-nudki neist. Lisaks sellele tundsid bol-ševike väed toidupuudust, olid haigus-test puretud ja ilma igasuguse arstiabita. Ranget distsipliini hoidis tšekaa ja suur-vene natsionalism oli ähvarduste, sur-vestamise ja kommunistliku ideoloogia kõrval võib-olla ainuke tõhus positiivne motivatsiooniallikas, mida vene rahvu-sest bolševike armee ridadesse meelita-miseks kasutati.

OPERATSIOONI PLANEERIMINEParim meredessandi näide Esimese maailmasõja ajast oli 1917. aastal läbi viidud sakslaste operatsioon Albion Saaremaale ja Hiiumaale. Tegu oli tõe-lise ühendoperatsiooniga, millest võtsid

osa nii jala-, mere- ja õhuvägi ja mille käigus maabuti Saaremaa nõrgalt kaits-tud Tagalahes. Pärast maabumist lõika-sid Saksa väed ära side- ja varustusliinid Tagalahe ja Sõrve poolsaarel asunud suurtükikindluse ning teiste Saaremaa garnisonide vahel.

Operatsiooni Albion käigus saadud kogemusi kasutati ära 1918. aasta ke-vadel, kui Saksa ekspeditsiooniväed maabusid Vene armeele vastulöögi andmiseks Soome. Edasiliikumine oli kiire ja Saksa armee kaotused nii sõ-durite kui ka varustuse näol väga väi-kesed. Eestlastel oli hea võimalus olla nii operatsiooni Albion kui ka Soomes toimunud dessantide tunnistajateks. Ka eestlased hakkasid meredessan-te harjutama ja 23. novembrist kuni 20. detsembrini viidi läbi kuus dessan-ti, mis lõid segi bolševike rünnakud. Vasturünnaku läbiviimiseks ja ida poole liikumiseks maabus Eesti mere-vägi 10.-11. jaanuaril Kundas, et rutata appi maad mööda liikunud Eesti väge-de 1. diviisile.

OPERATSIOONPärast Kunda vallutamist asuti ette val-mistama uut meredessanti, mille siht-koht asus kaugel vaenlase kaitseliini taga ja millega loodeti anda vastasele otsustav löök. Esmalt plaaniti maabu-da Narva-Jõesuu kandis, kuna sealsed liivarannad, Narva lähedus ning puu-duvad rannajärsakud lõid maabumiseks sobivad tingimused. Kuid vaenlane oli dessandiohust teadlik ja potentsiaalsed maabumiskohad Narva-Jõesuus kardeti olevat mineeritud. Seega valiti dessan-diks Utria piirkond, kuigi sealne rannik oli kivine ja kõrge. Mängu tuli üllatus-moment, kuna vaenlane ei osanud sel-lest piirkonnast meredessanti oodata.

14. jaanuaril andis kindral Laidoner käsu Narva vallutamise ühendoperat-siooniks, dessant ise algas 17. jaanuaril 1919. Dessantväed kogunesid Kunda lahte ning alustasid liikumist kell 3.15. Miiniristleja Lennuk läks ees ja veesk-as Narva-Jõesuust ida pool tunniaja-se mere sõidu kaugusel miinitõkked, et kaitsta meie laevastikku võimalike Kroonlinnast saabuvate bolševike lae-vade eest. Dessantväed plaanisid enda kontrolli alla võtta Utria ja Laagna piir-konnad. Soome vabatahtlike pataljoni 2. kompanii pidi vallutama Narva-Jõesuu, Riigiküla suunas edasi liikuma ja Nar-vat ründama. Samal ajal pidi Eesti 1. diviis jätkama liikumist mööda Tallin-na–Narva raudteed. Neid pidid toetama dessantväed, kes pidid läbi lõikama bol-ševike tagalas asuvad sideliinid.

Purustatud silla konstruktsioon Narva jões.

FILM

IARH

IIV

Dessantväeosade koosseisus olid ka mõned Narva koolipoisid, kes tundsid kohalikku maastikku ning tänu neile saadi pimeduse varjus liikuda sisemaa poole.

68

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

SÕJAAJALUGU

4. jalaväepolgu ambulantsi personal Vabadussõja ajal Udrias (Utrias).

FILM

IARH

IIV

ARH

IIV

Operatsioon 1919. aasta 17.–19. jaanuaril. Eestlasi tähistavad sinised nooled, bolševikke punased.

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

69

Pärast meremiinide veeskamist koh-tus Lennuk kell 10.30 maabumiskoha lähedal ülejäänud laevastikuga. Bolševi-kud märkasid lähenevaid laevu ja nende Merekülas paiknenud kahurvägi ning Narva–Tallinna raudteel Au vere–Me-reküla vahel paiknenud soomusrong asusid laevastikku pommitama. Laevad pääsesid napilt ilma suuremate kaotus-teta. Kell 13.00 saadi vaenlase kahur-vägi sihikule ning Lennuki ja Lembitu meeskonnad vaigistasid nad. Punaste soomusrong oli sunnitud taganema raudtee põhiliinile. Dessant jätkus ilma vaenlase kahurväe vahelesegamiseta, kuid kaldale jõudnud dessantpaadid sattusid kuuli pildujatule alla. Bolševi-kud taganesid aga peagi. Dessandi jät-kudes muutusid ilmaolud merel üha halvemaks, tõusis tugev tuul ja sellega ka lainetus. Mitu dessantpaati läksid kummuli ning sõdurid pidid külmas vees kaldale ujuma. Kaldale jõudmist raskendasid ka jääst libedad rannaki-vid. 17. jaanuari õhtuks saadi kaldale vaid 250 kuni 300 meest ning edasine kaldale minek peatati. Sõjalaevad pom-mitasid bolševike arvatavat kogunemis-paika Auvere rongijaamas. Sel hetkel oli vaenlasel võimalus dessant tagasi tõrju-da, kuid suures osas jäädi passiivseks.

Teadmata vaenuvägede täpset suu-rust Utria piirkonnas ning võttes ar-vesse kaldale jõudnud meeste piiratud laske moona, saatis kapten Pitka Tallin-na kindralstaapi raadiogrammi, õhuta-des 1. diviisi liikuma kiiremini Narva alla. 1. diviisi sõdurid jõudsid samal päeval Jõhvi. Dessantväeosade koossei-sus olid ka mõned Narva koolipoisid, kes tundsid kohalikku maastikku ning tänu neile saadi pimeduse varjus liikuda sisemaa poole. Narva koolipoisid otsus-tasid enda initsiatiivil aidata ülejäänud dessantvägede maabumiseks paremat kohta otsida. Kell 23.00 sai laevastik tea-te uuest maabumiskohast. Tänu sood-samale maabumiskohale olid kõik des-santväed 18. jaanuari hommikul kella 11-ks edukalt kaldale jõudnud.

17. jaanuari õhtul vallutasid dessant-väed Utria, Laagna ja Mereküla. Bolševi-kud üritasid küll 18. jaanuari hommikul Laagna tagasi võtta, kuid edutult. Des-sant oli bolševike jaoks suur šokk ning üldine meeleolu langes veelgi. Laagna ja Utria hõivamine katkestas bolševike si-deliinid Vaivara–Sinimägede all kaitse-positsioonil olnud üksuste ja Narva vahel. Enamik 86. kütipolgu mehi jätsid oma positsioonid maha ning alistusid Eesti 1. diviisi 1. rügemendile.

Dessantväed edukalt kaldale toi-metanud Lennuk ja Lembit suundusid Narva-Jõesuu alla. Nähes eestlaste lae-vu saabumas, taganesid vaenlaste väed ilma igasuguse vastupanuta. Soome kompaniid liikusid kiiresti Narva-Jõe-suu ning Riigiküla alla ning alustasid sealt rünnakut Narva suunas. Kell 15.00 saabus suurtükilaev Lembit Narva-Jõe-suu randa mereväe eriüksus, et toetada soomlaste pealetungi. Soomlased liiku-sid tänu kohalikku maastikku tundva-tele Narva koolipoistele kiiresti edasi. Kaks Soome kompaniid jõudsid kella 17.20 ja 18.40 vahel Narva. Linn kubises taganevatest bolševike vägedest, toetus- ja peastaabi üksustest. Bolševikud võit-lesid meeleheitlikult, et oma vägesid üle Narva jõe evakueerida ja teatud määral see neil ka õnnestus. Meeleheitlikud la-hingud sõjaliselt oluliste punktide üle nagu raudteejaam ja sellega seotud raja-tised ning raudteesillad kestsid terve öö. Soomlased hõivasid vaenlase tule all üle jõe viiva puust kergliiklussilla.

Eesti 1. diviisi üksused liitusid rünna-kuga ja 19. jaanuari varahommikuks oli kogu linn eestlaste kontrolli all, sellele aitas kaasa Eesti 1. diviisi ratsarügement. Samal hommikul ületasid Eesti 1. divii-si 5. rügemendi mehed Narva jõe ning võtsid teisel pool jõge asunud Jaanilinna enda kontrolli alla. Eesti väed jätkasid lii-kumist Luga jõel asuva Jamburgi suunas.

Ajaleht New York Times kirjutas 21. jaanuaril 1919. aastal Narva val-lutamisega kaasnevatest üllatavatest sündmustest järgmiselt: „Peipsi järvest kirde pool tegutsenud Eesti vägesid on saatnud bolševike vastu märkimisväär-ne edu ... Tallinna–Peterburi raudtee ääres paiknev Narva linn koos suure hulga sõjavangidega võeti enda kont-rolli alla. Soome väed tegid eestlastega koostööd ... Võidukad väed said suure sõjasaagi suurtükkide, toidumoona ja soomusrongide näol. Vangi langes ka diviisi ja rügemendi juhtkond. Räägi-takse, et ka bolševike sõjaminister Lev Trotski oli lahingutegevuse ajal Narvas ja põgenes pärast bolševike alistumist.“

Narvas saadud sõjasaagi hulka kuu-lus täisvarustuses suurtükipatarei ja Farman FH30 luurelennuk. Samuti saadi kätte raskekuulipildujaid (tõe-näoliselt 7,62 mm Maximid) koos varu osadega, hobuseid, moonavank-reid, 12 välikööki, 9 kasti mürske ja 500 vintpüssi. Sõjavangide hulgas oli 31 punaste komandöri ja polguülemat. Kokku võtsid Eesti väed vähemalt 3070 sõjavangi. Eesti dessandi koosseisust hukkus lahingus 1 mees ja haavata-saanuid oli 12. Soomlased kaotasid la-hingutegevuses 3 meest ja haavata sai 11. Tapetud ja haavatud bolševike arv küündis 300–400 meheni.

JÄRELMÕJU24. veebruaril 1919. aastal, Eesti iseseis-vuse aastapäeval, kuulutas kindral Lai-doner Eesti rahvale, et kogu Eestimaa territoorium oli bolševikest vabastatud. Kuigi sõda jätkus kogu 1919. aasta vältel, toimus suurem osa sõjategevusest väljas-pool Eesti territooriumi. Eesti väed võtsid osa ka Läti kaitsmisest ja vabastamisest.

1919. aasta jooksul suurenes nii Eesti vägede isikkoosseis kui ka para-nes varustus ja ühendoperatsioonide läbiviimises muututi üha vilunumaks. Vabadussõja viimased lahingud leidsid aset Narva kaitseliinidel. 31. detsembril 1919. aastal kuulutati välja relvarahu. Eesti ja Nõukogude Venemaa kirjutasid ametlikult sõja lõpetavale Tartu rahu-lepingule alla 2. veebruaril 1920. aastal.

Utria operatsioon näitas, kui kiiresti suutsid eestlased otsuseid vastu võtta, nende komandörid said üsna vabalt haarata initsiatiivi, kohaneda kiiresti uute olukordadega ja tempo säilitada. Militaaroperatsioonid on oma olemu-selt väga kiired: pidevalt oma otsuseid kiiremini tegev konflikti osapool saa-vutab tohutu eelise. Selleks ajaks, kui aeglasem pool tekkinud olukorrale rea-geerib, teeb kiirem pool juba hoopis mi-dagi muud, kui vaatluste tulemusena tä-heldati, muutes sellega aeglasema poole vastuse kõlbmatuks.

Esimene maailmasõda pakub vähe näiteid edukatest meredessantidest ja see, et äsja loodud Eesti relvajõud selli-seid operatsioone läbi viisid, oli vaenlase komandöride jaoks küllaltki ootamatu. Utria dessant on hea näide infiltreeru-misest ehk kaudsest lahingutegevusest: selle asemel, et asuda suuri kaotusi põhjustavale otserünnakule, möödusid maabuvad jõud vaenlase lahinguüksus-test, mille tulemusena nende vastupanu koost lagunes.

SÕJAAJALUGU

Utria operatsioon näitas, kui kiiresti suutsid eestlased otsuseid vastu võtta, nende komandörid said üsna vabalt haarata initsiatiivi, kohane-da kiiresti uute olukordade-ga ja tempo säilitada.

70

SÕD

UR N

R 1 (88) 2016

TUTVUSTUS

Taani režissööri Tobias Lind-holmi käe all valminud „Sõda“ kuulub kvaliteetfi l-mide tippu. Selle tunnis-tuseks on ka 2015. aastal pälvitud fi lmiakadeemia

parima võõrkeelse fi lmi auhind. „Sõda“ võis vaadata eelmise aasta novembris muuseas PÖFF-i festivalil ja nüüd on see jõudnud tagasi Eesti kinodesse.

1977. aastal sündinud Lindholmi ongi teinud tuntuks tema julgus puu-dutada ka keerulisi moraalseid küsi-musi ja kasutada teemade lahkamisel dokumentaalfi lmide tegemise vahedat ja tõetruud stilistikat. 2012. aastal esi-linastus Lindholmi eelmine suurfi lm „Kaaperdamine“ (A Hi-Jacking), mis pälvis samal aastal parima Taani fi lmi tiitli. Sellega oli tormihoiatus antud, et see mees ei tulista paukpadrunitega, vaid võtab fi lmitegemist tõsiselt.

Helmandi provints Afganistanis on Eesti kaitseväelastele tuttav. Kogu fi lmi-le pitseri vajutav moraalne dilemma just seal toimuvast alguse saabki. Seriaalist „Borgiad“, „Võimu kants“ ja „Troonide mäng“ tuttav näitleja Johan Philip Asbæk hüüdnimega Pilou kehastab Taani rahu-valveüksuse komandöri Claus Michael Pederseni, kes peab vastu võtma keeru-lise otsuse: kas päästa ühe oma üksuse võitleja või grupi kohalike tsiviilelanike elu. Kui võit-võit-olukorras on eetiline

otsustamine lihtne, siis kellegi päästmine teiste elu hinnaga seab lati kaelamurdvale kõrgusele. Pedersen otsustab päästa oma üksuse võitleja, kuid kodumaale naastes seisab ta seetõttu silmitsi tapmissüüdis-tusega. Pilou Asbæk on ise öelnud, et tegu on täiesti uut tüüpi sõjafi lmiga, kus kangelasi pole ja vaatajad saavad kaasa elada tavalistele inimestele, kellel ühel hetkel pole võimalust kaelamurdva vali-ku tegemist vältida.

Režissöör Tobias Lindholm on mär-kinud, et tema eesmärk pole provotsee-rida avalikkust vaidlema sõja vajalikku-se teemadel, vaid tuua esile sõjapidamise keerulised tahud ja moraalipiire kom-pavate otsuste tagamaad üldiselt. Lind-

holmi sõnul ei pööranud ta tähelepanu mingile konkreetsele sõjaepisoodile või -juhtumile, vaid tahtis ärgitada inimesi mõtlema õige-vale skaalal. Ta kordab vana tõde, et reaalne elu on sageli palju keerulisem kui arvata võiks ja tavaelus peetakse keeruliseks hoopis teistsugu-seid otsustushetki. Kas oskab keegi teist meenutada oma tavaelust hetke, kus tal on tulnud langetada mõne inimese surmaotsus, et päästa kellegi teise elu? Mida teeksid ekraanile toodud olukor-ras sina, kui kogu su senine elu pole kordagi nõudnud oma moraalinormide piiripealsetes oludes testimist? Kas sind aitaks see, kui oled enda peas sellise har-jutuse läbinud või poleks sellestki kasu?

Türgis üles võetud fi lmis osaleb vaid kolm elukutselist näitlejat. Tõetruudu-se huvides on Lindholm palganud oma meeskonda mitu Afganistanis teeninud sõjaväelast ja tõelist Afganistani sõja-põgenikku. Lindholm ise kommenteeris oma otsust nii: „Võin panna näitlejad näit-lema, aga keegi pole tõepärasem sõdur ega hoia relva paremini kui sõdur ise, kes on seda teinud tuhandeid kordi varemgi.“

Filmi „Sõda“ teeb veelgi dramaatilise-maks haruldane ja ebatavaline võimalus näha sõda koju jäänute pilguga. Hinges-tatud sõdurinaise rolli teeb fi lmis Root-si näitlejatar Tuva Novotny. Inimlikud stseenid toovad vaatajani hulga tõelisi tundeid, sest ka sõdur on eelkõige ini-mene ja isa ning alles seejärel täidab elus ülejäänud rolle. Võta igaks juhuks tas-kurätt kaasa – kui jõuad igatsusest tulvil stseenini, kuidas poeg oma kaugel oleva isaga läbi hakkiva telefoniliin sidet püüab saada, võib sul seda vaja minna.

Pilou Asbæki sõnul aitab fi lm „Sõda“ vaatajatel paremini mõista tagajärgi, mis järgnevad inimese otsusele sõtta minna. Mul jääb üle peaosatäitjaga nõustuda.

Sõdur maksab alati kõrgeima hinnaFilmikunst annab sõja kujutamiseks rikkalikult võimalusi. Ühe äärmuse moodustavad ebarealistlike efektidega üle külvatud linateosed, mis jäävad lõpuni truuks vaid sõja-pidamise välisele küljele. Sõjafi lmide paremiku moodus-tavad aga selle alati traagikat sisaldava tegevuse tagamaid avavad ja mõtlema panevad väärtteosed.

Sõda

• Taani 2015• 1 tund 55 minutit (Nordisk Film)• Režissöör ja stsenarist Tobias Lindholm• Operaator Magnus Nordenhof Jønck• Osatäitjad Pilou Asbæk, Tuva Novotny, Søren Malling, Charlotte Munck

NO

RDIS

K FI

LM

Sverre Lasn

TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELEJärgmised katsed toimuvad: 18.-30.07.2016Täpsem info www.elukutse.ee/eoglpvalik@mil.ee